Mul on tekkinud imelik probleem.
Teismelisel tütrel on sõbranna, kes eelistab ka minu seltskonda. Olin juba ammu märganud, et mu tütrel külas käies räägib ta tunduvalt rohkem ka minuga, kui lapse teised sõbrannad. Räägib igapäevastest asjadest, a la mis sõi, mis kodus ja koolis tegi, kurdab koduseid asju.
Oli vahel tüütu juba siis, aga mõtlesin, et hea ju kui tunnen neid inimesi, kellega tütar sõbrustab ning enamus ajast ma polnud siiski kodus, kui ta meil külas oli.
Kuu aega tagasi otsis ta mu Facebookis üles, kurtis koduste suhete üle oma emaga ja küsis nõu. Tegin vist vea, et üritasin aidata. Ma ei liialda, kui ütlen, et sellest hetkest peale on ta mulle vist iga päev kirjutanud lisaks sellele, et meil külas käies räägib ka. Räägib igast oma sammust, mida ta päeva jooksul tegi.
Aga.. ma ei jaksa lihtsalt iga päev võõra 15-aastasega maailmaasju arutada. Kas ma olen julm inimene? Ei saaks öelda, et tal omaealisi sõpru ei oleks. Miks ta minu seltskonda otsib? Mida teha?