Olen varsti 35+, mees veidi vanem. Kooselu peae 20 aastat, mõned alaealised lapsed. Oma maja, teenime eesti keskmist (mina veidi rohkem).
Probleem? Neid on mitu:
Mees väidab, et olen frigiidne (seksime minimaalselt 3 korda nädalas). Lisaks see, et pööran liiga vähe talle tähelepanu. Kui ma temaga samal kellaajal voodisse ei roni ja temaga telelema ei hakka, siis tihtipeale jalutab minema (välja) või läheb arvutisse.
Mind häirib see, et ta on pidevalt rahulolematu, õiendab iga asjaga, minuga, lastega, on ka kergeid vaimse vägivalla tundemärke (alati mainin seda kohe). Kuigi on rahulolematu, ei tee midagi selleks, et seda muuta. Ei soovi käia koos kinos, väljas, teatris. Ei suhte eriti sõpradega (ainult tööalaselt) ega sugulastega (eluaeg kaugemat sorti suhted). Mind häirib ka see, et mina pean maksma 90% maksudest, lisaks ka suurema osa toidust oma raha eest ostma.
Töö on mul päris pingeline igatpidi ja õhtul olen omadega tihti läbi. No ei jaksaks 100% temale ainult pühenduda.
Ühesõnaga mõlemapoolne rahulolematus. Lahku?
Teema: Tüüpiline kooselu?
mees voiks endale mone poneva hobi leida, siis poleks aega tuhjast tuli kiskuda
Lõpeta kiirsti mehe halva käitumise premeerimine. Ehk siis kui käitub sinuga halvasti, tuleb talle seda öelda ja lõpetada tema teenindamine. Rahulolematuse kuldreegel – liiga palju midagi head saanud. Rahulolematusega on võimalik midagi ettevõtta kui kõik üleliigne kiiresti äralõpetada. Ainult see inimene, kes tajub, et on puudu, oskab rahul olla. Nii et tekita mehele see, et on tõeliselt puudu. Aga anna seda talle ka enne teada, et sa ei kavatse mitte sõrme ka liigutada kui tema oma suhtumist sinusse ja peresse ei muuda. Lahku jõuab alati minna, pigem ürita kooselu paika saada. Ehk siis lõpeta tema teenindamine. Ja anna talle võimalus panustada samas ulatuses ja mahus, nagu sina seda teed.
eelmine vastaja on väga hästi juba öelnud.
mina lülitaks mehe mõneks ajaks oma tegemistest välja. teeks üksi ja koos lastega oma igapäevaseid toimetusi, käiks väljas üksi ja koos lastega, aga meest ei kutsuks kõigest sellest osa saama. ela mõni aeg nii, nagu sul polekski meest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu ema ja isa olid terve elu sellised. Ema kurtis kogu aeg, et isal pole mingeid huvisid ega sõpru, ainult magab kodus, midagi ei tee ja vingub kogu aeg. Kui nad vanaks jäid, ema suri ja isa võttis 70-aastaselt uue naise. Nemad reisivad ringi, käivad üritustel, kohtuvad sõpradega. Isa loeb raamatuid, käib teatris ja kontserdil. Inimene on nagu ära vahetatud, elurõõmus ja särav. Tee omad järeldused.[/tsitaat]
pullikaka
Anna siis rohkem keppi, kahju on või.
Korjunud seemnevedelik vajab välja laskmist – kas sinu, või siis kellegi teise sisse lõpuks. Kui kodus ei saa, küll mujal saab
Koos juba nii pikalt elatud, enne kui lahkuminekule mõelda, võiks üritada probleemide korral tööd teha, ükshaaval. Vähemalt mõned neist tunduvad üsna kergesti jutuga ületatavad. Pealegi on vist mees see, kes enam rahulolematu, sina heidad ette vaid majanduslikku poolt (ja tööl probleemid).
Mis sõpradesse-sugulastesse puutub, siis inimesed on erinevad. Ju ei ole nii seltsiv või pole sugulastega vedanud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Anna siis rohkem keppi, kahju on või.
Korjunud seemnevedelik vajab välja laskmist – kas sinu, või siis kellegi teise sisse lõpuks. Kui kodus ei saa, küll mujal saab[/tsitaat]
Kas sa ise tahaksid \”keppi anda\” vinguvale ja sind seksuaalses külmuses süüdistavale partnerile?
3 korda nädalas ei ole selles vanuses inimeste puhul vähe.
Mina ilmselt röögataksin midagi sellise piu-viu peale üsna kurjasti.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen varsti 35+, mees veidi vanem. Kooselu peae 20 aastat, mõned alaealised lapsed. Oma maja, teenime eesti keskmist (mina veidi rohkem).
Probleem? Neid on mitu:
Mees väidab, et olen frigiidne (seksime minimaalselt 3 korda nädalas). Lisaks see, et pööran liiga vähe talle tähelepanu. Kui ma temaga samal kellaajal voodisse ei roni ja temaga telelema ei hakka, siis tihtipeale jalutab minema (välja) või läheb arvutisse.
Mind häirib see, et ta on pidevalt rahulolematu, õiendab iga asjaga, minuga, lastega, on ka kergeid vaimse vägivalla tundemärke (alati mainin seda kohe). Kuigi on rahulolematu, ei tee midagi selleks, et seda muuta. Ei soovi käia koos kinos, väljas, teatris. Ei suhte eriti sõpradega (ainult tööalaselt) ega sugulastega (eluaeg kaugemat sorti suhted). Mind häirib ka see, et mina pean maksma 90% maksudest, lisaks ka suurema osa toidust oma raha eest ostma.
Töö on mul päris pingeline igatpidi ja õhtul olen omadega tihti läbi. No ei jaksaks 100% temale ainult pühenduda.
Ühesõnaga mõlemapoolne rahulolematus. Lahku?[/tsitaat]
Kui inimene on teisega rahulolematu, siis on kõige valutum võimalus viia oma mure teiseni teist süüdistamata. Kui keegi on kellegagi rahulolematu, siis ei saa inimene oma rahulolematuse peletamiseks ise suurt midagi teha, vaid ikka see, _kellega_ ollakse rahulolematu. Ehk et kui sinu mees on sinuga rahuolematu, siis on sinu asi muuta ennast ja oma käitumist, mis talle haiget teeb. Ja kui sina oled temaga rahulolematu, siis on tema asi muuta oma käitumist. Kui mõlemad suhtuvad teineteise muredesse täie tõsidusega, on võimalik sellest probleemsest olukorrast, kus ainus võimalus tundub olevad lahku minna, ka välja tulla ning koos edasi minna.
Aga miks sina maksad 90% maksudest ning suurema osa toidust? Mida mees oma palgaga teeb?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
