Kirjutan siia, sest olen olukorras, mis on minu jaoks kentakas ja võõras. Küsin kõrvaltvaatajate, teie, arvamust.
Taust.
Olen oma väga pikast suhtes nüüd 2 aastat lahus olnud. Elame küll samas majas, kuid eraldi korrustel. Koos ei maga lahkuminekust alates. Suhtleme mehega ainult olmelistel teemadel, nii minimaalselt kui häda pärast vajalik. Eraldi kolida veel teatud põhjusel ei saa, aga lähiajal on plaanis. Abielus ei ole me vaatamata pikale kooselule olnud.
Umbes aasta tagasi leidsin endale netitutvuse. See on platooniline suhe. Suhtlus ei ole igapäevane ning mitte kuigi lähedane. Loetud korrad oleme ka kokku saanud. Oleme kohvikus käinud ja jalutanud. Kumbki kellegi kodus käinud ei ole. Seksi meie vahel olnud ei ole. Hingesugulus meie vahel puudub (vähemalt minu arvates). Lihtsalt suhtleme, kaks üksikut.
Asjast.
Netituttav tegi ettepaneku minna juuli lõpus 3-päevasele Läti matkale. Kahekesi, tema mootorrattaga, telgis ööbimisega.
Ja mina ei suuda otsustada, kas minna või mitte. Me mõlemad oleme vabad (tema suhe lõppes natukene varem kui mul). Meil mõlemal on puhkus. Meil kummalgi ei ole puhkuseks tehtud ühtegi plaani. Mõlemal on natukene igav. Iseenesest mina olen ekspromt pakkumistele alati avatud, aga…
Aga kahtlen, kas see ikka on hea mõte. Ma nimelt ei tunne tema vastu mitte ühtegi romantilist tunnet. Ja ma olen täiesti kindel, et seda ei teki ka. Tema seda aga loodab. Ma ei teagi, kas seksi või ka mingeid lähedasemaid tundeid. Kahtlustan, et pigem huvitub just eelkõige sellest esimesest.
Ütlesin mehele, et võtan mõtlemisaega. Aga, kui tuleksin, siis vaid juhul, kui ta seksiga ei arvesta. Temale see sobib. Aga mina mõtlen, et kas see on ikka hea mõte. Minna mitmepäevasele reisile, magada 2 ööd ühes telgis ja siis olla kui lihtsalt sõber. Minu jaoks isiklikult see on ok. Aga mehe kohta ju ei tea. Ta ehk ikka loodab midagi, ja siis pärast on pahane. Oluline on ka see, et ta on minust 13 aastat noorem. Meie elukogemused on väga erinevad. Sellega seoses ilmselt ka arusaamad asjadest. Mina olen läbi käinud selle etapi – olnud pikas suhtes, kasvatanud suureks mitu last, mis teda (vanuse poolest) peaks alles ees ootama.
Nüüd mõlgutangi mõtteid. Loetud päevad on veel otsustamiseks. Iseendale olen praegu soovitanud, et mine, vaata, mis saab. Kaotada pole ju otseselt midagi. Seda aga tean peaaegu täiesti kindlalt, et midagi romantilist sellest suhtest kasvada ei saa. Aga, kas niisama on mõtet noort meest segasesse olukorda panna?