Meie pisilane on nüüd ka endale tupsumaa avastanud. Mis sai alguse tädi hädaabivahendist eemal olevate vanemate igatsuse leevendamiseks, on nüüd täismõõtmeline armastus. Põnn tirib kättpidi teleka või arvuti juurde ja ütleb: anna! Anna mulle mu tupsud, et ma saaks nendega naerda, lehvitada ja häälitseda.
Mitte et me poisiga vähe tegeleks. Meil on väga vedand kooslus – nii mina kui ka mu abikaasa töötame kodust. Ja meile, eriti issile meeldib lapsega mängida ja teda kõikjale kaasa võtta.
Tupsud aga on järjest menukam osa päevast. Hommikul pudru tgemise aegu tuuaks mulle tupsude plaat. Õhtul enne magamaminekut tuleb arvutist üks tups ära vaadata. Lõuna ajal pannakse ka käsi puldile.
Ma veenan end veel mitte muretsema. Tupsud on nagu vaheldus muule tegevusele. Kuid kui ma kunagi alles valmistusin emaks hakkama oli mu kaljukindel veendumus, et telekat see laps enne, no ma ei tea – eelkooli, ei näe. Et pole kasulik. Ja nüüd siis selline asi. Tunnistan, osa mu murest on südametunnistuse piinad. Halb ema, laps teleka ees.
Tupsud on tegelikult ju suht ohutud, veenan ma end, seal pole peksmist ega tagaajamist. Nad näitavad üldharivaid asju – ma vaatana sja professionaali pilguga veidi – ja kordavad lihtsaid sõnu, nagu koer, pilv, pall, sai jne.
Kas kellegil veel on sarnane mure ja mida te sellest tupsutamisest arvate? Kas ma peaks rohkem mures olema?
