Esileht Pereelu ja suhted Tunnen ennast nii üksi

Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )

Teema: Tunnen ennast nii üksi

Postitas:
Tõutäkk

Mina kolisin esimest last saades suisa maale, mehe juurde elama. Mitte kedagi ei tundnud, autot ei omanud. Liitusin kohe algul kõigi valla naisseltside, laulukooride, käsitööringidega, külaseltsidega jne. Justnimelt selleks, et mitte tunda end liiga üksikuna ja uusi sõpru kohalike hulgast leida. Sõitsin kord nädalas bussiga koos beebiga linna, enne kilomeeter bussi peale jalutamist kergkäruga, sest suur vanker mikrobussi ei mahu, jalutasin mitu tundi linnas, kuni beebigrupid avati, sealt leidsin jutukaaslaseid, kel sama vana laps. Tutvusin ühe naisega, kes elas kesklinnas ja kelle juures sain need tunnid järgmise bussini redutada koos beebiga. Ise aktiivne olles tekkisid vaikselt need sõprused ja tutvused. Ma ei olnud sugugi suur käsitööhuviline, aga polnud vajagi. Naisseltsis ja käsitööringis sai niisama proovida huvi pärast üht või teist tehnikat ja tegevust ja kodus ei nõudnud keegi, et sa sama tööd jätkad, kui soovi polnud. Valla ringides käisin ka nii, et esimesed korrad sõitsin ühistranspordiga, mille ajad ei klappinud, pidin palju assima, beebit kultuurimaja vetsus või raamaturiiuli taga toitma, hiljem tutvuste edenedes leidsin enda lähedalt autoga seltsi liikme, kes mind ka peale võttis, mina omalt poolt kompenseerisin bensiinikulu veidi. Ole ise tegus ja need tutvused tulevad. Mida kaugemas hundiaugus elad, seda rohkem peab end ise liikuma ajama, et need sõbrad tekiksid.

Tubli. Õhtul saadan sinu kirjutise ka oma naispoolele. Tõsi maakonnakeskuses ja alevikus saavad nad käidud elektriratta+lapsekäruga, selles suhtes norm ilmaga ühistranspordist nad sõltuvad pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tubli. Õhtul saadan sinu kirjutise ka oma naispoolele. Tõsi maakonnakeskuses ja alevikus saavad nad käidud elektriratta+lapsekäruga, selles suhtes norm ilmaga ühistranspordist nad sõltuvad pole.

Miks su naisel autot pole?

Please wait...
Postitas:
Tõutäkk

Tubli. Õhtul saadan sinu kirjutise ka oma naispoolele. Tõsi maakonnakeskuses ja alevikus saavad nad käidud elektriratta+lapsekäruga, selles suhtes norm ilmaga ühistranspordist nad sõltuvad pole.

Miks su naisel autot pole?

Juhiluba pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Veel üks võimalus. Soojenda üles suhted mõne kunagise sõbraga, kutsu külla. Usun, et neid, kes linnast nädalavahetuseks maaelu nautima tahaks tulla, ikka leidub.

Ma arvan, et asi on selles, et 25aastastel enamasti ei ole tänapäeval lapsi. Suht jama on võõrustada noori vabasid lastetuid inimesi, kui pead ennast lapse ja külalise vahel jagama. Mina sain oma esimese lapse ka tutvusringkonnas kõige varem ja jäin üksinda, sest ma ei saanud teistega koos enam käia ja kui sõbrad külas käisid, siis ei osanud nad lapsega perega arvestada.

Nii et mina soovitan küll proovida tutvust teha teiste naistega, kel endal juba lapsed. Või siis vennastuda vanamuttidega, kes on õnnelikud, kui on kellegagi rääkida. Nagu sinagi. Minu jaoks sai naabrimuti reumast igatahes igati väärtuslik kõneaine. Nipp: katsu leida selliseid mutte, kellest võiks tulevikus abi ka lapsehoidmise juures olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas te sinna pommiauku sattusite ja kus varem elasite?

Tema on siin terve elu elanud aga mina kolisin siia linnast. Mulle pole siin kunagi meeldinud aga tema jällegist jumaldab seda kohta. See on maja keset paksusid metsasi. Ühistransport on siin pea olematu. Ma kardan siin isegi lapsega jalutamas käia (mitu korda kohtunud metsloomadega ja mul lihtsalt on see linna hing sees) ja tunnen nagu oleksin siin lõksus.

Mul on sinust nii kahju. Ma tunneks ka nagu vangikongis. Päev otsa ainult ühte ja sama asja teha, ainult lapse eest hoolitseda, ainult sealsamas majas olla, täielik õudus. Nii võib peast hulluks minna, nagu elusalt maetud…. Inimene vajab vaheldust, et vaimne tervis korras oleks.

Kas mehele oled rääkinud, et see on talumatu sinu jaoks. Mida ta ütles?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas te sinna pommiauku sattusite ja kus varem elasite?

Tema on siin terve elu elanud aga mina kolisin siia linnast. Mulle pole siin kunagi meeldinud aga tema jällegist jumaldab seda kohta. See on maja keset paksusid metsasi. Ühistransport on siin pea olematu. Ma kardan siin isegi lapsega jalutamas käia (mitu korda kohtunud metsloomadega ja mul lihtsalt on see linna hing sees) ja tunnen nagu oleksin siin lõksus.

Mul on sinust nii kahju. Ma tunneks ka nagu vangikongis. Päev otsa ainult ühte ja sama asja teha, ainult lapse eest hoolitseda, ainult sealsamas majas olla, täielik õudus. Nii võib peast hulluks minna, nagu elusalt maetud…. Inimene vajab vaheldust, et vaimne tervis korras oleks.

Kas mehele oled rääkinud, et see on talumatu sinu jaoks. Mida ta ütles?

Tema põhiline vastus on, et mida tema nüüd siis tegema peab? Olen korduvalt öelnud, et tahaks ka vaba õhtut, minna niisama kasvõi omaette linna kohvikuringile, et saaks ka vaheldust aga kohe on häda ja hala lahti, et mida tema lapsega peale hakkab, et laps on ju memmekas. Sügisest lähen täiendõppesse, saan vähemalt koolis inimestega suhelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas te sinna pommiauku sattusite ja kus varem elasite?

Tema on siin terve elu elanud aga mina kolisin siia linnast. Mulle pole siin kunagi meeldinud aga tema jällegist jumaldab seda kohta. See on maja keset paksusid metsasi. Ühistransport on siin pea olematu. Ma kardan siin isegi lapsega jalutamas käia (mitu korda kohtunud metsloomadega ja mul lihtsalt on see linna hing sees) ja tunnen nagu oleksin siin lõksus.

Mul on sinust nii kahju. Ma tunneks ka nagu vangikongis. Päev otsa ainult ühte ja sama asja teha, ainult lapse eest hoolitseda, ainult sealsamas majas olla, täielik õudus. Nii võib peast hulluks minna, nagu elusalt maetud…. Inimene vajab vaheldust, et vaimne tervis korras oleks.

Kas mehele oled rääkinud, et see on talumatu sinu jaoks. Mida ta ütles?

Tema põhiline vastus on, et mida tema nüüd siis tegema peab? Olen korduvalt öelnud, et tahaks ka vaba õhtut, minna niisama kasvõi omaette linna kohvikuringile, et saaks ka vaheldust aga kohe on häda ja hala lahti, et mida tema lapsega peale hakkab, et laps on ju memmekas. Sügisest lähen täiendõppesse, saan vähemalt koolis inimestega suhelda.

Väga vale on last selliseks “memmekaks” kasvatada ning oma meest samuti. Kui mees ei saa aru, et naisel on vaja vaba aega enda jaoks, on olukord päris kurb. Esimesel võimalusel tuleks mehega sel teemal tõsine vestlus maha pidada ja kui ta ikka aru ei saa… vist on vale mees valitud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tema põhiline vastus on, et mida tema nüüd siis tegema peab? Olen korduvalt öelnud, et tahaks ka vaba õhtut, minna niisama kasvõi omaette linna kohvikuringile, et saaks ka vaheldust aga kohe on häda ja hala lahti, et mida tema lapsega peale hakkab, et laps on ju memmekas. Sügisest lähen täiendõppesse, saan vähemalt koolis inimestega suhelda.

OK siis ei ole ikka nii tubli mees, kui tundub, aga arvan, et sa võiks tasapisi ikka käia kodust ära (mehele teada andes muidugi), las harjuvad teineteisega rohkem. Olgu siis memmekas, aga ikka ju oma isa laps 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa pead endale “munad kasvatama” ja mitte küsima mehelt, et kas võid minna, vaid ta fakti ette panema. Küsid, milline õhtu on sul vaba ja siis annad teada, et sel õhtul olen mina väljas ja sina lapsega. Meil mehega on graafik seinal, kus on vaba, sinna saab endale tegevuse planeerida, sest lastega saavad hakkama mõlemad vanemad.

Kui mees küsib, et mis ma teen ja laps on memmekas, ütled: “Oled täiskasvanud inimene ja lapsevanem, kes peaks oma ja lapse aja sisustamisega ilma abilisteta hakkama saama. Ilma harjutamata see oskus ei tule. Kuidas siis lapse memmekus kaob, kui ta 100% ajast ainult koos emaga on. Kui ka laps röögib need kaks tundi. Ole mees ja kannata ära, õpi oma last tundma, kasuta fantaasiat ja leia need tegevused, millega lapse tähelepanu ema puudumiselt mujale viia.”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
withname

Mm…Ma pole suur perekoolitaja, nagu ma ei tea, kas siin kirju saab privaatselt saata, aga ma eeldan, et saab 🙂

Anyway, ma olen 28 ja lastetu, aga ka minu sõbrannad on kuhugi kadunud. No pere ja muud asjad. Kogu selle asjaga ma tahtsin öelda, et tutvume? 🙂

Please wait...
Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )


Esileht Pereelu ja suhted Tunnen ennast nii üksi