Olin täiesti hullult armunud umbes 23 aastaselt. Me olime sõprade kaudu tuttavad. Teretasime tänaval, naeratasime, teinekord paar sõna juttu. Mõned korrad sattusime seltskonnas kokku. Ta ilmselgelt ei olnud minust huvitatud, oli sügavalt armunud teisesse naisesse, kes aga oli abielus ja vist ka ei soovinud endale mingit boheemlast. Austajannnasid sel mehel aga jagus.
Olin võimeline 11-12 tundi seisma tänavanurgal, kus teadsin teda mööduvat…võibolla. Meigile kulus 4-5 tundi. Kõik pidi olema veatu ka riietuses. Öösel tegin trenni. Lugesin meeletult (tema IQ ja haritus kiirgasid kaugele). Kõik minus pidi olema ideaalne ja-või sarnanema veidi-veidi sellele naisele, kellesse tema armunud oli. Aga üldse mitte koopia! Kõik pidi olema viimse detailini väljapeetud, maitsekas, stiilne ja samas massist erinev. Tema nähes ma näiteks oleksin pigem surnud, kui välja võtnud rahakoti, mis ei sobinud näiteks mu küünelaki või käekotiga.
Kui teda tänaval nägin, sõna otseses mõttes läksid jalad alt ära. Ühe korra minestasin otse vabaduse väljakul, vajusin peaga vastu maad, kui ta ootamatult selja tagant tuli ja teretas. Verd lendas, kiirabi huilgas.
Jalad on süldiks läinud teda nähes ja olen kukkunud või peaaegu pikali käinud veel raekoja platsil, mõnes restoranis, mõnel kontserdil. Ühes baaris kukkusin puki otsast alla, kui ta sisenes ja tõmbasin kaasa veel kolm pukki pluss inimesed pluss nende joogid. See kestis umbes poolteist aastat.
Lõpuks läksin talle koju, andsin uksekella ja rääkisin ära, et armastan. Ta pakkus lahkelt teed ja veini, ütles, et ei saa samaga vastata, aga austab mu avameelsust ja pakub sõprust. Tellis mulle takso. Nii läkski. Ta hakkas praktiliselt iga päev mingitel argistel teemadel helistama ja näiteks piknikule, kontserdile, näitusele kutsuma. Seltskonnaga, alati. Mul polnud enam põhjust teda igatseda, nägin teda kohe kui tahtsin. Mõne kuu pärast avastasin end talle helistamast, et ole hea, mul on palavik, sa lähed siit mööda, too mulle kõhulahtistit ja tampoone. Mõni kuu varem ma oleksin pigem surnud, kui tema nähes näiteks lehttaignapirukat söönud või nina nuusanud. Päev päeva järel see müstiline oreool hajus ja ta muutus mulle argiseks. Kergelt kriibib mul senini, natuke piinlik on ka. Aga vahele seda etappi poleks ka jätnud.
