Mind jätkuvalt hämmastavad sellised teemad. Nagu oleks täiskasvanud lastel vanemate varale mingisugune õigus. Inimesel on ÕIGUS ainult ja ainult iseoma varale.
Järjekordne õpetlik lugu noortele naistele – enda jalgealune tuleb kindlustada. Ükskõik kui rikas mees su rahapakiga uimaseks lööb, ka kõige kindlamini tunduv suhe võib puruneda.
Mees ütles , et on meie 20aastase kooselu (ei ole abielus) ajal mõelnud, mis saab siis, kui teda enam ei ole. Hoolib minust, soovib mulle parimat, on hea, armas ja usaldusväärne kaaslane. Elame talle kuuluvas korteris, mida oleme koos remontinud, mööblit ostnud. Olen enda meelest tubli ja töökas olnud tööl, samas tublisti pereellu ning lapse kasvatamisse panustanud.
Meil on 18a poeg, eelmisest kooselust on mehel 28a poeg. Ta on pojale alati elatist maksnud, kõrgkoolis koolitanud ning praegugi toetab teda igakuise summaga (poeg elab eraldi ja on kooselus armsa naisega). Selguse mõttes lisan, et mehe eks hülgas ta uue mehe pärast.
Mehele kuulub ka teine korter, mille on saanud pärandusena. Mees küsis, mida teha, et olla õiglane ja kuidas vormistada, et kõik oleksid rahul ja peresuhted jätkuvalt head.
Aususe mõttes lisan, et tunnen end ebakindlalt, kui kõik jääks nii nagu praegu, sest jääb oht, et kaotades mehe, jään ilma ka kodust. Palun teie nõuandeid.
Vaata peeglisse, kui su oma laps, kes korteri päranduseks saab, sind sinu kodust välja viskab.
Mina naisena mõtlen samamoodi, et pärandan ainuisikuliselt mulle kuuluva kinnisvara (ei ole ühisvara), mida ei olegi nii vähe, ainult oma lastele (mul on abikaasaga ühised lapsed) ja jätan mehe teadlikult sellest pärandusest ilma. Põhjus lihtne ja loogiline – mees nimelt võib pärast mind leida uue kaasa, kellega samuti lapsed teeb ja siis võib osa minu varast sattuda juba minu jaoks võõrastele inimestele. Loomulikult tuleb selline võimalus välistada, mis minu laste huvisid võib kahjustada.
Seda ma ei karda, et meie lapsed oma isa tema eluajal oma kodust välja viskavad.
Kui mees tahab poegi toetada, siis lisakorteri olemasolu võimaldab tal poegi toetada kahel viisil:
– kui kasvõi üks poegadest tahab seal elada, siis võib mees lasta neid ilma üüri küsimata seal elada
– kui kumbki poegadest ei taha seal elada, siis saab isa sealt üüritulu, millega ta soovi korral võib toetada poegi. Näiteks, kui poeg ostab laenuga elamise ja peab oma elamise eest maksma laenumakseid – siis võib isa võtta oma üürist laekuva raha ja anda see pojale/poegadele, et leevendada nende koormust laenumaksete maksmisel.
Aga samas oleks korter mehe omanduses ning kui peaks juhtuma, et tal endal tervis halveneb ning ta hakkab korteri väljaüürimisest laekuvat raha vajama enda jaoks, siis on see lisaraha tal olemas. Ja lähedased (pojad, sina) võivad kergemalt hingata. Pärast mehe surma läheks see tavalise pärimise korras 50/50 poegadele ja ongi kõik. See oleks minu meelest kindlam, aga okei, kui mees hirmasati tahab KOHE poegadele suuremat rahasummat võimaldada – siis maha müüa või 50/50 ära kinkida – olgu, see pole vähemalt ta enda elukoht, tehku, mis tahab.
Teine korter aga jätku kindlasti endale. Oma elukoha ärakinkimine eluajal pole hea mõte, sellest võib tulla ettearvamatuid jamasid. Pärandamiseks tehku testament nii, et kõik ei läheks ainult poegadele, vaid sina kui sellesse korterisse panustanu ka midagi saaks. Kui mees on sinu suhtes lahkem – siis pärandagu korter 100% sulle. Kui aga mees arvab, et ainult pool sellest esimesest korterist on poegadel siiski vähe ja ka teisest peaksid mingi summa kohe pärast tema surma kätte saama – siis näiteks sulle 50% ja poegadele 25%. Oma elamist sul pele mehe surma siis ikkagi poleks – aga pool kodu maksumusest oleks vähemalt taskus.
On ka muidugi selline variant, et te registreerite ametliku abielu. Siis müüb mees mõlemad 2 korterit – nii vaba korteri kui ka teie kodu. Saadud raha jagab mees enda äranägemise järgi kolmeks. Esimene ja ilmselt kõige suurem osa müügitulust läheks teile ühisvara-kodu ostmiseks. Ülejäägi jagab mees võrdselt poegade vahel nö. elu alustamise stardirahaks (sissemaks või misiganes). See variant on töömahukam – te peaksite oma kodust välja kolima ja uue kodu sisse seadma – aga samas, tükiks ajaks oleks rahu majas ning keegi ei saaks nuriseda, et “mind peeti vähem väärt olevaks” vms.
Issand, kus perekooli “nõuandjad” suudavad ikka skeeme välja mõtelda!
Abielluge, müüge kõik oma vara maha, jagage pool raha laiali, uue kodu ostmiseks võtke laenu ja omalt poolt pakun, et lõpetage kuuse all.
Issand, kus perekooli “nõuandjad” suudavad ikka skeeme välja mõtelda!
Abielluge, müüge kõik oma vara maha, jagage pool raha laiali, uue kodu ostmiseks võtke laenu ja omalt poolt pakun, et lõpetage kuuse all.
Miks võtta laenu, kui raha on? Laenuvaba ostmist mõtlesin, muidugi.
Miks võtta laenu, kui raha on? Laenuvaba ostmist mõtlesin, muidugi.
Miks peaks mees, kes heal juhul alles 60 on, kui sedagi, midagi maha müüma ja raha laiali jagama, täisealistele poegadele, kui ta on isegi juba pojad täisealiseks kasvatanud ja seega peaks nood ikka ise hakkama saama? Ma ei saa sellest aru, mis kihu teil on selle varanduse jagamisega ja elu alustamisel aitamisega? Poeg 28, elab naisega koos ja IKKA isa aidaku, müügu, jagagu? Teine poeg elab kodus ja tal ka suisa ÕIGUS isa varale?
Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud. Kogu vara (ettevõtted, kinnisvara) pärandame vastastikku ainult teineteisele usaldusega üksikuks jääja suhtes, et tema teeb omakorda targa ja õiglase otsuse oma testamendiga. Oleme poole elu koos kõike otsustanud ja usaldame teineteise õiglustunnet.
Pealegi pole mammona elus kõige tähtsam ja selleks ajaks, kui ma suremise ikka jõuan, on lapsed saanud niikuinii kâtte parima osa, mida perekond ja vanemad anda suudavad. Ilmselt teevad nad juba siis pensioniplaane, mitte ei hakka noore pere laenu võtma, kui meil abikaasaga suremine silme ees terendab. Alustasime ise abikaasaga kõike nullist ja see pole meid küll õnnetuks teinud, vastupidi. Päris hea kogemus ka lastele.
Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud.
See variant eeldaks, et teemaalgataja on mehega, kelle vara jagatakse, abielus. Aga ta ei ole.
Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud.
See variant eeldaks, et teemaalgataja on mehega, kelle vara jagatakse, abielus. Aga ta ei ole.
Ja samuti seda, et kõik lapsed on mehega ühised.
Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud.
See variant eeldaks, et teemaalgataja on mehega, kelle vara jagatakse, abielus. Aga ta ei ole.
Testamendi tegemiseks ei pea abielus olema.
Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud.
See variant eeldaks, et teemaalgataja on mehega, kelle vara jagatakse, abielus. Aga ta ei ole.
Ja samuti seda, et kõik lapsed on mehega ühised.
Meil ei ole kõik lapsed ühised, ikka on võimalik.
Testamendi tegemiseks ei pea abielus olema.
Abikaasade vastastikuse testamendi jaoks peab. Tavatestamentidest on siin räägitud küll ja enam.
Testamendi tegemiseks ei pea abielus olema.
Abikaasade vastastikuse testamendi jaoks peab. Tavatestamentidest on siin räägitud küll ja enam.
Ei pea olema vastastikune testament, saab ka tavalise teha.
Ei pea olema vastastikune testament, saab ka tavalise teha.
Kulla inimene, sa alustasid sellega: “Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud. Kogu vara (ettevõtted, kinnisvara) pärandame vastastikku ainult teineteisele” – jah, seda eriti ei soovitata, kuna abikaasade vastastikune testament on abielurahva jaoks.
Testamenti on soovitatud teha siin küll ja enam. Sa tahtsid lihtsalt targutada ja endast rääkida.
Ei pea olema vastastikune testament, saab ka tavalise teha.
Loomulikult saab mees teha tavalise testamendi, milles jätab oma vara, kellele soovib, kasvõi kasside varjupaigale. Tal alaealisi lapsi ega abikaasat pole, sundpärimist ei saa toimuma.
Ei pea olema vastastikune testament, saab ka tavalise teha.
Kulla inimene, sa alustasid sellega: “Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud. Kogu vara (ettevõtted, kinnisvara) pärandame vastastikku ainult teineteisele” – jah, seda eriti ei soovitata, kuna abikaasade vastastikune testament on abielurahva jaoks.
Testamenti on soovitatud teha siin küll ja enam. Sa tahtsid lihtsalt targutada ja endast rääkida.
Ei ole siin veel keegi sellist varianti soovitanud, et kogu vara ainult oma abikaasale/elukaaslasele pärandada.
Minu point ei olnud vastastikuses testamendis, vaid just nimelt kogu vara jätmises abikaasale usaldusega, et viimane lahkuja teeb laste suhtes õiglase otsuse hiljem üksi.
abikaasale
Teemaalgataja pole abielus ja tema mehe pojad ei ole mõlemad tema pojad. Mees peaks jätma kogu oma vara naisele, kellega ta abielus ei ole, lootuses, et see naine on hiljem võrdselt nende ühise poja ja ainult mehe poja suhtes õiglane?
Abikaasade vastastikuse testamendi puhul on võimalik paaril koos otsustada, mis saab varast pärast teisest kauem elanud abikaasa surma ja see kauemelanu ei saa seda omatahtsi muuta.
Kui siinse teema mees jätab kõik vara naisele, siis ei takista miski hiljem naist seda kellele iganes jätmast.
Ma jääks ikka oma seisukoha juurde – et peale põetamisi ja potitamisi on võibolla kogu vara sellele põetamisele ja potitamisele kulunudki ja mitte midagi ei olegi pärandada. Ehk et ikka enese vanaduspõlve kindlustamine on teema, millega inimesed peaksid tegelema, mitte vara laialijagamisega. Põetus- ja hooldusvajadus ja Alzheimer aina süvenevad ühiskonnas, inimesi hoitakse kunstlikult elus aina kauem, ja see kõik maksab. Päris vastutustundetu oleks õpetada oma täisealised pojad aina saama, selle asemel, et neid õpetada end ise kindlustama ja mitte oma laste kaela peale jääma.
Ma jääks ikka oma seisukoha juurde – et peale põetamisi ja potitamisi on võibolla kogu vara sellele põetamisele ja potitamisele kulunudki ja mitte midagi ei olegi pärandada.
Sellepärast ongi testament õige tegu, ega testamenditegemine ei tähenda, et vara peab alles hoidma. Päritakse ikka ainult juhul, kui üldse midagi järel on.
Ma kavatsen ka oma raha enne surma sirgeks tõmmata, aga testament on mul sellegipoolest, sest mul on kindlad lemmikud ja juhul, kui ma sel nädalal kogemata bussi alla jään, tahaks ma, et minu sirgekslöömata vara läheks just neile.
abikaasale
Teemaalgataja pole abielus ja tema mehe pojad ei ole mõlemad tema pojad. Mees peaks jätma kogu oma vara naisele, kellega ta abielus ei ole, lootuses, et see naine on hiljem võrdselt nende ühise poja ja ainult mehe poja suhtes õiglane?
Abikaasade vastastikuse testamendi puhul on võimalik paaril koos otsustada, mis saab varast pärast teisest kauem elanud abikaasa surma ja see kauemelanu ei saa seda omatahtsi muuta.
Kui siinse teema mees jätab kõik vara naisele, siis ei takista miski hiljem naist seda kellele iganes jätmast.
Sellest ma räägingi, et meie vahel on usaldus piisavalt suur, et selline otsus teha. Testament oli tehtud enne seda, kui abiellusime ja abikaasade vastastikuse testamendi eelised ei puutu meie puhul asjasse. Just sellest ma räägingi, et oleme erandlik paar omavahelise usaldusega. Minu mehel on laps ka eelmisest kooselust, aga ta usaldab mind piisavalt, et jätta minu otsustada kõikide laste edasine tulevik. Ja mina usaldan teda samamoodi.
Ning meie mõlemi jaoks on ka täiesti okei, kui viimane ellujääja oma vara ise enne surma enda heaks sirgeks lööb. Me oleme mõlemad elu jooksul selle nimel piisavalt pingutanud.
Abikaasade vastastikkust testamenti saab teha vaid siis, kui ollakse abielus. Jah -saab teha küll, et üks teeb ühe ja teine teise kasuks testamendi – aga millagi ei ole välistatud, et üks võib ümbermõelda ja salajate uue testamendi teha. Naine võib elada õndas teadmises, et pärib mehe järgi – aga selgub, et mees on enne surma teinud testamendi kellegi teise kasuks.
Abikaasade vastatikust testamenti loetakse tühistatuks, kui teine abikaasa on kätte saanud notariaalses korras edastatud teate korralduse tühistamise kohta.
Sellest ma räägingi, et meie vahel on usaldus piisavalt suur, et selline otsus teha.
Mhmh, ja kuidas see teemaalgataja peaks nüüd siis oma elukaaslasele seda serveerima? Elukaaslane mõtleb, kuidas oma vara nii jagada, et kõik rahul oleks ja siis teemaalgataja ütleb, et aga kallis, las nende poegadega on, nagu on, sa päranda kõik hoopis mulle – nii või? Ja vastu pärandan ma sulle oma täiesti olematu varanduse. Noh, et kuna vastastikkune värk ja puha. Nii jah?
oleme erandlik paar omavahelise usaldusega
Jajah. Teil on koos nullist alustatud ja ühiselt vara loodud (nagu ma su esimesest postitusest aru saan), sa ei ole väga pädev rääkima, kuidas teised paarid, kus ühel on vara ja teisel tühjad taskud, oma asju ajama peaksid.
Kui mees pole mitmekümne koos elatus aastaga isegi nii kaugele jõudnud, et nõustuks abielu sõlmima, on vist naiivne loota, et ta kõik oma varad elukaaslase nimele kirjutaks, et las see siis hiljem vaatab, kas jääb kõik ühisele pojale või kukub miskit mehe esimesele lapsele ka.
Sellest ma räägingi, et meie vahel on usaldus piisavalt suur, et selline otsus teha.
Mhmh, ja kuidas see teemaalgataja peaks nüüd siis oma elukaaslasele seda serveerima? Elukaaslane mõtleb, kuidas oma vara nii jagada, et kõik rahul oleks ja siis teemaalgataja ütleb, et aga kallis, las nende poegadega on, nagu on, sa päranda kõik hoopis mulle – nii või? Ja vastu pärandan ma sulle oma täiesti olematu varanduse. Noh, et kuna vastastikkune värk ja puha. Nii jah?
Aga miks mitte? Tegelikult hea usalduseproov. Me alustasime mehega ka ebavõrdselt, temal oli kinnisvara, minul mitte. Ta oli valmis armastuse ja pühendumise märgiks kohe mind kaasomanikuks vormistama. Kui on ûhine pere ja väärtused paigas, ei tunduks selline ettepanek imelik.
Aga miks mitte? Tegelikult hea usalduseproov. Me alustasime mehega ka ebavõrdselt, temal oli kinnisvara, minul mitte. Ta oli valmis armastuse ja pühendumise märgiks kohe mind kaasomanikuks vormistama. Kui on ûhine pere ja väärtused paigas, ei tunduks selline ettepanek imelik.
Usalduseproov? Postuumselt saad siis proovi tulemused teada? Leseks jäänul äkki tuleb mõte vara uue kaaslasega armastuse ja pühendumise märgiks jagada.
Aga miks mitte? Tegelikult hea usalduseproov. Me alustasime mehega ka ebavõrdselt, temal oli kinnisvara, minul mitte. Ta oli valmis armastuse ja pühendumise märgiks kohe mind kaasomanikuks vormistama. Kui on ûhine pere ja väärtused paigas, ei tunduks selline ettepanek imelik.
Hahahahaha!!! Ma tahaks seda meest näha. Ja kuna te – nagu sa väidad – abikaasade vastastikust testamenti ei teinud, siis ka sinu nägu, kui mees näiteks kogemata ära sureb ja selgub, et ta on hoopis uue testamendi teinud, milles kõik armukesele jätab.
Aga kuidasmoodi te siis koos ja nullist alustasite, kui mehel oli juba kinnisvara, mille jagamisega ta sulle oma armastust tõestama pidi?
Teemaalgataja puhul oleks päris hea ka selline usalduseproov, mille puhul elukaaslane temaga abiellub – juba sellest piisaks, et naine kurva stsenaariumi puhul päris tühjade pihkudega ei jääks.
Tundub, et sellist varianti, nagu meie abikaasaga teeme, pole veel keegi välja käinud. Kogu vara (ettevõtted, kinnisvara) pärandame vastastikku ainult teineteisele usaldusega üksikuks jääja suhtes, et tema teeb omakorda targa ja õiglase otsuse oma testamendiga. Oleme poole elu koos kõike otsustanud ja usaldame teineteise õiglustunnet.
Pealegi pole mammona elus kõige tähtsam ja selleks ajaks, kui ma suremise ikka jõuan, on lapsed saanud niikuinii kâtte parima osa, mida perekond ja vanemad anda suudavad. Ilmselt teevad nad juba siis pensioniplaane, mitte ei hakka noore pere laenu võtma, kui meil abikaasaga suremine silme ees terendab. Alustasime ise abikaasaga kõike nullist ja see pole meid küll õnnetuks teinud, vastupidi. Päris hea kogemus ka lastele.
Ükski tark inimene nii naiivset varianti välja ei pakugi. Uskuda, et mees armastab nt pärast sinu surma leitud abikaasat vähem kui sind, nii et ta temaga ja võimalike ühiste lastega oma vara ei jaga ja nad ka pärandusest ilma jätab, on ülimalt naiivne.
Ma ei saa aru, kuidas see peaks kuidagi aus olema noorema poja suhtes, et tema peab oma ema surma ”ootama” ja vanem vend saab vaba korteri kohe enda valdusesse. Kui on koos elatud 20 aastat, eeldan ka, et see mehe ”oma korter” on siiski kahe peale üleval peetud. Isegi kui naine toitu ostis ja mees kommunaale maksis, siis ometi elati ju koos. Naeruväärne on mõte, et naine peaks paljaks kui püksinööp jääma. Kas aastakümnete viisi koos elatud naine, kes sünnitas sulle lapse, ei loe järsku midagi?
Seda enam, et seda 28 aastast siiani rahalist toetatakse – millest ometi ta ilma jääks? Poolest korterist, kus elab tema venna ema?
Varukorterit saaks mehe surmani välja üürida ja pärandus läheks ju alles peale surma jagamisele. Seniks saab koguda seda mammonat omale hooldekodu ja muu vajaliku jaoks. Varukorter poegade vahel pooleks ja kumbki ootab oma ”ema surma” – minu meelest kõige võrdsem lahendus.
