Kas teie ka kuulete oma teismelistelt sellist juttu? Saan aru, et teismelise ajukeemia on hormoonidest paigast ära, PMS korra kuus teeb asjad veel hullemaks ja pisarad on kerged tulema. Ütleb, et teistel temaealistel olla täpselt samad mõtted. Et milleks üldse see elu, mida see ikka annab. Väga raske on aga positiivne olemist õpetada inimesele, kes ise end aidata ei taha. Ja teismeline ei ole inimene, kes tahab end ise aidata. Olen rääkinud talle oma teismeajast, andnud inspireerivaid raamatuid, kuid need ei kõneta teda. Ütleb, et sinu aeg oli vana aeg ja siis oligi kõik nõme, ei tasuvat tänapäevaga võrrelda. Koolis paar aastat tagasi oli üks teismeline end ära tapnud, ütleb, et tema ja ta kaaslased saavad väga hästi aru, kuidas sellised mõtted pähe võivad tulla. Käib koolipsühholoogi juures ka neist asjust rääkimas.
Teema: Tütar (15) räägib, et elul pole mingit mõtet.
Jah olen kuulnud ja olen ka reageerinud ja annan endast kõik, et teda aidata. Mul on endal ilmselt algav depressioon seoses suutmatusega oma last aidata. Aga sõnum oli sama- elul puudub mõte, elu on liiga pikk ja ta on nii väsinud. Ja põhjuseks on üks “tühine” koolikiusamine. Selline jõuetuse tunne, viha ja tahtmine kogu maailm laiali pöörata. Ma vajan juba ise abi…
Kas teie ka kuulete oma teismelistelt sellist juttu?
Mul on 19-aastane poeg, aga sellist juttu pole iial olnud. Vastupidi, tema sõnul on nii palju põnevat, mida teha ja millest mõelda-rääkida, ja ka eelmised kümnendid huvitavad teda. Ütleb, et 60. aastate filmid on lahedad ja 80. aastate muusika jne.
muidugi ja esimene ärev noot tuli lasteaia viimases ryhmas. sest ykski tyruk ei tahtnud tema sõber olla. eemuidugi oli liialdus.
käis natuke psühholoogiga rääkimas. hiljem ka 1 klassis käis, sest vajas ka logopeedilist abi ja nüüd on populaarne tydruk, teab mida elult tahab, teab mida õppida tahab ja vanust on 14 aastat.
Ja sobiva trenni oleme ka leidnud.
Saan aru, et teismelise ajukeemia on hormoonidest paigast ära, PMS korra kuus teeb asjad veel hullemaks ja pisarad on kerged tulema. Ütleb, et teistel temaealistel olla täpselt samad mõtted.
No pigem on ikka nii, et on olemas mingi konkreetsem põhjus, aga ei taha seda eriti välja öelda. Siis ajab üldist juttu. See “aga teised mõtlevad ka nii” sarnaneb nende põhjendusetega (“kõigi on see”, “Kõik mõtlevad nii”), mida lapsed oma vanematele armastavad öelda – kui lähemalt uurima hakata, selgub, et kaugeltki kõigil ikka ei ole nii. Keegi hea psühholoog/psühhoterapeut peaks algpõhjuse välja koukima. Mis oli see algne häiriv mõte, misa vallandas enesehaletsuse hoo ja kuhu ümber hakati negatiivsust kerima. Tihtipeale võõrale usaldatakse kergemini. Kuigi, on ka väga kangekaelseid sulgujaid tüüpe, muidugi.
Minul oli ka teismelisena pingeid ja negatiivseid mõtteid. Üks põhjus oli näiteks segadus selle ümber, kui palju siis inimene peab olema ratsionaalne “tööloom” ja kui palju ta võib endale lubada naudinguid, näit. seksuaalseid naudinguid? Kunagi hiljem koukisin selle ise enda alateadvusest välja, et see mind vaevas.
Teismeliseeas ongi sellised mõtted päris suurel osal. Kõik on nii oluline, sotsiaalne positsioon, seks, vaja on olla ilus või ihaldusväärne, õppida hästi, saavutada midagi, panna paika tulevikuplaanid, leida armastus, sõbrad, olla populaarne, pidutseda, olla tasemel- seda kõike on väga palju ja ausalt, kõik ei tule ju toime sellega. Paljudel tekivad käärid selle vahel, mida tahetakse, ja selle vahel, mida saavutada suudetakse. Sealt need mõtted tulevad. Kiusamine teeb muidugi asja kordi hullemaks, aga ka tõrjumine ja kaaslaste poolt ignoreerimine on rasked kanda. See on hea, et ta psühholoogiga räägib. Ma arvan, et ehk natuke abi on enesehinnangu turgutamisest, kiita teda selle eest, mida ta hästi teeb, julgustada ehk ka koos millegagi tegelemisest, mis talle meeldib.
Ma soovitaksin Sul endal külastada psühholoogi, et saada aimu, kuidas oleks õige suhelda. Sest see “ole positiivne” stiil ei too kindlasti edu, kui seda nii läbinähtavalt serveerida.
Olin depressiivne alates teismeeast ja vähe sellest, et ise ei osanud oma seisundit tõlgendada, ei saanud vanematelt mingit toetust (ei küsinud ka, sest süüdistasin oma olukorras ainult ennast, aga teiste jaoks olin alati tubli). Noored vajavad mõistmist ja seda saavutada on tõepoolest raske. Väga hea, kui laps psühholoogil käib, aga ehk võiks otsida talle ka mõne koolivälise spetsialisti.
Suutmatust elust rõõmu tunda ja tunne, et miski ei huvita, on depressiooni olulised tunnused.
Väga heaks mõtteaineks teismelisele on sinu enda lood, kui sul temavanusena raske oli. Tuleta meelde, millised olid sinu raskused teel täiskasvanukssaamisel?
Ma küll ei hakkaks oma teismeliseea lugusid rääkima. See kõlab nagu sa ei taha üldse kuulata ja heietad, et mis kõik minu ajal oli ja mis pasast ma olen läbi käinud – sul ju kõik tegelikutl lillepidu. Selline endast rääkima hakkamine tõrjub last ainult eemale. Kui teil endal eon mure, siis ei taha ju ka, et sõber hakkaks hoopis oma raskeid elusündmusi kurtma ja tähelepanu hoopis endale tõmbama. Kui on mure, siis tahaks ju ikkagi sellega tegeleda, sellele mõelda, lahendusi otsida, mitte veel sõbraga (vanemaga) juhtunu üle kaasa tunda.
Oluline on kuulata ja küsida õigeid küsimusi. Tema sisse vaadata, mitte endaga võrrelda. Justnimelt välja uurida, mis selliseid mõtteid algatas – ehk ta ei teagi ise, ei oskagi ise põhjust välja tuua, aga kui tal lasta rääkida, oma probleeme kurta, siis ta ehk jõuab ise sellele jälile (nagu psühhologid ju põhimõtteliselt teevad). Olla toeks ja kuulata ära ükskõik mis sealt välja tuleb – olla avatud ja mitte hukka mõista.
See pole emana niisama lihtne, sest tahame ju ikka kõike positiivset lapsele. Aga lapsele endale oleks see suur kingitus.
Mina arvan, et ikka peaks oma vanadest aegadest ja mõtetest rääkima.
Kui ma enda teismeeale tagasi mõtlen, siis mulle tundus, et minu probleemid on ainsad maailmas, unikaalsed, lahendamatud. Ma ei näinud võimalusi lahendusteks, muutusteks. Kõik oli katastroof, lahendused puudusid.
Väga suurt tuge oleks andnud see, kui keegi oleks räàkinud, et tal oli ka nii, aga see läks mööda, et kõik siiski muutub.
no tegelikult ei olegi elul ju mingit mõtet. kõik me sureme ära. ja meie lapsed surevad ja meie lapse-lapsed ja ükskord saab maailm otsa ja hukka niikuinii, vaatamata kliima soojenemiselegi.
mina leian, et elu-surma temaatika on iga arutleva inimese jaoks normaalne teema, millele mõelda. mina mõtlesin teismelisena elust, surmast, elu mõttest ja haakuvatest teemadest väga palju. sinna kuulusid ka mõtted, et kas on mõistlik ennast ära tappa. sellised abstraktsed arutlused. mu sõbranna oli ka minu pärast väga mures, et ma nii mõtlesin, aga ma polnud kunagi lähedalgi enda käe külge panemisele. need olid abstraktsed arutlused. omased intelligentsetele ja tundlikele inimestele näiteks. eksistentsiaalsetele küsimustele mõtlen siiani (olen 40+). millalgi 35-aastaselt sain aru, et elu mõte on elu ise. olen lihtsalt üks käsn, mis kogub endasse kõik selle ilu ja harmoonia ja toreduse, mida maailmal pakkuda on. keskendun lihtsalt heale ja naudin seda.
mina isiklikult arutleks lapsega kaasa neil teemadel. aga kui ise kunagi selle peale mõelnud pole, siis on muidugi see pingutatud, punnitatud ja ebaloomulik.
muidugi ei teeks paha laps psühholoogi juurde suunata. las arutleb spetsialistiga neid asju. kindlalt saab parem.
Minu hea sobranna kusis minu sarnase jutu peale, et mis mote on kulmas hauas madaneda?
Vot, see uks mote on mind alati saatnud kui meel ulimalt raske. Meil, ka mul, on vale arusaamine elust; koik peab kogu aeg FUN olema ja kui pole siis miks elad? Tegelikult on normaalne, et absoluutselt koikidel on vaga raskeid aegu ja ka toredaid. Vot, just nende toredate asjade parast tasub elada.
Moned targemad suudavad isegi probleeme armastada kuna see naitab milleks suuteline oled
Minu tütar tegi mõni aeg tagasi suitsiidikatse. Praegu ütleb, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. Mul pole raskemat aega elus olnud. Mis siis, kui ta olekski õnnestunud ja siitilmast lahkunud? Tegelikult nagu polnudki tahtmist, ainult uudishimu? Soovitan sul suhelda spetsialistidega, et aru saada, mida peaks tegema. Miks ta ütleb, et elul pole mõtet? Kahjuks ei tea, kus elad, aga Tallinnas näiteks Vaimse Tervise Keskus, Lapsemure.ee jne. Palun jälgi, mis meeleolud ja tunded lapsel valitsevad, meil sai alguse koolistressist. Aga, et asi nii hull on, ei kujutanud ette.
Kui oled noor, siis mõtledki, et mis on elu mõte. Mina ka mõtlesin. Ära tappa end ei tahtnud, aga ma ei suutnudki välja mõelda mis see elu mõte on.
Ka nüüd vanana ma mõtlen et kas mu elu mõte on lapsed, mees, töö, lõbu. Ja kui siingi foorumis tuleb jutuks, et mis on elu mõte, siis seljatatakse su arvamus, kui arvad, et selleks on lapsed, mees, töö või lõbu.
Mis see elu mõte siis on?
Kui oled noor, siis mõtledki, et mis on elu mõte. Mina ka mõtlesin. Ära tappa end ei tahtnud, aga ma ei suutnudki välja mõelda mis see elu mõte on.
Ka nüüd vanana ma mõtlen et kas mu elu mõte on lapsed, mees, töö, lõbu. Ja kui siingi foorumis tuleb jutuks, et mis on elu mõte, siis seljatatakse su arvamus, kui arvad, et selleks on lapsed, mees, töö või lõbu.
Mis see elu mõte siis on?Elu mõte oleks su enda elufilosoofia. Miski, mis sind hommikul voodist välja ning liikuma ajab. Ajaks ka siis, kui sul poleks peret, lapsi, kedagi.
Elu mõte ei ole isegi elufilosoofia. Elu mõte on ellujäämine, ei midagi muud. Lihtne loodus: mis mõte on rebase elul? Jänese elul? Inimene on samuti looduse osa ja tema elu mõte on samamoodi elusolemine. Liiga palju mõtlemine ajab asja hulluks. Tegelikult, kui tekib olukord, kus elu on ainus väärtus – kui ripud kuristiku serval v muud taolist – siis saad aru, et sinu elul ei ole muud mõtet kui olla elus. Elu ise sisaldab aga nii palju asju, et kui oled korra seal serva peal ära käinud (näiteks tervise mõttes), siis saad aru, et lihtne hingamine on ka elu mõte.
varem olid inimesed elurõõmsamad kuna elu tundus huvitav, ees ootas midagi põnevat ja uut. Praegused noored on oma 15. eluaastaks ära proovinud kõiksugu hobid ja puhkusevormid, olnud (korduvalt) suhetes, võimalik et proovinud ära alkoholi ja mõnuained, vastused kõigile küsimustele on saanud internetist. Raha on olemas, tööl käia ei viitsi. Elueesmärki nagu ei olegi. Sellest tulevadki sellised mõtted.
Ma olen 30 aastane, kahe lapse ema, abielus ja kõik on nagu olemas, aga vaevlen siiani pidevalt küsimustega, et mis ikka kogu selle asja point on ja tunnen, et ei ole ka oma kohta elus leidnud. Ma arvan, et osad inimesed ongi kergesti depressiivsusele kalduvad, nagu ma ise ja siin ei aita kellegi rääkimine, et ” vaata kui tore on ikka maailm su ümber!” No las ta olla siis tore, aga mis see MINU mõte siin on ja kuhu MINA siin toredas maailmas välja jõudma peaks? Aja jooksul olen aru saanud, et minu puhul selliseid mõtteid võimendab olukord kus mul pole konkreetset eesmärki. Ehk siis mina olen tegevuses ja rahul, kui mul on mingi käega katsutav ja reaalne eesmärk mille poole püüelda. Olgu selleks siis kasvõi järjekordne ülikooli eksam, reis perega v tööalane ürituse korraldamine. Aju peab tegevuses olema koguaeg. Nii kui mul tekib pikem periood rutiini ja argimuredega, kipun jälle heietama, et mis see elu mõte ikka on ja mul nagu pole mingit eesmärki. Kui ma olin teismeline, siis ma ei osanud oma mõtteid tegudeks v eesmärkideks suunata ja olin ka väga ummikus oma asjadega mingil hetkel, paraku ka lausa enesetapukatseteni välja. Ka veel kahekümnendates ei saanud ma aru kuidas ennast aidata ja olin raskes depressioonis pikkade perioodidena, samuti suitsiidi mõtetega. Aga hiljuti sain aru sellest mis mind aitab august välja ronida- eesmärk! Katsu otsida koos lapsega ka talle mingi asi mille poole püüelda, ehk siis kõik ei tundu nii mõttetu enam.
Natukene soovitaksin peeglisse ka vaadata selles osas, et miks laps selliste mõtete käes vaevleb. Valdava osa lapse minapildist annavad talle vanemad. Ajukeemia ja hormoonid? No ma ei tea…
Mina tundsin väiksena, et mu vanemad tegelikult ei mõista, hinda ega armasta mind. Ma tundsin, et ei vasta nende ootustele. Ja juba üsna väiksest saadik. Lisaks oli koolikiusamist. Seksuaalne ahistamine.
Mu madal enesehinnang ei lasknud asjadest rõõmu tunda, näha maailmas toredat. Valitsevateks tunneteks oli kibestumine ja hirm.
Mu tutvusringkonnas mitu teismelist, kes käivad eliitkoolis ja on depressioonis. Ühel näiteks on väga kõrgete ootustega vanem, laps ise väga tundlik. Teisel käib ülepea kogu see “eliidiks” olemise ootus, lisaks segadus hinges seoses seksuaalsusega, orientatsiooniga.
Soovitaksin aga lapsega filosofeeridagi elu mõtte üle. See on loomulik, et see huvitab.
Elul polegi mõtet, vähemalt mitte sellist, mida inimene aduda võiks.
Mõtte/mõtestatuse/sisu annab (või siis ei anna) sellele lõpuks igaüks ise. On selleks pere, teiste aitamine, millegi loomine, mida iganes.
Positiivseks olemise õpetustega teed karuteene, usu mind, selles on 0 abi.
Lapsel on vaja, et keegi teda reaalselt KUULAB, mõistab, tema jaoks olemas on, ilma igasuguse kriitikata.
Kuna tundub, et sa ise oma “hormoonid ja PMS ja ole positiivne” jutuga seda rolli ilmselgelt välja ei mängi, siis oleks abi äkki psühholoogist.
siin ei aita kellegi rääkimine, et ” vaata kui tore on ikka maailm su ümber!” No las ta olla siis tore, aga mis see MINU mõte siin on ja kuhu MINA siin toredas maailmas välja jõudma peaks?
Aga ei peagi ju kusagile jõudma. Ka lihtsalt elamist võib ju nautida. Ükskõik mida: reisimist, fotografeerimist, teatris käimist, joonistamist, lugemist, aiapidamist, küpsetamist, käsitööd, õmblemist, kooris laulmist, joogat, orienteerumist – mida iganes. Kas sul pole siis ühtegi asja, mille tegemine või kogemine tunduks tore? Mitte midagi, mille kohta sa mõtled, et tahaksid seda proovida? Mitte ühtegi unistust?
Ka minul oli pubekana depressioon. Koolis kiusati. Me pere polnud usklik, aga kuskilt olid mulle kristluse põhimõtted siiski tuttavad. Arutlesin siis iseendaga, et kui teeksin enesetapu, ei pääseks ma taevasse, kui selline asi peaks olemas olema. Põrgu tundus hullem variant kui elu deprekaga.
Kui oled noor, siis mõtledki, et mis on elu mõte. Mina ka mõtlesin. Ära tappa end ei tahtnud, aga ma ei suutnudki välja mõelda mis see elu mõte on.
Ka nüüd vanana ma mõtlen et kas mu elu mõte on lapsed, mees, töö, lõbu. Ja kui siingi foorumis tuleb jutuks, et mis on elu mõte, siis seljatatakse su arvamus, kui arvad, et selleks on lapsed, mees, töö või lõbu.
Mis see elu mõte siis on?
Hm,… minu jaoks on elumõte teadmises, et igaüks on saadetud siia ilma oma eluülesannet täitma. Et mitte keegi ei ela niisama iseenda heaoluks.
Elu mõte leitakse siis kui leitakse ennast. Siis saad aru, et elu mõte ja sina ise olete üks ja seesama. Kes pole ennast leidnud, selle jaoks jääb elu mõte eluks ajaks kaugeks,kättesaamatuks. Olen 40+ ja ka ei ole ennast leidnud veel. Aga vähemalt tean nüüd juba, et elu mõte ei asu kusagil väljaspool mind.
Olen see, kes pubekana tegi 2 x enesetapukatse. Päris lõpuni ikka nagu ei tahtnud minna, tahtsin lihtsalt teada, kas mitteeksisteerimine oleks kuidagi vähemvalus kui eksistents. Ei saanudki teada, enne anti abi.
Nüüd on mu oma laps 13 ja lubab end iga väiksema ebaõnnestumise peale ära tappa. Geenid, mis teha. Ilmselt olen lisaks geenidele pärandanud ka mingi osa oma depressiivsusest kasvatusega. Samas teised kaks last on jälle hoopis eri puust: üks on igavene optimist ja teine vaikne nokitseja. Ja kolmas siis depressiivsusele kalduv. Ma kindlasti oskan oma last paremini mõista tänu oma kogemusele. Minu vanemad mind ei mõistnud. Mu põhisõnum lastele on, et iga halb asi on millekski hea, see hea on olemas, olgu või kaudselt, ja seda ei pruugi alati kohe näha, aga selle kogemise nimel tasub edasi elada. Mind on see aidanud ja loodan, et ka teda.
See on tegelikult väga hirmus, kui tühiste asjade pärast võivad teismelised teha tõsise suitsiidkatse. Haiglas töötades oli kunagi juhus, kus 14-aastane tüdruk oli võtnud sisse tõeliselt eluohtliku koguse tablette ja pärast selgus, et põhjuseks oli see, et ema keelas rastapatside tegemise!
Poiss (19) hakkas yks hetk “polkovniku leske” tegema. Öösiti olid sellised paanika hood, et pidin körval magama (ei usuks, kui ise ei oleks läbi teinud). Tema välja möeldud haiguste uurimustele läks ikka toredaid summasid. Teadsin, et mötleb asju yle/välja, pigistasin silma kinni ja maksin et ta ainult önnelik oleks. Kuni lugesin netist mida hypohondria endaga kaasa toob, sh enesetappe. Panin teksti poisile ette ja lubasin panna aja psyholoogile. Solvus. Suhted on veidi sassis. Aga kuidagi tundub, et ehk päästsin ta elu. Peale seda pole olnud yhtki haigust. On tervislik toituja, harrastab vöitluskunste ja erinevaid treeninguid. Noorte depressioon ei ole nalja asi, ise soovitaks kyll köike väga tösiselt vötta.
Pane aeg parem psühhiaatrile. See koolipsuhholoog küll ei aita. 100% kindlalt võib väita, et kõik teismelised küll sedasi ei mõtle ega arutle. Otsi abi!
Mina teismelisena tahtsin enda elu lõpetada, sest elu tundus tühine, ilma mõtteta. Mul oli kõik elus hästi, armastav pere, sõbrad, õppimine korras. Oligi selline eksistentsiaalne küsimus, mis ikka on elu? Kas üldse on mõtet, kui see kõik lõppeb surmaga ja siis ongi kõik. Ma täiesti ratsionaalselt mõtlesin, kaalutlesin, kuidas ennast ära tappa. Selliselt, et oleks 100% minek ja keegi ära ei päästaks või vigaseks ei jääks. Kõige kummalisem oli, et üritasin elu mõttekuses veenda oma klassivenda, kes siiski enesetapukatse tegi. Hiljem leidis ta elu mõtte selles, et ta tahab näha, kuhu maani see maailm ja inimene areneb, eriti tehnika ja infotehnoloogia vallas. Üks sõbrannaga üritas ka endal elu võtta, nüüd on 5 lapse ema ja naerab selle peale. Tal on väga tore pere.
Mina ise leidsin tookord elu mõtte Jumalas, et elu ei lõppe sellega, kui meie füüsiline elu lõppeb.
Mäletan, et juba päris lapsena esitasin endale küsimusi miks? Miks peab midagi tegema, mis on selle mõte, a la miks peab sööma? Miks peab talvel soojalt riidesse panema? Miks peab vanemate sõna kuulama? Miks peab õppima jne. Siis üks hetk avastasin enda jaoks, et kõikide mikside lõplik vastus on, selleks et elada. Mäletan ka seda, kui õnnelik ma olin, et olin leidnud vastuse kõikidele miksidele – selleks, et elada. Siis ma elasingi aastaid teadmises, arusaamises, et ma teen asju selleks, et elada; kuniks kuskil 17-aastasena leidsin, et saab edasi küsida, miks elada? Ning siis oligi masendus, et see on küsimus, millele pole vastust. Mulle on alati elus meeldinud igasugused probleemid, küsimused, mis vajavad lahendamist, lahenduse otsimist ning järsku oli mu elus küsimus, millele ma ei leidnud vastust, millele ma ei osanud otsida lahendust ning kõik tundus mõttetu. Sõbrad tundusid mõttetud, armastavad vanemad tundusid mõttetud jne.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
