Kiusamine algas 5-ndas klassis ja sai lõpu koolivahetusega peale 6-ndat klassi. 11-13 aastaste tüdrukute vastu füüsiliseks minna, nagu siin keegi soovitas, no ei. Kiusajate vanemate suhtumine oli, et “nad nii suured juba, ajagu ise omi asju, no ei saa ju nii õrnake ka olla ja otsigu S siis uued sõbrad” . Mu laps muutus tundmatuseni, sellepärast see koolivahetuski ette võeti. Kartsime küll, aga pidime riskima. Uues koolis sujus kõik kohe algusest, esimene veerand oli vast selline kõhe tunne veel sees. Aga leidis sõbrad, klass võttis ruttu omaks. Ma tegelikult mõtlesin sellele, et gümnaasiumisse teatada. Samas oleks see nagu “kättemaks”? No ja tegemist ju ikkagi vaid lastega.
Mis kättemaks? See on ju sinu laps kelle eest sa sõdid, viimane aeg n.ö kindad käest võtta. 11-13 aastaste tüdrukute vastu füüsiliseks minna pole vajagi, eriti isal – kogemus näitab, et mehed tasub sellistest asjadest pigem kõrvale jätta. Aga praegu on need tüdrukud ju vanemad, eks. Ja usu, psühholoogiline ähvardamine võib olla nii tõhus, et igasugune füüsiline vägivald kahvatub selle kõrval. Lapsevanemad ise ei peaks ennast sellesse segama, aga leia mõned gängiliikmed või muidu füüsiliselt ähvardava välimusega tegelased (usu, neid pole raske leida), maksa ja las nad teevad kiusajatele ilusasti ilma otsest füüsilist vägivalda kasutamata selgeks, et see kool ei saa olema nende keskkool.
Olen kõrvalt näinud nii neid lõputuid selgitamisi ja lepitamisi kus lõpuks ikka kiusajad peale jäävad kui ka paari analoogset juhtumit nagu eelpool kirjeldasin , mis -kahjuks- töötavad.
See on sinu laps. Temal pole peale sinu kedagi teist kes tema eest võitleks, nii et lase emalõvi puurist välja 🙂