Minu lapsed said vaktsineeritud siis, kui ise tööle tagasi läksin, olid siis 4 a ja 2 a. Olen arst ja lihtsalt ei saa endale lubada olla suhteliselt tühise haiguse pärast kõigepealt paar nädalat ühe lapsega kodus ja siis, kui teisel peiteaeg lõpeb, hakata järgmist põetama. Samuti olen arstiõpingute ajal näinud lasteneuroloogia osakonnas tuulerõugete tõsiseid neuroloogilisi tüsistusi. Jah, need on harvad, aga milleks riskida.
Ma olen praeguseks detailid unustanud, aga tookord, kui oma lapsi vaktsineerida lasksin, uurisin lähemalt. Tuulerõugevaktsiini puhul on efektiivsus väga hea ja seniste uuringute järgi läheb aastatega antikehade tase isegi veel kõrgemaks (ilmselt seetõttu, et kui laps vahepeal veel tavakeskkonnas tuulerõugeid põhjustava viirusega kokku puutub, siis see stimuleerib immuunsüsteemi täiendavalt reageerima, ehkki haigestumist ei kaasne). Suure tõenäosusega saab kahest vaktsiinidoosist eluaegse kaitse. Aga kuna tegu on siiski suhteliselt uue vaktsiiniga (paarkümmend aastat praktikat), võib ju olla teoreetiline võimalus, et paljude aastakümnete möödudes toime kaob või väheneb — aga kui see peaks tõesti juhtuma, eks siis lapsed teevad hiljem täiskasvanuna lisadoosi(d).
Kõrvaltoimeid pole minu lastel olnud ühegi vaktsiiniga ja tuulerõugepuhanguid on mõlema lapse lasteaiarühmas olnud korduvalt. Minu lapsed ei ole tuulerõugetesse jäänud. 🙂
Ainus miinus on minu jaoks olnud hind (kahele lapsele kummalegi 2 doosi kokku ~160 €, vahetult lapsehoolduspuhkuse lõpus oli eelarve niigi pingul ja tookord oli minu jaoks seetõttu summa ikkagi väga suur).