Tulime äsja eksootikareisilt, grupis oli 23 inimest. Nende hulka oli sattunud 3 ennastunustavat instatibi, kes ei huvitunud ei loodusest ega loomadest ega millestki muust (ka mitte kohalikest inimestest ega oludest), vaid kes huvitusid ainult iseendast. 2 nädalat pidi 20 inimest taluma 3 inimese egotrippi. Näiteks ronisime kõrgele mäe otsa ja kõik tahtsid teha endast pilti koos taamallaiuva maastikuga ja mägedega, kuid ei, ei saanud. Kõigepelt pidid 20 inimest ootama, millal instatibid oma fotosessiooni ära teevad, ja see võttis loomulikult kaua aega. Neil olid mingid imelikud poosid, käed laiali, üks jalg kuidagi kõveralt ees, mingid tuules lehvivad rätikud ja muu sellne atribuutika oli ka kaasa võetud ja lasti igal võimalusel käiku. Ja see jama kordus iga päev igal pool, ja see oli teiste jaoks tüütu ja segav. Sajad selfid nii- ja naapidi, üks püherdamine ja vähkremine ja suuprunditamine. Nad suutsid neid teenindava džiibi aku oma telefonide laadimisega nii tühjaks tõmmata, et 3. päeval oli kohalikel vaja selle auto aku välja vahetada, et üldse see džiip saaks sõite jätkata. Ühel nn tavakodanikul juhtus väike õnnetus ühe atraktsiooni ajal, ta hakkas kukkuma ja seetõttu vehkis tasakaalu säilitamiseks kätega – instatibi tegi sel ajal mingit järjekordset selfit ja sai pahaseks, et ‘oot, miks sinu käsi minu pildile jäi ja selle nüüd ära rikkus’. Kukkuja siis vabandas ette ja taha, et ta oma käega tibi pildi ära rikkus.
Ühel õhtul sööma minnes näitasime üksteisele päeval tehtud pilte, igaüks oli suutnud tabada midagi huvitavat kohalikust elu-olust. Siis tuli instatibi ja näitas enda pilte, mis sel päeval olid tehtud – tema enda jalad üles seina äärde püsti visatud, taamal ookean. Keegi ütles, et ahah, mind huvitavad teistsugused pildid, siis instatibi solvus ja mossitas ja läks minema, et tema jalad ei olnudki vaatamist väärt.
Keegi siis reisi lõpupoole ütles, et kui mina tahaksin ennast imetleda, siis ma ei tulekski eksootikareisile, vaid vahiksin ennast kodus peegli ees, jalad allapoole või ülespoole, nagu parajasti soovin. Sellepeale instatibid solvusid veel enam.
Mis ma tahan öelda, on see, et need 3 inimest reaalselt ja konkreetselt segasid ülejäänud grupiliikmete elu ja tegevust selle reisi ajal, sest igal pool pidi kõigepealt pikalt ootama nende fotosessiooni lõppu ja alles siis said teised ka pilte teha. Märkuste tegemine lõppes alati silmapöörituste ja suuväänutamisega ja repliikidega, et ‘nojh, laseme siis penskaritel ja muul rahval ka neid imelikke suvalisi turistipilte pildistada’.
Miks ei võiks taolised inimesed teha mingeid indviduaalseid eneseimetlusreise, miks nad peavad teised süütud grupiliikmed oma ilutsemisega tanki lükkama? Mingu reisigu omapead ja tehku neid selfisid ja käed-laiali-sallike-lehvimas-juuksed lehvimas-käed puusas-üks jalg põlvest kõverdatud- pilte nõrkemiseni. Aga tehku seda omapead, mitte normaalseid turiste ahistades.
PS Ei ole kade. Olen kena ja sale, elus kõik hea olemas. Lihtsalt peast ei ole nii lolliks läinud ja ei tunne sellist haiglast vajadust enese eksponeerimiseks. Kui reisin, siis reaalselt huvitun võõrast maast ja inimestest ja loodusest, mitte 24/7 iseendast.