No eks proua tegelikult ju ikka lootis! Nagu kana, ke jookseb kuke eest, aga vaatab ikka igaks juhuks selja taha, kas kukk ka järgi tuleb…
Minu meelest oleks aeg omale reaalne elu moodustada. Kaks aastat põeb lahutust, ära kolida pole raha, sõbrad kõik maha jätnud, ainult perekooli tänulikud käod kuulamas. Anonüümsed persoonid.
Mina jälle ei mõista, mis sind nii hirmus tigedaks, et mitte öelda vaenulikuks, ajab? See, et vanaproua pirtsutab ja ei anna kätte? Mis ta endast õige mõtleb? Ise juba 44 (aa, upsi, sinu väite järgi 55+), aga ei ajagi mehe tahte peale jalgu laiali? Või on sinu tigedusel mingi muu põhjus, mida mina ei oska välja mõelda? Lihtsalt niisama küsin. Mind millegipärast huvitab, kuidas inimesel üks või teine mõttekäik, emotsioon, reaktsioon jne. tekib.
Mul on vägagi reaalne elu olemas! Tõsi, põen lahutust, kuna meie kooselu oli tänapäeva mõistes ülipikk. Aga see ei tähenda, et mu elu oleks seisma jäänud. Pigem, on palju asju, millega on vaja harjuda. Ja see võtab aega. Kas see on häbistamisväärne?
Mul ei ole kuhugile minna? On ikka! Maja, kus praegu elame, on meie ühine. Aga meil kummalgi on kinnisvarasid veel, mis on kummalgi eraldi. Mehel on pärandusena vanemate maja, kuhu ta saaks minna. Ja minul on ühes Eesti linnas suur majapidamiskompleks. Lisaks on kaks korterit Tallinnas. Oh, ei! Me ei ole üldse rikkad (kui tahad nüüd mingit uut kiusuteemat üles kiskuda). Me oleme tavalised Tallinna keskmise palga teenijad. Rikkad ei ole, aga saame hakkama. Ja vaadates vanusele, on ühtteist ka ise suudetud kõrvale panna. Ja tõsi, midagi on ka vanematelt pärandusena tulnud. Seega, materiaalselt oleme mõlemad teineteisest sõltumatud.
Ühe katuse all elame põhjusel, et hooldame ühiselt üht pereliiget. Tegime sellise kokkuleppe omavahel.
Kui noormehest rääkida, siis pärast reismuljete jagamist tekkis mul hetkeks tunne, et ehk on ta ka üks vähestest meesperekooli kasutajaist. Paar päeva oli täielik vaikus. Mõtlesin, et äkki luges, ja tundis ära. Ja solvus?! Ei tea! Ana nüüd, igal juhul, oleme jälle suhtluses. Ja tema teeb juba ettepanekuid pikemaks välisreisiks.
Kui keegi veel viitsib mu teemat edasi lugeda, siis… Vahepeal olen netis tutvunud veel ühe mehega, kes on nö. sobivas vanuses. Ta on minu jaoks tõsiselt sümpaatne. Jutt klapib meil ülihästi. Huumorisoolikas on täpselt samas kohas. Ja selgub, et oleme suisa ühe eriala inimesi. Pärast pikki vestlusi avaldas ta lõpuks soovi kokku saada. Aga mina… Ma ei tea! Ma kuidagi ei julge, ja ei taha. Samas jälle väga tahan. Hirm haigetsaamise ees on nii suur. No, mis sa teed! Naisterahva värk – tahab, ja ei taha! 😀
Kasutaja on kirjutanud teemasse 50 korda. Täpsemalt 14.07 10:50; 14.07 13:32; 14.07 13:33; 14.07 13:40; 14.07 13:46; 14.07 16:57; 14.07 17:11; 14.07 18:14; 14.07 18:27; 14.07 19:49; 14.07 20:24; 14.07 20:27; 14.07 21:17; 15.07 10:21; 15.07 10:27; 15.07 10:29; 16.07 18:55; 16.07 18:56; 16.07 18:58; 16.07 19:03; 20.07 00:25; 20.07 00:29; 20.07 00:43; 20.07 00:54; 20.07 00:56; 20.07 01:05; 20.07 11:29; 20.07 11:48; 20.07 11:53; 20.07 14:34; 20.07 14:37; 20.07 14:51; 20.07 21:04; 20.07 21:07; 20.07 21:44; 20.07 21:44; 20.07 22:49; 21.07 10:52; 21.07 10:55; 21.07 10:59; 21.07 11:26; 21.07 11:58; 21.07 12:46; 21.07 18:29; 21.07 19:57; 21.07 23:12; 29.07 22:08; 30.07 13:58; 30.07 14:48; 03.08 18:07;