Teema: ühe neljaga aastahinnetes vist kiituskirja ei saa?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul ka ei saa poiss esimest korda 1 nelja pärast kiituskirja (6.klass ja ka matemaatika). Loomulikult olen pahane, sest mina olin läbinisti viieline ning lõpetasin kooligi kuldmedaliga ja nüüd oma laps ei suuda isegi 6.klassis ainult viitele õppida. Muidugi on ta õnnetu, et seetõttu suur üle-ookeani reis ära jääb. Jutt oli, et reis tuleb ainult siis kui kõik 5 tunnistusel. Eks siis pingutab järgmisel aastal rohkem. [/tsitaat]

Seda postitust oli valus lugeda. Kui lapsevanem last peksab, saavad kõik aru, et tegemist on vägivallaga. Antud juhul kaagutavad pooled kaasa, et jumala õige värk, aga tegelikult on see ju samuti vägivald. Sa kasvatad üles lapse, kes võib-olla ongi edukas, aga kindlasti on tema hing haige. Ja ühe variandina võib temas tekkida selline protest igasuguse täiuslikkuse vastu, et temast saab täielik luuser ja paadialune. Sinu lapse pärast loodan, et ta on tugev ja saab hakkama, aga väga kahju on ühest väikesest inimesest küll.
Mitte ükski inimene ei ole täiuslik ja selle taga ajamine on üks suuremaid lolluseid. Aga oma vanemate jaoks peaks iga laps seda siiski olema, hoolimata oma puudustest või nõrkustest.

Sul on nii tubli laps, aga sa ei suuda tema üle õnnelik olla, vaid pahandad ja karistad ühe nelja pärast. Miks sellised inimesed küll lapsi saavad? Oleksid võinud osta puudli ja teda siis kasvatada ja kammida ja koertenäitustel säramas käia, oleks üks katkise hingega inimene vähem olnud.

Mind vanemad ei sundinud, aga ise olin kooliajal perfektsionist, tahtsin kõike 100% hästi teha. Õnneks võimed lubasid ja läbi ei põlenud.
Alles ülikooli ajal sain aru, et mõistlik on osad asjad, millest pikemas perspektiivis suurt kasu pole, lihtsalt kiiresti ära teha, et jääks rohkem aega olulisele keskendumiseks. Ja rõõmuga näen, et mu nelja-viieline algklassilaps suudab seda juba praegu. Ja mul on tõesti hea meel, et tal osad hinded neljad on ja ta sellest mingit probleemi ei tee.

Miks kõik kohe arvavad, et kuna ma tahan, et lapse teadmised ka hinnetes väljenduksid, siis olen kohe ebainimlik ja hoolimatu ema, kes piitsa plaksutab? Minu laps on mulle vaieldamatult kõige kallim maailmas ja ta on sellest vägagi teadlik. Me oleme väga lähedased, reisime/spordime enamjaolt koos. Poeg isegi ütleb, et olen mitte ainult ema, vaid ka tema parim sõber ning eeskuju. Enamjaolt tema klassivennad ja sõbrad oma emadest nii ei arva ja kui paljud puberteedid üldse oma emadest nii hästi mõtlevad ja seda ka välja näitavad? Ma olen samamoodi nõudlik enese vastu ja ma ei ole küll sellepärast õnnetu. Pigem vastupidi. Kokkulepped on kokkulepped, ka mina olen ennast mingist reisist vms ihaldatud asjast ilma jätnud, kui ma pole ka nt iseendale esitatud nõudeid täitnud. Ja küsimus pole mitte ainult tema hinnetes, vaid ikkagi selles, et hinnetes väljenduvad reaalsed teadmised. Poiss on näiteks õppinud 4a inglise keelt ja nüüd ainult aasta saksa keelt ning suhtleb nendes keeltes juba praktiliselt vabalt. Ta teab, kui olulised need keeled on ja just seetõttu, et olen teda kaasa võtnud endaga Euroopasse oma arvukatele tööreisidele. Ja ta on uhke ja õnnelik, et olen tänu tema keeleoskusele teda nt vastuvõttudel saanud väga huvitavatele inimestele tutvustada. Jah, ta ei ole reaalainetes sama tugev kui keeltes/kirjanduses/ajaloos, aga siiski üsna võimekas. Ilmselt ei ole matemaatika talle veel piisavalt vajalik tundudnud 🙂 Ta hindab väga ka seda, et ma olen vägagi toetav tema spordiharrastuste suhtes. Ma olen talle võimaldanud kõiki alasid, mida ta on proovida tahtnud. Truuks on ta jäänud lõpuks kolmele spordialale, kusjuures neist üks on male (arendab loogilist mõtlemist ja matemaatika sujub ka tänu sellele paremini). Ja ma olen toetanud teda pea igal võistlusel, ma olen nagu autojuht/mäned¸er/kokk/koristaja ning teda mööda erinevaid võistlusi sõidutanud, kuhu iganes ta on tahtnud minna. Ühesõnaga, tegelikult ma ei pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama. Mina arvan nii, teised arvavad teisiti. Mina olen endaga rahul, ma olen oma lapsega rahul, mu laps on endaga ja minuga ka rahul 🙂 Ja see on peamine. Ma ei tule siia kaagutama, et tehke nii nagu mina ja mul on sügavalt ükskõik, mida \”keskmine perekoolikas\” arvab. Case closed.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Su probleem pole ju, nagu teemalagatusest välja tuleb, mitte lapse võimetekohases õppimises, vaid saamta jäänud kiituskirjas! Kui ühe neljaga saaks, oleks kõik korras?[/tsitaat]

jeerum, see ei ole ju üldse teemaalgataja!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks kõik kohe arvavad, et kuna ma tahan, et lapse teadmised ka hinnetes väljenduksid, siis olen kohe ebainimlik ja hoolimatu ema, kes piitsa plaksutab? [/tsitaat]

Kõik võib väga tore olla, aga sa ei õpeta oma lapsele ühte väga tähtsat asja – eristada oluline ebaolulisest. Teadmised on olulised, hinded on täiesti ebaolulised. Püüd igal pool, ka ebaolulistes asjades, endast maksimum anda ja parim olla, lõpeb igal juhul läbipõlemisega.

Mina panen oma teise lapse kooli, kus hindeid ei pandagi, sest mul on kõrini sellest kuidas kool (ja nagu näha, ka mõned kodud) tähtsustab hinnet. Ja sellest tulebki, et lapsed ei õpi mitte selleks, et aine on huvitav, vaid et on vaja õpetajale / emale hinnet. Suhtumine on täiesti vildakas.

Suurem laps lõpetab mul 8nda klassi, tal pole mitte kunagi tunnistusel ühtegi nelja olnud. Ja ma pean talle kogu aeg meelde tuletama, et ei ole vaja olla igal pool maksimaalselt hea, ma ju näen, kuidas ta vahepeal ei jaksa, aga sisemine sund on nii kõva, et kohe peab kõik maksimaalselt ära tegema. Ja mul on tema pärast päris suur mure, et ta tervis selle peale üles ei ütleks.

Kui sinu poeg on rohkem humanitaar, aga matemaatikat siiski oskab piisavalt hästi, siis on eriti nõme teda matemaatika nelja pärast karistada. Kas sina ise oskad kõiki maailma asju võrdselt hästi? Et kohe oledki võrdselt hea tuumafüüsik, ajukirurg, maletaja ja meisterkokk? Ilmselt ei ole. Aga miks sa seda oma lapselt nõuad?

Muide, ise olin ka väga hea õpilane, viieline. Ja keskkooli lõpus olin täiesti nõutu. Ei teadnud, mida edasi õppima minna, sest olin kõiki aineid võrselt õppinud ja miski ei tundunud teisest parem. Kadestasin neid lapsi, kellel olid kehvemad hinded, aga selle eest olid süvenenumalt õppinud mingit ühte konkreetset suunda, kes siis ajalugu või kirjandust, kes füüsikat ja matemaatikat. Minul selline eelistus puudus, sest olin panustanud igale poole võrdselt.