Olen sarnases emotsionaalses olukorras olnud (ja lähedastes suhetes alkohoolikuga).
Kainena oli tõeliselt nn. minu inimene. Aga sain aru, et see käib kaasas alkohooliku elurütmiga, pärast eriti si… a musta auku ongi nad sellised – kõigega nõus, tahab paremini, pingutab igal moel, kompenseerib, suhtleb, toetab. (minul tekkis asjast selline arusaamine).
Sellele kõige paremale tsüklile järgneb närviline aeg, norib tüli (sitt on olla, närviline) ja kõik läheb nii, et alati miski põhjustab viinapudeli avamise… Kooselu ajal olin alati mina see põhjus, aga tean, et laseb edasi ka nüüd..
Tegelikult pole sellest parimast hetkest ja “minu inimesest” vähimatki abi. See pole inimene, vaid on hetk.
Inimest tuleb vaadata tervikuna, koos nende sitemate päevade ja tegudega, kui jõmisev alkohoolik on sinu inimene, siis võib jätkata, kui sa ei suuda ühest ärritusest väljagi tulla, enne kui uus jooma juba kohal, pole siiski sinu inimest väga kusagil.
Mina olen kõik kontaktid katkestanud ja arutlen oma mured spetsialistiga (psühholoog). Summa summaarum on mul rohkem tehtud, kui koos tegime, saan rahulikult planeerida eluolu, tegevusi ja oma võimaluste piires stabiilselt liikuda. Elu on mingis rööpas. Joodikuga on täna nii homme naa, kõik plaanid uppis mitmeks kuuks, üks äärmus vaheldub teisega, ühel kuul oled suhtes, teises oled üksi, ühel päeval vastutab, teisel kuul mitte… ma ei lülitunud enam tema tsüklite järgi, muret ja pinget oli mulle liiga palju, valesid, segaseid teemaarendusi, töökohavahetusi, süüdistamist… Ei, see ei ole minu inimene.