Esileht Erivajadustega laps Tundlik närvisüsteem – mis edasi?

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: Tundlik närvisüsteem – mis edasi?

Postitas:
Kägu

Tahaks lugeda nende kogemusi, kel tundlik laps juba suurem. Taban end muretsemast, kas mu lapsele on üldse kohta, kui kooliiga kätte jõuab. Lasteaias käib küll meeleldi, aga on seal tagasihoidlik, püüab jääda märkamatuks. Käitub eeskujulikult, teeb kaasa. Samas ei vasta tihti, kui midagi küsitakse. On pinges, vajab julgustamist (rohkem kui saab).

Kodus on jutukas, vaimukas, nutikas, hooliv, süvenemis- ja kohanemisvõimeline jne, seetõttu neuroloogi hinnang tundub piisav, et arenguhäireid mitte kahtlustada.

Abi on otsitud ja vähe saadud, pigem näitab see, et midagi on ema arust valesti ja suurendab ärevust või tagasihoidlikkust veelgi. Lapse osas polegi nii väga nõu vaja, rohkem tahaksin oma ettemuretsemisele pidurit tõmmata, sest laps ju tunnetab. Negatiivsed kogemused on muidugi ka oodatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, tundub lihtsalt nagu väga tagasihoidlik laps. See ei ole ju häire või hälve. Inimesi ongi erinevaid, introverdid ja ekstraverdid.
Ise olin ka selline, koolis vaikne ja viieline, lahtise peaga, üksikud sõbrad olid, kiusamist ei olnud, sest meie klassis/koolis hästi õppimise pärast ei noritud. Jah, olen olnud sotsiaalfoobiaga hädas, ei meeldi esineda ega tähelepanu keskpunktis olla, võõrastega suhelda, aga tänu tööle, mis nõuab suhtlemist, olen sellest üle saanud, vähemalt professionaalsel tasemel. Ei ole kunagi olnud seltskonna hing ja aktivist, aga ei ole end ka halvasti tundnud. Olen minu arust päris kenasti hakkama saanud, mul on pere, kodu, töö.
Kas tohib küsida, miks last nii palju uuritud on, kas tõesti vaid tagasihoidlikkuse tõttu?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas tohib küsida, miks last nii palju uuritud on, kas tõesti vaid tagasihoidlikkuse tõttu?

Oli artikulatsioonihäire, nüüd (5a) korras. Kulus mitu logopeedi, kes saatsid igale poole mujale, enne kui leidus selline, kes oma tööd hakkas tegema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Soovitan lugeda raamatuid ülitundlikkusest, Elaine Aron on see põhiautor, just tuli eesti keelde ka raamat “Ülitundlik laps”. Kui tegemist on poisiga, siis kindlasti ka raamat “Tugev, tundlik poiss”. Tundlikkusel on omad (väga suured!) eelised (lisaks mõningatele raskustele), kuid seda tundlikkust ja sellega kaasaskäivat tuleb teadvustada. Olen ise tundlik täiskasvanu ja oleks palju abi olnud, kui seda teemat oleks juba minu lapsepõlve ajal uuritud ja teadvustatud, kahjuks on see pigem viimaste aastate teema. Tean mitmeid ülitundlikke täiskasvanuid, ja on näha, et lapsepõlvel ja sealt saadud toel on ikka väga väga suur roll, nii et see on väga suur asi, et end varakult teemaga kurssi viid. St tean ka lapsi, ja sama on näha ka nende puhul, et toetus ja tundlikkusega arvestamine on ülioluline. Üldiselt kui laps saab piisavalt toetust, armastust, arvestamist, siis küll see enesekindlus ja veidi julgem tegutsemine ka tekib :).

Eesti lehtedel peaks infi olema ka ulitundlikinimene.ee ja empaat.ee, kuid see võib seal poolesoteerilisena mõjuda ja pead ise suutma selekteerida, mis on see sinule oluline inf (nt on seal empaat.ee-s sama palju keskendutud ka empaadile, mis on juba natuke teine asi kui lihtsalt ülitundlik inimene, kuid õnneks neid seal üsna selgelt eristatakse). Selle empaat.ee lehe haldaja Kadri Riisik korraldab ka ülitundlikkuse infoõhtuid ja teemaõhtuid jm (kodukal inf, olemas ka meililist), ning seal on olnud teema ka ülitundlik laps, kuid need veidi spetsiifilisemate teemade kohtumised on pigem väga harva. Tasub siiski silma peal hoida, sest ilmselt annaks see toetust küll, kui teiste vanematega suhelda saab, kel ka tundlik laps.

Edu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapse osas polegi nii väga nõu vaja, rohkem tahaksin oma ettemuretsemisele pidurit tõmmata, sest laps ju tunnetab.

muretsemine on mõtlemisstrateegia ja selle asemele paremate strateegiate õppimiseks mine ise psühholoogi juurde.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh, kirjutasin emotsiooni pealt ja väsimuse baasilt, kui lasteaiast jälle spetsialisti poole pöörduda soovitati. Ei taha, ei näe põhjust ja ei näe kasu, olen kindel, et lapse aktsepteerimine ja toetamine sellisena nagu ta on, jõukohaste väljakutsete pakkumine jne aitab hoopis rohkem. Ebakindlus kooliga seoses jääb, aga sinna on kaks aastat aega, jõuab veel küpseda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh, kirjutasin emotsiooni pealt ja väsimuse baasilt, kui lasteaiast jälle spetsialisti poole pöörduda soovitati. Ei taha, ei näe põhjust ja ei näe kasu, olen kindel, et lapse aktsepteerimine ja toetamine sellisena nagu ta on, jõukohaste väljakutsete pakkumine jne aitab hoopis rohkem. Ebakindlus kooliga seoses jääb, aga sinna on kaks aastat aega, jõuab veel küpseda.

On lohutav lugeda, et ka teistes lasteaedades soovitatakse spetsialisti poole pöörduda, kuigi vanem ei näe põhjust. Sama siin.
Mulle tundub, et niikui laps pisut teistmoodi, on tänapäeva hullus kohe soovitada spetsialisti poole pöörduda.
Kas te ei leia?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei leia, et see hullus oleks. Pigem on just hea, kui varakult kellegagi nõu peetakse. Ega see siis kohe tähenda, et mingit diagnoosi vaja, pigem lihtsalt saab last paremini toetada ehk kokkuvõttes saab laps kasvada sobivamas kasvukeskkonnas. Ei räägi vaid tundlikkusest, vaid erinevatest kõrvalekalletest, mille puhul võidakse spetsialisti soovitada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul laps käib praegu 3ndas klassis ja koos tugiisikuga. Tugiisik ei ole tal tunnis kaasas aga istub koridoris juhuks, kui peaks ärevus või paanika tulema. Olen väga nukker ja lausa pahane, et mulle lasteaias midagi ei räägitud. Öeldi ainult, et nii tore ja vaikne tûdruk, kunagi pahandust ei tee. Nüüd hiljem, kui käib koolis ja lasteaia õpetajad sellest kuulsid, siis tuli jutt, et oiii jaa, me arvasime et midagi ikka on, et laps oli nii hellake. Me oleks ammu varem juba lapse ettevalmistusega kooliks tegelema hakanud. Esimesed kaks aastat koolis olid väga rasked. Pidin ise kaasas olema, töölt tulin ära ning lapse paanikahoogudega oli raske toime tulla, sest ei osanud teda aidata. Nüüd selle aasta on käinud tugiiskuga, olen ise tööl tagasi ja ka väiksem laps on tänu sellele rahulikum. Väga hea on, kui lasteaia õpetajad juba varem märkavad, et midagi on teisiti, mida varem saab hakata last teda tema mures toetama seda parem. Mulle on nüüd tûtar rääkinud, et aias olles oli tal surmahirm ja me ei saanud sellest aru. Mul sűda murdus, kui ta seda mulle esimest korda rääkis. Nii et minu vaiksel, häbelikul ja kartlikkul tütrel oli jub lasteaias suur mure, mida mina isegi ei teadnud.

Please wait...
Postitas:
näks

Aitäh, kirjutasin emotsiooni pealt ja väsimuse baasilt, kui lasteaiast jälle spetsialisti poole pöörduda soovitati. Ei taha, ei näe põhjust ja ei näe kasu, olen kindel, et lapse aktsepteerimine ja toetamine sellisena nagu ta on, jõukohaste väljakutsete pakkumine jne aitab hoopis rohkem. Ebakindlus kooliga seoses jääb, aga sinna on kaks aastat aega, jõuab veel küpseda.

kõlqab väheke “Polkovniku lese moodi, et arstid, antud juhul siis spetsialistid ei tea midagi, ei aita kunagi jne. Uskuge lasteaia õpetajad ei räägi seda niisama, ka nemad hoolivad. Konsultatsioon ei võta tükki küljest ja kahju kindkasti ei tee.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui tore, et teema üles tõusis, saan võib-olla ise kellelegi lootust süstida. Põhimure oli lasteaias rühmas valitsev kaos, õpetaja läbi põlenud, ei juhi seda “karja”. Selline ebakindlus väsitab tundlikku introverti, ta ei jõua kõiges järge pidada.
Nüüd on laps aasta käinud lasteaias nii vähe kui võimalik (aga siiski pidevalt), see-eest käib väljaspool lasteaeda suure rõõmuga kolmes huviringis (sport, muusika, robootika/mõttemängud), kus saab suurepäraselt hakkama, on initsiatiivikas jne, st kogu vajalik muutus oligi soodne keskkond. Juhendajad ja treener on tõesti imeinimesed, mul ei jätku kiidusõnu.
Loomulikult võib ka kooli sattuda ebasobiva õpetaja juurde, aga eks siis tuleb klassi või kooli vahetada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seda ei tea kunagi, kuidas minna võib.

Mu esimene laps käis lasteaias siis, kui veel polnud moes, et kasvatajad kõiges väga kahtlast näeks ja kuhugi pöörduda soovitaks.
Aga aastateviisi ma siis kuulasin, kuidas mu laps on ikka nii- ja naasugune. Ma ei mäletagi enam, mis need teemad olid, aga põhimõtteliselt samasuguse teemaalgatuse oleks küll teha võinud. Mis siis edasi sai-seitse aastat hiljem on lapsel koolis kõik viied seni olnud. Koolis läks asi väga heaks sel hetkel, kui ta leidis nö omainimese, kellega nad on nii sarnased, et rohkem oleks juba liig. Kõik see, mida lasteaias nö ette heideti, kadus kooliminekuga.
Ma arvan, et alati ei ole kasvatajate meelest lasteaia ajal nö veider laps hiljem üldse nii veider. Lapsed on natuke erinevad ja vahel aitab ka see, kui olud sättida lapsele natuke sobivamaks.
Minu lapse puhul üks asi, mida siis välja toodi, et kuidas nüüd öeldagi-istub meelsamini laua taga ja joonistab, kui et sätib end teiste hulka nukumajaga mängima. Hilisem elu näitas, et tegu on kunstiandega lapsega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu laps just lõpetas põhikooli. Edukus ja käitumine koolis on 5+. 3a tagasi läbisime uuringuid ja selgus tulemuseks depressioon 50% garmonaalne . See pidigi olema kõige suurem oht… Meil saigi algus vaid kooli puhul alg klassides ja sujuvalt läks üle kodu poole. Tänu psühabi laps on nüüd iseseisvam ja mõistlikum. Tülide puhul jõuame siiski lõpus ka rahuliku leppemiseni. Lapsest on saanud osav manipuleerija mida samas teebki teda liigselt närviliseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas lapsele laulmine meeldib? MIna võtaks eraõpetaja, kes õpetaks lapse laulma. Lauluõpetajale räägiks asja ära, et asi on enesekindluse kasvatamises, esinemisoskuse arendamises, mitte niivõrd laulmises. Noo mõne laulu võiks muidugi selgeks ka saada. Ise lapsevanemana soosiks kõiki tegevusi, mis esinemisoskust ja enda väljendamist suurendavad. Ja jälgige ennast ka, et keelamise ja õpetamisega üle piiri ei läheks. Tundub, et ta on ärahirmutatud, tundlikule lapsele ei ole palju vaja. Kui asi oleks loomuses, siis oleks ta kodus ja väljapool kodu ühesugune.

Please wait...
Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Erivajadustega laps Tundlik närvisüsteem – mis edasi?