Sõbranna ütles, et mu tekst oleks ülbe ja peletab kõik eemale, aga mingite laste peale enam ei viitsi aega raisata.
Pisut sinu teemast küll välja, aga u kümme aastat tagasi surfasin isegi tutvumisportaalides. Otseselt otsingut ei korraldanud, kuigi samas ka ei välistamud, et toreda inimese ilmnedes midagi sügavamat toimuda ei võiks. Kuna ma ise olen lastetu (teadlikult), siis sama ootasin ka meestelt. Mis muidugi ei üllatanud, oli see, et pea kõik tutvuseotsijad olid “kaasavaraga”, kuid üllatav oli sealjuures suhtumine “sellises vanuses on normaalne, et mehel on lapsed”. Olgu öeldud, et olin siis värske 40, mehed +/- samaealised.
Ma ei tea, ma ei pea eriti normaalseks, et keskeas mees leiab, et on normaalne lapsi omada, AGA MITTE NENDEGA KOOS ELADA. Ok, üks osa on naisi, kes kunagi rahul ei ole ja seega lahkuvad pere juurest/lähevad lastega minema.
Aga see teine osa? Ei ole ju võimalik, et kõil need kümned ja sajad tutvujad-mehed olid niiiii kiindunud peredesse ja lastesse-naistesse, aga naised, va sunnikud, otsustasid need ideaalmehed maha jätta. Meestel polnud mingit viga?
Mina ei usu. Ja seepärast jäidki mu otsingud katki kui peale 6-7 inimest sai selgeks, et vallalist keskealist (+ muud inimlikud kriteeriumid) meest pole olemas.
Kuniks… ????
Praegu töötan abikaasa ettevõttes raamatupidajana ja näen, mis mehepojad läbi käivad. TÄPSELT sellised, nagu TA kirjeldab: kellele tee töötasu ülekanne kolmanda isiku kontole, sest kohtutäitur kukil, kes tahab iga nädal avanssi saada, kes ei saa objektile minma, sest pole autot ega tihtipesle ka sõiduõigust. On olnud neid, kes teatud päevadel tööle ei jõua või lahkuvad objektilt ja mõningad instrumemdid koos nendega. Need kõik on Eesti mehed ja nn perepead. Naljamumber!