Laps on 7. klassis. Ei ole just hiilgava peaga, samas rumal ka mitte. Õppimisega on ta alati siiski pidanud pingutama, ei tule asjad talle kergelt kätte.
7. õppeaasta alguses teatas laps, et tema on seadnud endale eesmärgi – otsuseks õppida nii hästi, et klassi lõpetab kiituskirjaga. Noogutasin ja tunnustasin muidugi, samas ise ma seda väga ei uskunud.
Ent laps võttiski oma lubadust tõsiselt ja hakkas meeletult pingutama. Ta tõesti nägi vaeva ja püüdis endale materjali kogu jõust selgeks teha. Tulemusi kroonis edu – veerandihinneteks tulidki viied ja vaid üks neli. Olin üllatunud lapse visaduse üle – ta ju pole nii helge peaga – samas tundsin sisimas uhkust, et laps sedasi pingutab.
Jäänud on nüüd viimased koolinädalad, kui laps jäi nohusse. Kui täna töölt koju jõudsin, leidsin lapse eest nutmast. Ta oli täiesti endast väljas. Selgus, et üks aineõpetajatest oli talle tunnistusele hinde välja pannud juba täna, 17. mail. Ja see oli 4. Kuna laps ei saanud haiguse tõttu kontrolltööd teha ja õpetaja pani talle hindeks ühe. Laps oli arvanud, et hinnete panekuni on veel pisut aega – praegu ju alles maikuu keskpaik. Oli isegi haigena õppinud usinalt kodus, lootuses ehk juba selle nädala lõpuks kooli naasta ja see haiguse tõttu tegemata jäänud kontrolltöö järele teha. Juba 17. mail tunnistusele hinde ärapanek tuli talle täiesti ootamatult.
Olen teda nüüd mitu tundi lohutanud. Ei, ma ei räägi lapsele õpetajast midagi halba! Ikka lohutan ja püüan rõhuda sellele, et laps õpib iseendale ja 4 on ju vägagi hea hinne, ei ole siin häbeneda midagi! Kuid sisimas ma mõistan oma last. Hinne/kiituskiri on ju temale tunnustus tehtud töö eest, sama, mis täiskasvanule tööpalk.
Kool peaks andma ettevalmistuse eluks. Peaks noorele õpetama, et kui teed head tööd ja näed kõvasti vaeva, tuleb ka vääriline palk. Muidu motivatsioon langeb, tekib hõlpsasti käegalöömise meeleolu. Niigi on Eestis statistika järgi laste koolirõõm üks madalamaid ja eriti olematu on see koolirõõm just 7.-8.klassi paiku.
Tundes oma last kardan, et pärast niisugust tagasilööki ta järgmisel õppeaastal loobub sedavõrd pingutamast, lööb käega ja nähvab nagu nii mõnedki teised temaealised: “Äh, vahet pole!” Öeldakse küll, et kõik sõltuvat ainuüksi kodust ja kui lapsel kaob motivatsioon õppida ja pingutada, siis vanemad vaadaku peeglisse, kuid antud juhul tunnen, et kodu on teinud siiski kõik endast oleneva, eriti laps ise.
Kas on mingit võimalust võtta õpetajaga ühendust ja paluda, et haiguse tõttu puudunud laps saaks oma tegemata kontrolltöö järele teha? Ning selle hinde põhjal ehk korrigeerida ka tunnistuse hinnet? Tunnistusehinnete väljapanek juba 17. mail tuli tõesti ootamatult.