Teema: Tunnen ennast nii üksi

Kui sul on vaba aega, õpi midagi, millest hiljem kasu on. Kasvõi keelt. See millest räägid, ei ole üksindus, vaid igavus. Üksinud oleks ta siis, kui sul poleks last ega ka meest. Isegi vaikiv mees ja kodus vähe viibiv mees on kordades rohkem kui üksi elamine. Sellest saad alles siis aru, kui sul ei ole seda vaikivad ja mehest, kellel tundub, et on suva, enam kõrval. Suurlinna kolimine seda üksindust suurendab. Ei ole see linnas sõprade leidmine kergem. Oma kogemus ütleb, et väikeses kohas võib see hoopis lihtsam olla,kuna inimestel on aega rohkem ja vahemaad väikesed. Suures linnas on kordades üksildasem. Jah pole ehk nii igav, sest kõik oleks justkui lähedal, aga üksildus on linnas suurem.

Kuidas sa seal linnas neid sõpru leiaksid. Tinderist vast mitte ju ja tänaval ka ju veider võõrale ligi hüpata, et tutvuda. Usun, et linnas võib palju hullem üksik tunne olla, et inimesed ümberringi küll, aga suhtlemist pole ja vaatad kuidas võõrad käivad mitmekesti ja suhtlevad. Võib veel nadim tunne olla. Avasta ennast lapse kõrvalt.

#3202553:

Tegelikult kõlbab vanemate inimestega ka suhelda – proovi!

Just. Mina näiteks suhtlen nii endast noorematega kui vanematega. Vanainimestega on kõige huvitavam suhelda, sest neil pikk elu seljataga, targemad üldjuhul, kui just mingites veneaja stampides kinni ei ole ega peale ei pressi. Mul 3 aastane laps samasugune.

Kus kandis elad?

Jutt täpselt nagu minust, ainult, et olen 24.. kuskandis elad? ????

#3203011:

#3202537:

Kuidas sa seal linnas neid sõpru leiaksid.

Üldiselt tekivad sõbrad elu jooksul, mitte ei hakata neid 25-aastasena tänaval otsima. Ja kui ta on linnast pärit, siis tõenäoliselt on tal seal ka sõbrad olemas nii et linna kolides oleks ta taas nende sõprade lähedal. Lisaks on paljudel naistel osad sõbrad tekkinud lastega kodusolemise ajal – käikase beebikoolis või tutvutakse liivakasti serval teiste vanematega. Linnas on see võimalik. Üksi keset metsi elades mitte.

Täiskasvanud inimesel ei olegi vaja sõpru, peaks ikka iseendaga sõber olema ja sellest piisama. Inimestel omad elud, pereelud jne, kellel seda aega üldse on sõprade pidamiseks.

Otsi üles lähim külakeskus või raamatukogu, pood, perearst ja uuri seal julgesti, kas on mõni naisteklubi, trenn, beebikool, misiganes. Ütlegi, et oled uus ja otsid kellega suhelda. See on väga hea ettekääne inimestega tutvust sobitada.
Lapsega jalutamiseks varu kaasa mingi jubedat häält tegev asi, näit. see jalkafännide pasun (saab osta jalkavõistlustelt) ning väga ere pealamp või taskulamp (poes on nimeks: töölamp). Kindlasti tee loomadest pilte, see on sinu suur võimalus, et neid kohtad. FB ja mujal on loodusfotode grupid. Aktuaalse Kaamera ilmateates on alati kellegi saadetud loodusfotod. Saad veel kuulsaks ka 😉

#3202481:

Tahaks kolida kuhui suurlinna, leiaks kergemini sõpru, saaks väljas käia jne.

Siin juba kirjutati, et suuremasse linna kolimine võib üksindust suurendada. Kõik oleks justkui lähedal, aga üksildustunne on suurem. Poes ja tänaval on lambist keeruline tutvuda ja hoolivaid sõbrannasid leida. Kujuta ette, käid shoppamas, ühes poes, teises, kolmandas, mingi hetk tuleb piir ette, ei viitsi, ühed ja samad kaubad, mõtled, kas neid asju on kõiki vaja, et raha mõttetult kulutada. Tahad minna kohvikusse, teatrisse, kontserdile või kinno, jällegi, kõik maksab. Sa praegu kujutad ette, et kui oleksid linnas, siis käiksid ja tuiskaksid ringi, sest kõik on lähedal, aga linnas maksab iga asi, isegi tualetid on tasulised. Inimesed rabavad hommikust õhtuni, et linnas elamist lubada, üüri või laenu maksta. Kui teeksid pikad päevad tööd, siis tuleks mingi hetk samuti tüdimus, tahaksid päeva lõpuks ainult omaette olla ja puhata. Kui elukaaslase juurest ära koliksid, siis võid avastada, et ei taha üksi elada või raske hakkama saada, otsiksid Tinderist uusi tutvusi ja saaksid aru, et ka linnas elavad mehed on oma kiiksudega. Mida kauem otsida, seda suures pettumus võib tekkida.
Sul oleks vaja osta endale auto, et saad igal ajal minna erinevatesse kohtadesse, külla ja oma liikumisvajaduse rahuldatud. Pelgalt linna kolimisega sõbrannasid ja lahedat elustiili ei kaasne.

Veel üks võimalus. Soojenda üles suhted mõne kunagise sõbraga, kutsu külla. Usun, et neid, kes linnast nädalavahetuseks maaelu nautima tahaks tulla, ikka leidub.

Lääne-Virumaa igal vallal on oma keskus, kultuurimaja, raamatukogu (nagu igal pool), tuttav elas ka seal – mingi olematu raha eest käis trennis, oli tantsuline-aeroobika klubi saalis, väga lahe, leidis tuttavaid jne. Jääb mulje, et ainult Tartus ja Tallinnas saab elada.

#3203647:

Aga sa teist last ei taha saada? Siis kohe tegemist rohkem ????

.

Jajah, nii nagu need põhiharidusega blogijad-maakad. Saagu 4 last jutti, siis elu lill.

Tahtsin veel öelda, et tean väga-väga hästi, mida Sa, teemaalgataja, tunned! Ainult et minul olid samasugused tunded esimeste laste sünni järel – siis, kui elasin Tartus kortermajas, st inimeste keskel. Päriselt muide aitaski mind hoopis see, et läksin edasi õppima, läksin tööle, hakkasin huviringis käima – teisisõnu leidsin võimalusi ja väljundeid iseenda teostamiseks ja arendamiseks, et ma kogu emmenduse kõrvalt ise ära ei lahustuks. Viimaste laste puhul ei lasknud ma sellel enam juhtuda: tegin pidevalt väikese koormusega tööd, käisin ringides jne.

Mõtle, kas Sind isiklikult häirib kõige rohkem seltsi või intellektuaalsete väljakutsete puudumine. Igal juhul tasub mõlemat vajadust “toita” – st otsi endale vestlusring (ja kui sellist ei ole, algata) ning ühtlasi võta ette mõni veebi- või muu kursus täiendusõppeks, silmaringi laiendamiseks vms.

Soovin Sulle südamest kõike head! Ja juba see, et oma mure siia kirjutasid, on esimene samm olukorra parandamiseks.

Mina kolisin esimest last saades suisa maale, mehe juurde elama. Mitte kedagi ei tundnud, autot ei omanud. Liitusin kohe algul kõigi valla naisseltside, laulukooride, käsitööringidega, külaseltsidega jne. Justnimelt selleks, et mitte tunda end liiga üksikuna ja uusi sõpru kohalike hulgast leida. Sõitsin kord nädalas bussiga koos beebiga linna, enne kilomeeter bussi peale jalutamist kergkäruga, sest suur vanker mikrobussi ei mahu, jalutasin mitu tundi linnas, kuni beebigrupid avati, sealt leidsin jutukaaslaseid, kel sama vana laps. Tutvusin ühe naisega, kes elas kesklinnas ja kelle juures sain need tunnid järgmise bussini redutada koos beebiga. Ise aktiivne olles tekkisid vaikselt need sõprused ja tutvused. Ma ei olnud sugugi suur käsitööhuviline, aga polnud vajagi. Naisseltsis ja käsitööringis sai niisama proovida huvi pärast üht või teist tehnikat ja tegevust ja kodus ei nõudnud keegi, et sa sama tööd jätkad, kui soovi polnud. Valla ringides käisin ka nii, et esimesed korrad sõitsin ühistranspordiga, mille ajad ei klappinud, pidin palju assima, beebit kultuurimaja vetsus või raamaturiiuli taga toitma, hiljem tutvuste edenedes leidsin enda lähedalt autoga seltsi liikme, kes mind ka peale võttis, mina omalt poolt kompenseerisin bensiinikulu veidi. Ole ise tegus ja need tutvused tulevad. Mida kaugemas hundiaugus elad, seda rohkem peab end ise liikuma ajama, et need sõbrad tekiksid.

#3207376:

Tubli. Õhtul saadan sinu kirjutise ka oma naispoolele. Tõsi maakonnakeskuses ja alevikus saavad nad käidud elektriratta+lapsekäruga, selles suhtes norm ilmaga ühistranspordist nad sõltuvad pole.

Miks su naisel autot pole?