Teema: Tunded, (sõge) armumine, limerents

Pidi kestma max 2 aastat.

Mis krdi värdsõna see limerents veel on?

Aga seda öeldes, armumise tunne võib olla hea, motiveerib, sunnib pingutama jne, tihti inimesed ei viitsi midagi teha, kui pole stiimulit. Nii et armumine pole halb, aga see peab motivatsiooni andma, mitte võtma.

#4230693:

Mis krdi värdsõna see limerents veel on?

See ei ole värdsõna, vaid termin mingi hullumeelse ülepeakaela armumise kohta.

Vahe päris hulluga on see, et limerentsi puhul inimene saab aru, et ups, nüüd on natuke pahasti ja olen lollilt armunud, aga midagi nagu teha ka ei anna, tunne ei lähe üle. Hullu puhul on nii, et ta sukeldub oma fantaasiasse sedavõrd, et usubki seda, et neil on suhe ja igavene armastus ja mis kõik veel. Limerentsi puhul inimene võib tunda suurt armumise tunnet näiteks mingi maailmakuulsa staari vastu, aga saab mõistusega aru, et see pole päris eluterve asi. Hull kui staari ära armub, siis käitub nagu meeltesegane, limerentsiga nutad niisama patja aga ei lähe mingeid meeletusi tegema ja loodad ja ootad, et see sul üle läheks ja sa saaksid jälle normaalne olla.

Viimati armusin, st sain aru, et olen armunud nii, et justkui nool käis südamest läbi ja miski voolas sisse.
Hakkasid tekkima tugevad tunded, õudne igatsus, ainult talle mõtsesin kogu teadvusel oleku aja. No midagi ette võtta ei julgenud. Kord tahtsin teda näha, siis ei tahtnud, sest kartsin ei tea mida. Kui kokku juhtusime, siis tardusin. Kui arvasin, et tal võib keegi teine olla, siis käisin ringi nagu zombid filmides, peas ketras ainult üht ja sama, söögiisu kadus, kõhus miski vastik tunne, nutsin, pisarad voolasid, üksi olles karjusin, kordasin pidevalt, et olen sinusse armunud, et armastan sind jne. Mitte midagi teha ei suuda ja ei tahagi. Ei tea kust aga oli üksikuid päevi kus nagu anti vabu päevi, tundus nagu kõik korras, aga hommikul ärgates jätkus asi edasi. Mis maailmas toimus ei huvitanud, netis otsisõnadeks mis on armumimine ja armastus, kuidas üle saada, kuigi pole midagi olnudki. Siis mis on armastus ja mis tingimusteta armastus. Siis rääkisin temaga, tema pilte vaadates tunde.
Kokku oli aasta, sellest hullult 7 kuud.
Siis juba kannatas kuidagi olla, kui olid juba ära ilmselt harjunud või läbi põdenud või tervenenud, või mine sa tea mis õppetunnid saanud.

Eks neid sümpaatiaid ole igaühel, meil kõigil. Sama ka vihkamisega. Teised inimesed kutsuvadki meis esile erinevaid tundeid. On normaalne, et sulle keegi töö juures meeldib, naudid tema läheduses olemist jne. Mõnega jällegi katkestad suhtlemise, kuna ta tundub sulle vastik.

Eks endalgi ole samamoodi ja mõne sümpaatse tuttavaga oleme aeg-ajalt ikka ühenduses oma 10 aastat, suhtleme nagu sõbrad. Kui oma tunnetele voli anda, siis võib-olla tekiks sellest ka suurem armumine, aga mis mõte sellel oleks, milleks? Seegi läheb ju ükskord üle ja tekiks taas uus…

Mulle näib, et viimasel aastakümnel on tundeid hakatud pisut liialt üle tähtsustama. Öeldakse, et aga mul on õigus X-i armastada (või vastupidi: meeletult vihata), kuna need on minu Emotsioonid, ja vot kõik!

Ei hoolita sellest, mis saab ümbritsevatest inimestest, kes on maetud minu uhkete Emotsioonide laviini alla, kas nad jäävad seal ellu või mitte – see pole tähtis. Tähtis on ainult Mina ja Minu Emotsioonid. Psühholoogidki kehutavad inimesi üles üksnes emotsioonitsema ja omistavad emotsioonidele tohutu tähtsuse. Jäävadki inimesed selle tõttu oma emotsioonidesse siplema – ei ole sedasi hea ei neil, ei teistel inimestel – kõik kannatavad.

Samas on emotsioonid kõige ebakindlamad ja muutuvamad asjad siin elus. Armastusest vihkamiseni on vaid üks samm. Kas ikka tasub kogu oma elu rajada kõige ebastabiilsema asja ümber?

Limerents on sundmõte, mitte armumine. Siin juba mitmed vastused kirjutavad lahendusi ja mõtteid armumise kohta.

Ma ei nuta isegi armastatud mehe pärast, päris hull oleks kellegi suvaka pärast veel nutta. Miks te oma peaga tööd ei tee?

#4231048:

Ma siis õrnema hingega, et nutsin. Praegugi tulevad pisarad. Mis tööd ma oma peaga oleks pidanud tegema?

Analüüsid olukorra, selgitad, mis juhtus, teed endale selgeks, et ta ei olnud sulle õige, muidu oleksite veel koos.

#4230964:

Appi kui õudne. Mul on praegu lahkuminek käsil päris inimesest ja olen kurb, et see asi häirib mind ja ikka pole üle saanud. Aga sinu kirjeldatu tundub ju täiesti õudne.

Sellepärast, et te panete end ise kinni ja sest vanus paneb. Pole palju vabu inimesi, kellest saab nii mõelda ja seetõttu tekivadki need tunded. Kui te aga mõtlete vahel, et miks mingi suhe ei toimi, a la… tööl ei sobi, sest tööl tehakse tööd, on klassikaline näide. Aga miks? Töökoha leiab alati uue, inimest ei pruugi. Ja kui on lahkuminek, siis leiab ikka uue töö.

Ja siis vahel minnakse töölt ära ja mõeldakse, et ikka oleks võinud temaga suhelda rohkem. Okei. Aga selle asemel, et mõelda, et oleks võinud just endise kolleegiga suhelda, võib hoopis näha, et tööl võib täitsa kedagi leida ja tulevikus anda see võimalus kellelegi, kellega samuti töö raames kohtutakse ja kes on võibolla, et sobivamgi.

Kui vanad te olete? Tundub nagu mingi pubekate teema.

#4231087:

Kui vanad te olete? Tundub nagu mingi pubekate teema.

See miksi pubekate teema ja. Ei ole reaalne, et täiskasvanud inimene nii teeb. Siis peab ikka midagi endal viga olema või mingi lapsepõlvetrauma.

#4231124:

Loomulikult on põhjus, mis küsimus see on? See ei vähenda valu, ega tundeid nipsust välja ei lülita.

Siis keskendu põhjusele, mitte halamisele. Nutad oma ettekujutust, mis arvasid suhtest olevat. Tegelikult ju seda ilusat suhet pole ning pole mõtet oma aega raisata.

#4231128:

Ära õpeta mind. Olengi ju suhte lõpetanud, aga loomulikult ei lähe emotsioonid üleöö üle. Kui sa midagi suhetest teaks, siis sa ei targutaks nii lollisti. Oled jälle see vaimse häirega naisterahvas, kes siin kõiki elama õpetab, endal pole suhetega peale seriaalide mingit kokkupuudet.

Ei ole ma vaimse häirega naisterahvas ning suhetega on kogemust aastakümneid. Inimene jääb kalliks ikka, pole mõtet seepärast veel nutta. Edaspidi suhtlete sõpradena, lihtsalt koos ei jätka. Saan aru, kui nutad laste või vanemate pärast, aga mehe?

#4231158:

Ära valeta, oled küll seesama vaimse häirega targutaja. Su klišeelik jutt ja targutamine on ju äratuntavad.

Võtan seda solvanguna, ma ei ole lillkapsamutt. Peale selle, et sa halad mingi mehe pärast, oled ka kehv inimestetundja.