Esileht Erivajadustega laps Tunnen ennast süüdi iga päev.

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: Tunnen ennast süüdi iga päev.

Postitas:
Kägu

11 aastane laps ei räägi. Käib toimetuleku õppes. Ütleb mõned sõnad. Aru saab enam vähem kõigest. Ma ei mäleta mitme logopeedi eripedagoogi juures käinud oleme. Diagnoos autistlikud jooned, kõnehäire.
Mida veel teha, kuhu minna, kes aitaks. Või ongi nii? Ei hakka rääkima ja kõik? Psühhiaater ei ütle midagi peale diagnoosi. Ei oska enam. 😭

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See on ju hea, et aru saab. Ladusalt rääkima vaevalt, et hakkab. Võib juhtuda, et sõnavarasse tuleb veel mõni sõna.

 Alternatiivkommunikatsioon
Uuri seda lehekülge ja neid võimalusi. Rääkimine ei pea olema alati verbaalne kõne. Kui seda ei ole, siis saab su laps ennast väljendada abivahendite abil.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See on ju hea, et aru saab. Ladusalt rääkima vaevalt, et hakkab. Võib juhtuda, et sõnavarasse tuleb veel mõni sõna.

Alternatiivkommunikatsioon

Uuri seda lehekülge ja neid võimalusi. Rääkimine ei pea olema alati verbaalne kõne. Kui seda ei ole, siis saab su laps ennast väljendada abivahendite abil.

Ei ole vaja piktogramme. Need olid lasteaias. Tal on väga palju sõnu, tuhandeid ja kahesõnalisi lauseid. Ta saab kõik küsitud mis vaja. Nn sisemine kõne on tal olemas. Temaga ei saa lihtsalt vesteldada pikalt. Arutleda. Lähme õue, tahan süüa jms ütleb ja vastab ka kas tahad lähme õue, tahad juua, tahad süüa. Selliseid vestlusi saab pidada.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kallike, milles sa end süüdi tunned? Et sul sündis autistlik kõnepuudega laps või et psühhiaater ei oska tulevikku ennustada?!

Tema areng kulgeb paratamatult oma rada ja ilmselt pikkade vestluste pidajat temast tõesti ei tule. Aga kui tal on norm. intellekt, ta saab asjadest aru ning oma asjad aetud, siis tast võib tulla iseseisev ja hakkamasaav inimene. Ära muretse ette, sest see ei anna midagi. Kui oled endast kõik andnud – muretsenud tarvilikud tugispetsid, talle sobiva kooli, aitad teda nii palju, kui oskad ja suudad, siis see ongi see, mida sina täna tema jaoks teha saad ja enamat iseendalt oodata pole mõtet.

Jõuetuse tunne käib paraku diagnoosiga laste vanemate eluga kaasas ja kahjuks ka meie riiklik tugi ei ole just eriti kiiduväärt. Aga kui sul on mõistlik laps, areneb ja on leidnud omale omad huvid-harrastused, siis on olukord tegelikult ju täitsa hea.

Soovin siiralt edu!

 

+18
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kallike, milles sa end süüdi tunned? Et sul sündis autistlik kõnepuudega laps või et psühhiaater ei oska tulevikku ennustada?!

Tema areng kulgeb paratamatult oma rada ja ilmselt pikkade vestluste pidajat temast tõesti ei tule. Aga kui tal on norm. intellekt, ta saab asjadest aru ning oma asjad aetud, siis tast võib tulla iseseisev ja hakkamasaav inimene. Ära muretse ette, sest see ei anna midagi. Kui oled endast kõik andnud – muretsenud tarvilikud tugispetsid, talle sobiva kooli, aitad teda nii palju, kui oskad ja suudad, siis see ongi see, mida sina täna tema jaoks teha saad ja enamat iseendalt oodata pole mõtet.

Jõuetuse tunne käib paraku diagnoosiga laste vanemate eluga kaasas ja kahjuks ka meie riiklik tugi ei ole just eriti kiiduväärt. Aga kui sul on mõistlik laps, areneb ja on leidnud omale omad huvid-harrastused, siis on olukord tegelikult ju täitsa hea.

Soovin siiralt edu!

Suur aitäh!
Olen enda arvates päris tubli olnud. Elan päev korraga, tunnen rõõmu pisiasjadest ja last armastan väga. Ja siis vahest jookseb kõik kokku. Ta on ilus laps ja mida suuremaks kasvab, seda rohkem jalgu jääb inimestele kes ei tea diagnoosi.
Eile oligi nii et kolm inimest nimetasid halvasti kasvatatud lapseks ja mind halvaks emaks.
Jõudsime koju ja tuli selline ahastus peale, et pisarad lihtsalt jooksid. Laps proovis igati lohutada, paitas ja isegi kõditas😊. Pidas ennast väga hästi üleval.
Eks neid raskeid hetki tuleb ette edaspidi ka. Siis veel see, et ei ma suitseta ega tarbi alkoholi, aga joodikute enamusel mitte ainult terved, vaid lausa väga targad lapsed. Sünnihinne oli 9/9 Kolme aastaselt alles muutus. Tulid krambihood ja kadus kõne, mis enne olemas oli. Siis lagunesime koost. Nüüd on ikka palju parem, vahel tuleb ahastus, et mida ma veel proovinud pole lapse aitamiseks jne. Käime väga palju. Kõik muuseumid ja laste üritused, teatrid kontserdid mis talle meeldivad. Et kui kõne on vähene siis saks ja näeks infot mujalt. Kodukandi päevad talle väga meeldivad nt.

+17
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on 20-aastane normintellektiga aga tugevate autistlike joontega laps.

Ta ei saa kunagi olema iseseisev. Ainult osaliselt.

Mingit sügavmõttelist vestlust pole saanud temaga aretada juba 9 aastat. Enne pubekaiga veel midagi rääkis. Nüüd vaid lühilaused.

Samuti ilus laps ja inimene. Ja mõõdakäijad kogu aeg õiendasid minuga et ta kasvatamatu. Kuna tal lisaks ka impulsiivsus ja ATH.

Mina ei tunne ennast süüdi. Nii lihtsalt on juhtunud et just minul on selline järeltulija. Temaga koos on olnud ja palju helgeid ja rõõmsaid hetki.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kallike, milles sa end süüdi tunned? Et sul sündis autistlik kõnepuudega laps või et psühhiaater ei oska tulevikku ennustada?!

Tema areng kulgeb paratamatult oma rada ja ilmselt pikkade vestluste pidajat temast tõesti ei tule. Aga kui tal on norm. intellekt, ta saab asjadest aru ning oma asjad aetud, siis tast võib tulla iseseisev ja hakkamasaav inimene. Ära muretse ette, sest see ei anna midagi. Kui oled endast kõik andnud – muretsenud tarvilikud tugispetsid, talle sobiva kooli, aitad teda nii palju, kui oskad ja suudad, siis see ongi see, mida sina täna tema jaoks teha saad ja enamat iseendalt oodata pole mõtet.

Jõuetuse tunne käib paraku diagnoosiga laste vanemate eluga kaasas ja kahjuks ka meie riiklik tugi ei ole just eriti kiiduväärt. Aga kui sul on mõistlik laps, areneb ja on leidnud omale omad huvid-harrastused, siis on olukord tegelikult ju täitsa hea.

Soovin siiralt edu!

Suur aitäh!

Olen enda arvates päris tubli olnud. Elan päev korraga, tunnen rõõmu pisiasjadest ja last armastan väga. Ja siis vahest jookseb kõik kokku. Ta on ilus laps ja mida suuremaks kasvab, seda rohkem jalgu jääb inimestele kes ei tea diagnoosi.

Eile oligi nii et kolm inimest nimetasid halvasti kasvatatud lapseks ja mind halvaks emaks.

Jõudsime koju ja tuli selline ahastus peale, et pisarad lihtsalt jooksid. Laps proovis igati lohutada, paitas ja isegi kõditas😊. Pidas ennast väga hästi üleval.

Eks neid raskeid hetki tuleb ette edaspidi ka. Siis veel see, et ei ma suitseta ega tarbi alkoholi, aga joodikute enamusel mitte ainult terved, vaid lausa väga targad lapsed. Sünnihinne oli 9/9 Kolme aastaselt alles muutus. Tulid krambihood ja kadus kõne, mis enne olemas oli. Siis lagunesime koost. Nüüd on ikka palju parem, vahel tuleb ahastus, et mida ma veel proovinud pole lapse aitamiseks jne. Käime väga palju. Kõik muuseumid ja laste üritused, teatrid kontserdid mis talle meeldivad. Et kui kõne on vähene siis saks ja näeks infot mujalt. Kodukandi päevad talle väga meeldivad nt.

Selle koha pealt, et ignorantsed kõrvalseisjad näpuga näitavad ja sildistavad, pead omale paksu naha kasvatama. Õnneks selline asi on tasapisi kadumas, veel vanemad generatsioonid pole harjunud sellega, et erivajadustega inimesed ka igalpool käivad, nende ajal ju peideti kõik vähegi teistmoodi lapsed ühiskonna silme alt ära.

Mul on selline tunne, et sulle endale on väga vaja tuge ja toetust, kellegi poolt, kes on ise samasuguses olukorras. Kas sealkandis, kus elate, on mingit puuetega lastevanemate ühingut või gruppi? Soovitan soojalt uurida ja ühineda.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgatuse on täpselt kui minu pojast! Kõik sama, välja arvatud see, et minu lapse areng oli kohe algusest peale teistsugune. Esimese hädise sõna ütles nelja-aastaselt ja sedagi pärast kõiksugu logopeede ja teraapiaid.

Muus suhtest on siiski autismile eripäraselt hooliv ja empaatiline laps. Armastab väga oma lemmiklooma ja tunneb kaasa hädalistele.

Väga raske on olnud. Ja veel raskem saab olema, sest laps on hetkel suurte elumuutuste lävel. Aga siiski, armastan teda meeletult!

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on ju hea, et aru saab. Ladusalt rääkima vaevalt, et hakkab. Võib juhtuda, et sõnavarasse tuleb veel mõni sõna.

Alternatiivkommunikatsioon

Uuri seda lehekülge ja neid võimalusi. Rääkimine ei pea olema alati verbaalne kõne. Kui seda ei ole, siis saab su laps ennast väljendada abivahendite abil.

Ei ole vaja piktogramme. Need olid lasteaias. Tal on väga palju sõnu, tuhandeid ja kahesõnalisi lauseid. Ta saab kõik küsitud mis vaja. Nn sisemine kõne on tal olemas. Temaga ei saa lihtsalt vesteldada pikalt. Arutleda. Lähme õue, tahan süüa jms ütleb ja vastab ka kas tahad lähme õue, tahad juua, tahad süüa. Selliseid vestlusi saab pidada.

Kas mingil tasemel küsimusi ta vähemasti küsib? Kui ka mitte sisukaid, siis kasvõi kas-küsimusi alustuseks…

Eks autism+kõnehäire lapsel pärsib paratamatult ka huvi muu maailma avastamise vastu ja reeglina küsimuste küsimine nende puhul tulebki märksa hiljem. Samas just siit tekib aga alus primitiivsetest vajadustest sisukamaks aruteluks. Tasub tema meelisteemadest kinni haarata ja ise aidata mõtlemist avardada.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eile oligi nii et kolm inimest nimetasid halvasti kasvatatud lapseks ja mind halvaks emaks.

Ära muretse, ma olen sama tiitli saanud, kuigi mu laps räägib vabalt, isegi liiga vabalt. Kes tahab halvasti öelda, see leiab selleks ka võimaluse.

Minu lapsel oli harjumus omaette rääkida, ka tänaval. Sellegi eest oleme sõimata saanud. Hammusta nina peast sellel nõmedal inimesel, kes prigisema tuleb, ja mine edasi.

Kus koolis su laps käib muidu? Kas koolil on tugiteenused?

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Käime väga palju. Kõik muuseumid ja laste üritused, teatrid kontserdid mis talle meeldivad. Et kui kõne on vähene siis saks ja näeks infot mujalt. Kodukandi päevad talle väga meeldivad nt.

See on tore, kui lapsele meeldivad need üritused.

Minu oma ei talunud mitte mingeid avalikke üritusi kuni umbes 14 eluaastani, vajus kokku, hakkas nutma ja noh.. röökima. Mitte ilusti vaikselt nutma. Tal hakkas rahvasummas paha. Ma ei saanud temaga kusagil käia. Nüüd on enam-vähem. Saame muuseumides käia. Teatris saime hakkama. Suurtel üritustel ei käi.

Aga ma hakkan ka nutma, kui ma tagantjärele nendele aastatele mõtlen. Ei saa isegi aru, kuidas ma vastu pidasin.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Autism väljendubki kõige varem 2-3 aastaselt, välja arvatud väga rasketel juhtudel, kus laps on sügavalt autistlik, sel juhul võib juba beebina näha olla, et käitumine on kummaline ja pilkkontakti ei teki jne. Keskmistel ja kergematel juhtudel hakkavad märgid ilmnema siis kui laps eakohaselt rääkima ei hakka, tekivad sundliigutused, keerutamine, kitsastele huvidele fokusseerumine, kehv pilkkontakt, oma nimele vähene reageerimine, tundlikkus helidele, mitte lehvitamine vms. Igaühel erinev komplekt tunnuseid. Alla teist-kolmandat eluaastat ei paista sellised asjad tavaliselt veel üldse silma, mistõttu ei oska vanemad kahtlustada. Autismidiagnoosi panemiseks peavad tunnused olema suhteliselt selgelt väljendunud, seega ei saa ametlikult diagnoosida enne kui laps on vähemalt kolm-neli. See omakorda tekitab vanemates tunde, et laps oli varem ju täiesti normaalne ja siis korraga enam ei olnud ning otsitakse väliseid põhjuseid, et mis seda tekitada võis. Tegelikkuses muutubki autism lapse arenedes üha selgemini nähtavaks, sest eakaaslased hakkavad loomulikul teel tegema mingeid asju, mida autistlik laps lihtsalt ei oska märgata, sest tema aju funktsioneerib natuke teistmoodi. Kui see autistlik laps on omakorda tükk maad suurem, saab talle mehaaniliselt juba ühtteist õpetada, nt vestluses oma korda ootama, ruumi sisenedes tervitama, emotsioonidele reageerima jne. Jällegi – kõik oleneb autismi raskusastmest, kellel mis loomulikult tuleb ja kellel mida õppida on vaja.

Mis puutub sellesse, et joodikutel sünnivad enamasti täiesti terved lapsed, siis see ei vasta tegelikult tõele. Neil ei pruugi olla autismi (sest autism ei ole seotud alkoholi tarbimisega), kuid neil on palju muid probleeme, alates füüsilistest hädadest (kuna sõltuvusprobleemiga rase toitub tavaliselt ebatervislikult ja lapsel on vitamiinide ja mineraalide puudus), kuni igasugu muude hädadeni, nt raseduse ajal tarbitud alkohol tekitab FAS-sündroomi, mis kohati väljendub autismile sarnaselt, aga samas on siiski üsna erinev (FAS’i puhul on eriti frustreeriv, et miski, mida laps ühel päeval oskab, on teisel päeval täiesti kadunud ja kolmandal päeval võib jälle tagasi olla; lisaks on neil suured õppimisraskused).

Aga vanemana tekib loomulikult jõuetusetunne ja küsimus, et miks just minu laps? Autismi ei saa paraku kuidagi ennetada ega testide abil juba raseduse ajal kindlaks teha, samuti ei ole sellele ravi, aga erinevad teraapiad aitavad väga palju ja oluline on just lasteaiaealisele lapsele nii palju abi ja tuge pakkuda kui vähegi võimalik, sest paljud oskused on omavahel lingitud ehk selleks, et järgmist oskust lukust lahti keerata, peab mingi eelmine oskus olemas olema ning kui seda ei ole, võib järgmine lukku jäädagi.

Jõudu kõigile erivajadusega laste vanematele. See on raske ja pealtnäha tänamatu töö.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Autism väljendubki kõige varem 2-3 aastaselt, välja arvatud väga rasketel juhtudel, kus laps on sügavalt autistlik, sel juhul võib juba beebina näha olla, et käitumine on kummaline ja pilkkontakti ei teki jne. Keskmistel ja kergematel juhtudel hakkavad märgid ilmnema siis kui laps eakohaselt rääkima ei hakka, tekivad sundliigutused, keerutamine, kitsastele huvidele fokusseerumine, kehv pilkkontakt, oma nimele vähene reageerimine, tundlikkus helidele, mitte lehvitamine vms. Igaühel erinev komplekt tunnuseid. Alla teist-kolmandat eluaastat ei paista sellised asjad tavaliselt veel üldse silma, mistõttu ei oska vanemad kahtlustada. Autismidiagnoosi panemiseks peavad tunnused olema suhteliselt selgelt väljendunud, seega ei saa ametlikult diagnoosida enne kui laps on vähemalt kolm-neli. See omakorda tekitab vanemates tunde, et laps oli varem ju täiesti normaalne ja siis korraga enam ei olnud ning otsitakse väliseid põhjuseid, et mis seda tekitada võis. Tegelikkuses muutubki autism lapse arenedes üha selgemini nähtavaks, sest eakaaslased hakkavad loomulikul teel tegema mingeid asju, mida autistlik laps lihtsalt ei oska märgata, sest tema aju funktsioneerib natuke teistmoodi. Kui see autistlik laps on omakorda tükk maad suurem, saab talle mehaaniliselt juba ühtteist õpetada, nt vestluses oma korda ootama, ruumi sisenedes tervitama, emotsioonidele reageerima jne. Jällegi – kõik oleneb autismi raskusastmest, kellel mis loomulikult tuleb ja kellel mida õppida on vaja.

Mis puutub sellesse, et joodikutel sünnivad enamasti täiesti terved lapsed, siis see ei vasta tegelikult tõele. Neil ei pruugi olla autismi (sest autism ei ole seotud alkoholi tarbimisega), kuid neil on palju muid probleeme, alates füüsilistest hädadest (kuna sõltuvusprobleemiga rase toitub tavaliselt ebatervislikult ja lapsel on vitamiinide ja mineraalide puudus), kuni igasugu muude hädadeni, nt raseduse ajal tarbitud alkohol tekitab FAS-sündroomi, mis kohati väljendub autismile sarnaselt, aga samas on siiski üsna erinev (FAS’i puhul on eriti frustreeriv, et miski, mida laps ühel päeval oskab, on teisel päeval täiesti kadunud ja kolmandal päeval võib jälle tagasi olla; lisaks on neil suured õppimisraskused).

Aga vanemana tekib loomulikult jõuetusetunne ja küsimus, et miks just minu laps? Autismi ei saa paraku kuidagi ennetada ega testide abil juba raseduse ajal kindlaks teha, samuti ei ole sellele ravi, aga erinevad teraapiad aitavad väga palju ja oluline on just lasteaiaealisele lapsele nii palju abi ja tuge pakkuda kui vähegi võimalik, sest paljud oskused on omavahel lingitud ehk selleks, et järgmist oskust lukust lahti keerata, peab mingi eelmine oskus olemas olema ning kui seda ei ole, võib järgmine lukku jäädagi.

Jõudu kõigile erivajadusega laste vanematele. See on raske ja pealtnäha tänamatu töö.

Aitähh meeldiva lugemise eest! Meil ka peres 9aastane kõnepuudega kergete joontega autist. Suurte pingutustega oleme ta elementaarsel tasemel  suhtlema saanud ja ka lootnud, et aja jooksul läheb tema mõistmine lihtsamaks, kui kontaktsus suurem ja mõistust rohkem. Mõned asjad on aga läinud siiski hullemaks – teda köita mittehuvitavate koolitundidega on keerukas,  ta on loomult kohusetundlik, aga oma korrektsuses väga-väga aeglane. Menüü on võrreldes väikelapseeaga üsna kiduraks jäänud, huvipakkuvaid valdkondi on väga vähe, teda kaasata uute asjade avastamisse on vaevaline. Emana olen lõhkise küna ees – kas teen head, kui püüan teda igal võimalusel arendada ja heas koolis hoida oma aja arvelt temaga koolitükke tehes või on ta psüühika tervem ja murdeiga lihtsam, kui lasen tal temale soovitud viisil nö kulgeda? See tähendaks siis valdavalt koomiksite lugemist, arvutimängude mängimist ja filmide vaatamist. Mõndasid kindlaid spordialasid ja teadus- ning loodussaateid jälgib telekast kah. Veekeskused, loomaaed ja legod paeluvad kah. Ja ega rohkemat ta väga rohkemat tegema soostuks, kui ma ise initsiatiivi üles ei näitaks. Tasub teda aga ise laiemast teemaderingist osavõtlikuks motiveerida või on targem ja õigem lasta tal oma maailmas ja valikutes rahulikult kulgeda?

Aitähh kaasa mõtlemise eest!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks neid raskeid hetki tuleb ette edaspidi ka. Siis veel see, et ei ma suitseta ega tarbi alkoholi, aga joodikute enamusel mitte ainult terved, vaid lausa väga targad lapsed. Sünnihinne oli 9/9 Kolme aastaselt alles muutus. Tulid krambihood ja kadus kõne, mis enne olemas oli. Siis lagunesime koost. Nüüd on ikka palju parem, vahel tuleb ahastus, et mida ma veel proovinud pole lapse aitamiseks jne. Käime väga palju. Kõik muuseumid ja laste üritused, teatrid kontserdid mis talle meeldivad. Et kui kõne on vähene siis saks ja näeks infot mujalt. Kodukandi päevad talle väga meeldivad nt.

Minu lapsega oli ka nii. Areng oli kuni kolmanda eluaastani kiire ja särav, laps õppis varakult rääkima, suhtles teiste inimestega, mängis teiste lastega, vaatas otsa ja tegi kõike nii, nagu üks tavaline laps ikka teeb. Muudatus tuli kiiresti ja silmnähtavalt. Krampe ei tekkinud, aga laps nagu vajus kuskile oma maailma ära ja sealt välja enam ei tulnud. Kõik oskused, mis tal juba olid, taandarenesid. Huvi suhtlemise ja teiste inimeste vastu kadus ära ja selle asemele tulid need keerutused ja lehvitamised, mis autistidele tavalised. Kõik see toimus paari kuuga.

Spetsialistid võivad korrutada nii palju, kui tahavad, et autism on kaasa sündinud ja vanemad ei oska seda varem lihtsalt tähele panna. Aga nii paljudel vanematel on kogemusi, et midagi lapsega siiski juhtub ja see muutus lapse käitumises on kiire ning silmnähtav.

Me ei tea veel, mis selle taga on. Autismi põhjustest ei teata ju veel mitte midagi. Kõik on oletuste ja hüpoteeside tasemel. Kindlasti ei pea jääma jäigale seisukohale, et autism sünnib tingimata kaasa ja vanemad on lihtsalt mingid lollid, kes mitte midagi ei märka ja siis ühel päeval saavad nagu ime läbi nägijateks.

+2
-3
Please wait...

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Erivajadustega laps Tunnen ennast süüdi iga päev.