Teema: Tütar on kallim kui poeg.

Lg. Kas kellelgi on veel nii! Saa täiskasvanuks. Lapsevanem kes läheb endast välja seetõttu, et ühele lapsele on ühe lapsevanema poolt lubatud rohkem kui teisele, viitab väga suurtele probleemidele ja soovitan kiiresti abi otsida. Sul kas ei ole lapsi endal või oled mehe suhtes ka lapse rolli võtnud. Ehk siis vihane oled seetõttu ,et mees ei hoia sind samapalju kui väikest tütart ja see on kõige puhtam kadedus. Sul on ju oma teenistus, nii et kui tütar valib välja mis tahab, soovita poisil ka väljavalida mis tahab. Ja ongi võrdus. Üks vanem kingib tütrele ja teine pojale tema soovide põhise asja. Sinu asi on võrdus seada paika. Aga sa oled ise ilmselt kas ülevalpeetav või mis kõige tõenäolisem, pole sul lapsi ega peret.

Jälle see libameister “Kas kellelgi on veel nii, mida teha?”kägu

#3779145:

Mees tunnistab täiesti ausalt, et armastab tütart rohkem, tütar on tal ainus.

See läheb mööda; isegi perekooli ei pea teemat tegema. Meestel mõnikord on tütarde suhtes mingi kiiks.
Naised, kui nad on suureks kasvanud, on truumad, kui mehed; nad on tulevik.
Aga see pole sinu tittede juures üldse oluline.

Ja see eelmisest suhtest poeg pole üldse mitte keegi? Selle järgi oleks ju võinud juba aru saada, et mees pole hea isa.

ma ei saa aru üldse, kuidas see võimalik oleks. nagu armastus laste vastu oleks kuidagi piiratud.

ei mina ega mees pole kunagi üht last teisele eelistanud.  meie poeg ja tütar on väga erinevad , aga armastust tunda saavad sama palju. õnneks on neil suur vanusevahe, seega ei teki kunagi probleemi, kes poes mingi mänguasja saab vms

#3779776:

#3779494:

et kas need lapsed on võtnud seda kui fakti või on tundnud kurbust et tema pole olnud lemmik. Lemmikul pole muidugi probleemi. Tema võib öelda et südant ei saa sundida või mis iganes. Mõtlen et kuidas tulid peres toime selle teadmisega need kes polnud isa või ema lemmikud.

Alles kuskil kolmekümnesena tekkis oskus, võtta seda nagu fakti. Ikka väga kurvaks tegi see lapsena. Siiamaani teeb.

Ja ega ei tulegi laps sellega toime. Alaväärsuskompleks on kogu eluks garanteeritud.

Mu ema rääkis mulle kunagi midagi umbes sellist, kuidas ta oli kurb, et ema armastas õde rohkem, aga no vähemalt isa ja tädi armastasid jälle teda rohkem. Ja mina ei osanud kaasa tunda, vaid mõtlesin, et no vedas sul, et mingigi vanem sind armastas.

#3779776:

#3779494:

et kas need lapsed on võtnud seda kui fakti või on tundnud kurbust et tema pole olnud lemmik. Lemmikul pole muidugi probleemi. Tema võib öelda et südant ei saa sundida või mis iganes. Mõtlen et kuidas tulid peres toime selle teadmisega need kes polnud isa või ema lemmikud.

Alles kuskil kolmekümnesena tekkis oskus, võtta seda nagu fakti. Ikka väga kurvaks tegi see lapsena. Siiamaani teeb.

Ja ega ei tulegi laps sellega toime. Alaväärsuskompleks on kogu eluks garanteeritud.

Sama. Minu vanaema eelistas teist lapselast. Ei olnudki suurt vahetegemist, aga tajusin selle lapsena siiski ära. Täiskasvanuna ei arva sellest vanaemast midagi, kuigi eks ta mingil määral mindki hoidis. Põlgan selliseid vahetegijaid.

#3780189:

Sama. Minu vanaema eelistas teist lapselast. Ei olnudki suurt vahetegemist, aga tajusin selle lapsena siiski ära. Täiskasvanuna ei arva sellest vanaemast midagi, kuigi eks ta mingil määral mindki hoidis. Põlgan selliseid vahetegijaid.

Inimesed on erinevad ja nendevaheline klapp on erinev. Arvad, et laps ei tunne võltsi armastust ära?

#3780189:

. Minu vanaema eelistas teist lapselast. Ei olnudki suurt vahetegemist, aga tajusin selle lapsena siiski ära. Täiskasvanuna ei arva sellest vanaemast midagi, kuigi eks ta mingil määral mindki hoidis. Põlgan selliseid vahetegijaid

Suht julm inimene tundud. Vanaema eelistas teist lapselast, aga nagu ütled, siis vahet teil ei teinud. Ja sina põlgad teda selle eest, et ta südant sundida ei saanud, aga püüdis õiglane olla?

#3780779:

Kui oled lapsevanem või vanavanem siis ei ole kohta sellele, et “südant ei saa sundida”. Jäta siis sünnitamata need lapsed kui nii raske on võrdselt armastust jagada.

Vanaema oleks saanud lapselapse sündi kuidagi ära hoida? Ja inimene konkreetselt ütles, et vanaema neil vahet ei teinud, vaid tema “tajus”. Muide, enesekesksed inimesed, kes kogu tähelepanu ainult enda isikule tahavad, ka “tajuvad”, et neid ikka nii palju ei sussutata kui nemad tahaks.
Ja hoopis naljakas arvamus, et inimesed teadlikult sünnitavad endale lapsi, keda rohkem armastada ja lapsi, keda vähem armastada. Sulle pole kunagi üks inimene teisest rohkem meeldinud?

#3779562:

Osadel isadel on jah mingi tütrevaimustus. Olen seda ise ka tuttavate peal näinud, poegadega on nagu tavalised isad, ei midagi erilist. Ei tea, millest see tuleb.

Mina töötan peredega ja olen tähele pannud sellist asja pigem nn vanakooli suhtumisega meeste juures. No see suhtumine, et naised on õrnad ja mees peab olema karm, ei tohi kunagi nutta, oma emotsioone väljendada jne. On olnud isasid, kes ütlevadki otse välja, et poegi nad ei kallista/hellita, kuna mees peab mees olema. On olnud neid isasid, kes ütlevad, et naisterahvaid peabki rohkem hoidma. On olnud muidugi ka neid, kellele ongi mingil põhjusel just see üks laps erilisem.

Eks see ikkagi kuskilt aegade algusest pärit soolistest stereotüüpidest tuleneb. Me võime küll rääkida ja tahta, et ei oleks soolist ebavõrdsust, kõiki peaks kohtlema võrdsetel alustel jne, aga eks mehed ja naised siiski paratamatult on erinevad ja kuni me eeldame, et mees tassib raskeid poekotte või keerab purgikaane lahti (sest mehel üldjuhul lihtsalt on rohkem jõudu), ei saa me siiski alati päris 100% võrdset kohtlemist naistele ja meestele eeldada.

#3780891:

Eks see ikkagi kuskilt aegade algusest pärit soolistest stereotüüpidest tuleneb. Me võime küll rääkida ja tahta, et ei oleks soolist ebavõrdsust, kõiki peaks kohtlema võrdsetel alustel jne, aga eks mehed ja naised siiski paratamatult on erinevad ja kuni me eeldame, et mees tassib raskeid poekotte või keerab purgikaane lahti (sest mehel üldjuhul lihtsalt on rohkem jõudu), ei saa me siiski alati päris 100% võrdset kohtlemist naistele ja meestele eeldada.

Mehed ja naised ei ole selles osas tegelikult “paratamatult erinevad”. Nagu isegi kirjutad, siis on see kõik stereotüüpides kinni ja kui ikka väga tahta, siis saab neid stereotüüpe endast ikka välja juurida küll. Esimene samm on muidugi tunnistada, et sul on need stereotüübid. Ei tea, kas teemaalgataja mees seda suudab?

Kui aus olla, siis oma peres näen ma ka seda trendi, et mees hoiab rohkem tütre (10a) ja mina poja (8a) poole. Samas olen aru saanud, et meil on pigem tegu iseloomude erinevustega. Poeg on rohkem minu moodi lohakas ja selline päti-laps ning mees sageli eeldab, et kõik kodused pättused on tema korraldatud (mis alati pole). Tütar on jälle isa moodi reeglite järgija ja huvitub rohkem poliitikast ja on selline nohikuke – kohe näha, et neil iseloomud klapivad kuidagi paremini. Samas me analüüsime mõlemad nii enda kui teise käitumist ning proovime teha korrektuure või olla vähemalt ausad, kui selgelt tuleb välja, et kedagi on eelsitatud – palume vabandust ja seletame lahti. Soolistesse stereotüüpidesse me õnneks väga igapäevases elus ei lange ka, et see laste elu kuidagi eriliselt raamidesse suruks – mees pigem tubane söögitegija ja koristaja, mina pigem õues müttaja ja sae ja haamriga sinasõber. Emotsioone oskavad ka kõik pere liikmed välja näidata.

#3781105:

Eriti see, “sa oled mees, mehed ei nuta”. Igakord ütlen vahele, et nutavad ikka küll, sa isegi oled nutnud. Siis paneb muidugi suu kinni, aga no mille pagana pärast poja tundeid maha suruda.

Rõve, kuidas ema sekkub vahele ja üritab isa autoriteeti õõnestada. Kas endale meeldiks kui mees niimoodi sinu kasvatusmeetoditele laste ees vahele sekkuks ja sinu öeldu tühjaks teeks? Vastik. Selliseid asju aeta niimoodi.