Naisel pole vahet, kellega ta asja arutab või filosofeerib.
Lihtsalt naine, kes on “keeruline olend” on tegelikult peast nii lihtne, et oskab mõelda ainult kellegagi rääkides.
Üksi olles see “keeruline olend” kahjuks mõtlemis- ega analüüsivõimeline ei ole.
Positiivne on see, et rääkimiseks sobib ka vabalt lausloll, vahetki pole, mis soost.
Mis seal imelikku on?
Mina olen ka selline inimene, kes mõnes küsimuses, millele ei oska kohe õiget lahendust leida, arutab asjad kellegagi läbi. Ma ei ootagi teiselt inimeselt konkreetset vastust või juhtnööre, kuidas edasi tegutseda. Mulle piisab sellestki, kui saan rääkida ja kuulata, kuidas vastaspool asja näeb. Ma ei pruugi temaga nõus olla ega tema arvamuse järgi hiljem talitada, aga see annab uue vaate, mis omakorda aitab asjad minu peas paika loksutada. Ja siis tuleb lahendus juba palju lihtsamalt.
Miks käiakse psühholoogide juures? Sama asi ju! Eelkõige selleks, et inimene saaks ennast tühjaks rääkida. Psühholoog ka ei anna konkreetset õpetust, kuidas inimene peab edasi käituma, vaid annab asjale erapooletu vaatenurga. Seejärel aitab inimesel ise õige otsuseni jõuda.
Perekool on kohati ideaalne psühholoog. Kui jätta kõrvale mõnede kägude mõnitamisvajaduse ja pahatahtlikkuse, leiab siit ka sõbralikke inimesi, kel on asjalikke mõtteid, soovitusi ning silmiavavaid vaatenurki. Ja mitte ainult teemaalgatajatele, vaid ka teistele lugejatele. Võõras inimene jätab arvamust avaldades kõrvale segavad faktorid ja näeb nõuküsija lugu täiesti uue ja erapooletu pilguga.
Paljudele inimestele sobib sedalaadi arutlemine. Miks see nii halvustamisväärne on?
