Teema: Tundlik närvisüsteem – mis edasi?

Soovitan lugeda raamatuid ülitundlikkusest, Elaine Aron on see põhiautor, just tuli eesti keelde ka raamat “Ülitundlik laps”. Kui tegemist on poisiga, siis kindlasti ka raamat “Tugev, tundlik poiss”. Tundlikkusel on omad (väga suured!) eelised (lisaks mõningatele raskustele), kuid seda tundlikkust ja sellega kaasaskäivat tuleb teadvustada. Olen ise tundlik täiskasvanu ja oleks palju abi olnud, kui seda teemat oleks juba minu lapsepõlve ajal uuritud ja teadvustatud, kahjuks on see pigem viimaste aastate teema. Tean mitmeid ülitundlikke täiskasvanuid, ja on näha, et lapsepõlvel ja sealt saadud toel on ikka väga väga suur roll, nii et see on väga suur asi, et end varakult teemaga kurssi viid. St tean ka lapsi, ja sama on näha ka nende puhul, et toetus ja tundlikkusega arvestamine on ülioluline. Üldiselt kui laps saab piisavalt toetust, armastust, arvestamist, siis küll see enesekindlus ja veidi julgem tegutsemine ka tekib :).

Eesti lehtedel peaks infi olema ka ulitundlikinimene.ee ja empaat.ee, kuid see võib seal poolesoteerilisena mõjuda ja pead ise suutma selekteerida, mis on see sinule oluline inf (nt on seal empaat.ee-s sama palju keskendutud ka empaadile, mis on juba natuke teine asi kui lihtsalt ülitundlik inimene, kuid õnneks neid seal üsna selgelt eristatakse). Selle empaat.ee lehe haldaja Kadri Riisik korraldab ka ülitundlikkuse infoõhtuid ja teemaõhtuid jm (kodukal inf, olemas ka meililist), ning seal on olnud teema ka ülitundlik laps, kuid need veidi spetsiifilisemate teemade kohtumised on pigem väga harva. Tasub siiski silma peal hoida, sest ilmselt annaks see toetust küll, kui teiste vanematega suhelda saab, kel ka tundlik laps.

Edu!

Ei leia, et see hullus oleks. Pigem on just hea, kui varakult kellegagi nõu peetakse. Ega see siis kohe tähenda, et mingit diagnoosi vaja, pigem lihtsalt saab last paremini toetada ehk kokkuvõttes saab laps kasvada sobivamas kasvukeskkonnas. Ei räägi vaid tundlikkusest, vaid erinevatest kõrvalekalletest, mille puhul võidakse spetsialisti soovitada.

Aitäh, kirjutasin emotsiooni pealt ja väsimuse baasilt, kui lasteaiast jälle spetsialisti poole pöörduda soovitati. Ei taha, ei näe põhjust ja ei näe kasu, olen kindel, et lapse aktsepteerimine ja toetamine sellisena nagu ta on, jõukohaste väljakutsete pakkumine jne aitab hoopis rohkem. Ebakindlus kooliga seoses jääb, aga sinna on kaks aastat aega, jõuab veel küpseda.

kõlqab väheke “Polkovniku lese moodi, et arstid, antud juhul siis spetsialistid ei tea midagi, ei aita kunagi jne. Uskuge lasteaia õpetajad ei räägi seda niisama, ka nemad hoolivad. Konsultatsioon ei võta tükki küljest ja kahju kindkasti ei tee.

Seda ei tea kunagi, kuidas minna võib.

Mu esimene laps käis lasteaias siis, kui veel polnud moes, et kasvatajad kõiges väga kahtlast näeks ja kuhugi pöörduda soovitaks.
Aga aastateviisi ma siis kuulasin, kuidas mu laps on ikka nii- ja naasugune. Ma ei mäletagi enam, mis need teemad olid, aga põhimõtteliselt samasuguse teemaalgatuse oleks küll teha võinud. Mis siis edasi sai-seitse aastat hiljem on lapsel koolis kõik viied seni olnud. Koolis läks asi väga heaks sel hetkel, kui ta leidis nö omainimese, kellega nad on nii sarnased, et rohkem oleks juba liig. Kõik see, mida lasteaias nö ette heideti, kadus kooliminekuga.
Ma arvan, et alati ei ole kasvatajate meelest lasteaia ajal nö veider laps hiljem üldse nii veider. Lapsed on natuke erinevad ja vahel aitab ka see, kui olud sättida lapsele natuke sobivamaks.
Minu lapse puhul üks asi, mida siis välja toodi, et kuidas nüüd öeldagi-istub meelsamini laua taga ja joonistab, kui et sätib end teiste hulka nukumajaga mängima. Hilisem elu näitas, et tegu on kunstiandega lapsega.

Kas lapsele laulmine meeldib? MIna võtaks eraõpetaja, kes õpetaks lapse laulma. Lauluõpetajale räägiks asja ära, et asi on enesekindluse kasvatamises, esinemisoskuse arendamises, mitte niivõrd laulmises. Noo mõne laulu võiks muidugi selgeks ka saada. Ise lapsevanemana soosiks kõiki tegevusi, mis esinemisoskust ja enda väljendamist suurendavad. Ja jälgige ennast ka, et keelamise ja õpetamisega üle piiri ei läheks. Tundub, et ta on ärahirmutatud, tundlikule lapsele ei ole palju vaja. Kui asi oleks loomuses, siis oleks ta kodus ja väljapool kodu ühesugune.