Esileht Pereelu ja suhted Ühe vanema surm, kui laps on veel päris väike

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )

Teema: Ühe vanema surm, kui laps on veel päris väike

Postitas:
Kägu

Avaldage palun arvamust või jagage oma kogemust, kas alla kolme aasta vanune laps mäletab oma isa või ema.
Kas trauma võib tekkida ka siis, kui laps ei mäleta vanemat?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nonoh. Mul on 2,5 aastane laps ja ei tule kõne allagi, et mina või mees tal meelest läheks. Ehk väga väga pikema aja peale. Või siis, kui tolle vanemaga koos ei elatud. Samas laps mäletab selles vanuses ka oma vanaemasi, vanaisasid, kellega ei olda iga päev koos. Seega pigem seleta talle ja ole toeks, loe raamatuid lapse leina kohta. Nägu pole mōtet teha, et midagi juhtunud pole, äkki läheb meelest, tulevikus tekib ikka küsimusi ja on parem, et laps juba varakult saab teada ja selgitusi. Nad jäävad seda mäletama sisimas ikka.Isegi kui otseselt ei ütle, et näed, suri. See on tōesti abstraktne mõte neile.
Lisaks ise ju leinad ka kuidagi, isegi, kui isikuga koos polnud, laps ikka ühine. Ka seda tuleb lapsele selgitada

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kindlasti ei mäleta. Mäletatakse vaid piltide kaudu.
Vaevalt, et mingit traumat tekib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei usu, et niiviisi mäletab, et trauma tekiks. Tuttava laps oli 3 või 4, kui vanaema, kes nendega igapäevaselt koos elas, suri, ja kuigi algul laps mäletas ja rääkis, siis nüüd, paar-kolm aastat hiljem, ta enam vanaema meelde ei tuleta. Pilte nad ka pidevalt ei vaata.

Pigem püüa ise mitte pidevalt lapsele leina peale pressida. Kui laps ise räägib ja meenutab, arutad temaga koos, aga lapsele seda pidevalt meelde tuletada pole nagu mõtet.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No trauma tekib vast siis kui ta selle vanema surma pealt näeb.

Mida tähendab see, et kas trauma võib tekkida ka siis kui laps ei mäleta vanemat? Et laps juba ENNE oma vanema surma ei mäleta teda? Või et trauma tekib selle pärast, et ta ei mäletagi oma vanemat hilisemas elus?

Lapse puhul sõltub väga palju sellest, kuidas teda ümbritsevad inimesed sellesse suhtuvad. Kui ta peab iga päev kokku puutuma mingite haletsevate tädikeste ja onukestega, kes iga kord nina alla hõõruvad, et oh sa vaene lapsukene, orvukene, oma ema/isa sa ju ei mäletagi üldse, siis pikapeale selline asi võib trauma tekitada küll. Laps hakkab end süüdi tundma.

Kui aga ümbritsevad inimesed on normaalsed, siis ei juhtu tolle lapsega midagi. Oluline ongi talle rääkida ka seda, et millal inimestel püsivad mälestused tekivad, see on täiesti normaalne, et sellest vanusest, kui oled 3-aastane ei mäleta suurt midagi. Väga varasest lapsepõlvest võivad erandina meelde jääda mingid eriti eredad mälupildid, mis on seotud suure hirmu ja traagikaga või suure õnnetundega. Aga mingit püsivat argielu mälestust nii noorest east ei ole kellelgi. 4-aastasena võivad sul veel 3-aastase mälestused meeles olla, aga kui juba oled 7 aastane või 10-aastane siis on juba elu esimesed aastad üsna kindlalt mälust kustunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nonoh. Mul on 2,5 aastane laps ja ei tule kõne allagi, et mina või mees tal meelest läheks. Ehk väga väga pikema aja peale. Või siis, kui tolle vanemaga koos ei elatud. Samas laps mäletab selles vanuses ka oma vanaemasi, vanaisasid, kellega ei olda iga päev koos. Seega pigem seleta talle ja ole toeks, loe raamatuid lapse leina kohta. Nägu pole mōtet teha, et midagi juhtunud pole, äkki läheb meelest, tulevikus tekib ikka küsimusi ja on parem, et laps juba varakult saab teada ja selgitusi. Nad jäävad seda mäletama sisimas ikka.Isegi kui otseselt ei ütle, et näed, suri. See on tōesti abstraktne mõte neile.

Lisaks ise ju leinad ka kuidagi, isegi, kui isikuga koos polnud, laps ikka ühine. Ka seda tuleb lapsele selgitada

Ilmselt on mõeldud ikka pikemaajalist mäletamist, mitte homme. Kui nt 2-aastasel lapsel sureb ema ära, siis tõenäoliselt ta 10-aastaselt ei mäleta midagi sellest, kuidas ema temaga rääkis, mängis, milline oli. Jah, ta täna mäletab ja oskab küsida, kus emme on ja emme juurde tahta, aga lõpuks eluks ajaks talle mälestust emast ei jää. 2-aastaselt lapsendatud laps ei puurgi isegi seda mäletada, et ta on lapsendatud – jah, alguses ta muidugi võõristab ja ei hakka vanemaid emaks-isaks hüüdma, aga ajapikku ta unustab ära märkamatult.

Kui väga lähedane isik järsku leust kaob, siis ikka võib trauma jääda, isegi konkreetselt seda isikut ei mäleta. Sest hingeline valu – ema järsku ei ole ja miks ema koju ei tule – see jääb ikka? Hiljem ta ehk ei mäleta selle hirmu põhjust, kui pole kedagi, kes temaga sellest räägiks.

minu kõige suurem hirm on alati olnud, et kui suren noorelt ja mitte üksnes seetõttu, et lapsed jäävad emata – aga et lapsed oleksid piisavalt vanad, et mind mäletada, et mäletada kallistusi, minu armastust jne. Et ma ei oleks ainult pilt albumis ja keegi teiste juttudes. Tütar juba on piisavalt vana, et mind mäleta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mu õde oli kolmene, mitte midagi ei mäleta vanemast

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pole küll surmaga seotud, aga ema ja isa lahutasid kui olin 4 aastane ja isa kolis ära. On rääkinud jutte, et kuidas kõik koos elades mind sööma utsitas, kuidas lasteaeda viis ja mis seal rääkisin jne. Ma ei mäleta mitte ainsatki hetke neist asjust ega isaga koos elamist. Ei tea, et millest ja kellest räägib. Ei mäleta hiljemat aegagi kui vaid emaga koos elasin. Täiesti tume maa. Olevat koledaid asju toimunud kõik koos elades ja äkki mul on see konkreetne koht ajus lukus, et midagi ei mäleta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laps oli 1,5 ja unustas väga kiirest. Mees oli väga palju tööl ka ja laps oli tema äraolekuga harjunud. Praegu juba 19 ja isast pole mingit mälestust. Aga noh, nii väikesena ei saagi mäletada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pole küll surmaga seotud, aga ema ja isa lahutasid kui olin 4 aastane ja isa kolis ära. On rääkinud jutte, et kuidas kõik koos elades mind sööma utsitas, kuidas lasteaeda viis ja mis seal rääkisin jne. Ma ei mäleta mitte ainsatki hetke neist asjust ega isaga koos elamist. Ei tea, et millest ja kellest räägib. Ei mäleta hiljemat aegagi kui vaid emaga koos elasin. Täiesti tume maa. Olevat koledaid asju toimunud kõik koos elades ja äkki mul on see konkreetne koht ajus lukus, et midagi ei mäleta.

Sama. Olin ka 4 kui ema lahutas. Mäletan, et mulle kui lapsele selgitati, et ei ela enam meil. Mäletan, et meie kodust kadusid kolimisega diivan ja telekas. Oligi kõik, mitte mingit draamat ega traumat. Aja jooksul kadus kontakt üldse.
Arvan, et lapsed ei teegi draamat, seda teevad täiskasvanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nonoh. Mul on 2,5 aastane laps ja ei tule kõne allagi, et mina või mees tal meelest läheks. Ehk väga väga pikema aja peale. Või siis, kui tolle vanemaga koos ei elatud. Samas laps mäletab selles vanuses ka oma vanaemasi, vanaisasid, kellega ei olda iga päev koos. Seega pigem seleta talle ja ole toeks, loe raamatuid lapse leina kohta. Nägu pole mōtet teha, et midagi juhtunud pole, äkki läheb meelest, tulevikus tekib ikka küsimusi ja on parem, et laps juba varakult saab teada ja selgitusi. Nad jäävad seda mäletama sisimas ikka.Isegi kui otseselt ei ütle, et näed, suri. See on tōesti abstraktne mõte neile.

Lisaks ise ju leinad ka kuidagi, isegi, kui isikuga koos polnud, laps ikka ühine. Ka seda tuleb lapsele selgitada

Loomulikult läheb 2.5a lapsel meelest. Sa ei ole ju katsetanud olla eemal lapsest kuu aega? Sellises vanuses paraku oma vanemaid ei mäleta, kui need peaks kaduma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Alla 3-aastasel lapsel ei ole hilisemas eas mälestust sel ajal toimunust. Püsiv mäletamine tekib u alates 7. eluaastast. Vt https://www.popsci.com/blog-network/kinderlab/birth-memory-why-kids-forget-what-happened-age-7/

Varaseimad mälestused võivad seisneda mingi hetke, eseme, lõhna vms mäletamises u 2-3 aasta vanuses, kuid enamasti on see mälestus moonutatud hilisemate kogemuste poolt.

Ema kaotus võib põhjustada trauma vaatamata sellele, et laps ei mäleta seda aega. Kiindumissuhte järsk lõppemine mõjutab psüühikat – seda uuringut on tehtud lapsendatute hulgas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu 3a 2k vanune laps mäletab tulekahjut ja põgenemist. Ju see oli erakordne sündmus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pole küll surmaga seotud, aga ema ja isa lahutasid kui olin 4 aastane ja isa kolis ära. On rääkinud jutte, et kuidas kõik koos elades mind sööma utsitas, kuidas lasteaeda viis ja mis seal rääkisin jne. Ma ei mäleta mitte ainsatki hetke neist asjust ega isaga koos elamist. Ei tea, et millest ja kellest räägib. Ei mäleta hiljemat aegagi kui vaid emaga koos elasin. Täiesti tume maa. Olevat koledaid asju toimunud kõik koos elades ja äkki mul on see konkreetne koht ajus lukus, et midagi ei mäleta.

Sama. Olin ka 4 kui ema lahutas. Mäletan, et mulle kui lapsele selgitati, et ei ela enam meil. Mäletan, et meie kodust kadusid kolimisega diivan ja telekas. Oligi kõik, mitte mingit draamat ega traumat. Aja jooksul kadus kontakt üldse.

Arvan, et lapsed ei teegi draamat, seda teevad täiskasvanud.

Ma ei mäleta asjadest ka midagi. Ema on mõnda asja rääkinud, aga ega ma pole ka uurinud väga. Rääkis, et kolisime samas kohas mitu korda erinevatesse korteritesse. Ühtegi ei mäleta, aga kord unes nägin samas majas üht korterit, kus lihtsalt seisin ja vaatasin ümbrust ja üks hetk tajusin ohtu ja aju registreeris, et see on paha koht ja peab välja saama. Emalt uurides selgus, et ka selles elasime kunagi korraks ja hiljem elas üks naine (keda ma mäletan), kes suri haigusesse. Lihtsalt natuke huvitav lugu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu ema suri kui olin kolme aastane ning mind ja nooremat õde anti lapsendamisele. Mäletan kuidas meid anti uutele vanematele üle, kuidas tutvustati uut kodu. Mäletan kui nägin kasuisa esimest korda.
Traumat ei saanud aga meelde need hetked lapsele jäid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu ema suri kui olin kolme aastane ning mind ja nooremat õde anti lapsendamisele. Mäletan kuidas meid anti uutele vanematele üle, kuidas tutvustati uut kodu. Mäletan kui nägin kasuisa esimest korda.

Traumat ei saanud aga meelde need hetked lapsele jäid.

See on siiski haruldane. Kas õde ka midagi mäletab?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mäletan kui olin 2,5 a ja vanaisa suri. Mäletan kirstu ja kui lamas seal. Üldse mäletan lapsepõlve (varast just) liigagi hästi, mõnda asja ei tahaks mäletada

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meiega koos elas vanaema, elasin temaga lausa ühes toas. Kui ta suri, siis olin 5-aastane ja täiskasvanuna ei mäleta mina teda üldse.
Tean oma ema jutu järgi, et ta hoolitses minu eest ja tegime asju koos, aga tõsi on, et mina neid asju suurena ei mäleta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tema mälestused on ähmased, mäletab ema kes jagas meile midagi surivoodil. Mis see oli, ei tea

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu ema suri kui olin kolme aastane ning mind ja nooremat õde anti lapsendamisele. Mäletan kuidas meid anti uutele vanematele üle, kuidas tutvustati uut kodu. Mäletan kui nägin kasuisa esimest korda.

Traumat ei saanud aga meelde need hetked lapsele jäid.

Väga kurb 🙁
Kas saite endale vähemalt hea kasupere?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pisikestel lastel mingit suurt leina ei ole. See ei tähenda, et kunagi ise lapsi saades kibedaid pisaraid ei vala, kui üksikud seigad emast/isast meenuvad. Need on pigem emotsioonid, mis kaasnevad emaks saamisega. Ma ei nimetaks seda eriliseks traumaks. Aga kõik oleneb ju asjaoludest, trauma võib tekkida sellest hiljem, kui kaotusega kaasnevad muud üleelamised nagu ellu jäänud vanema põhja käimine(lihtsalt nõme näide).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga varase lapsepõlve mälestused on kas mingid hetked, nagu momentülesvõtted oma lõhnade, helide ja värvidega, või siis hoopis hiljem tekkinud võltsmälestused. Ma olen ise kogenud, et lapsena küsiti mu käest, kas ma mingit sündmust mäletan – ma ei mäletanud, aga praegu mäletan. Mälestused muutuvad ajas, sest mingit sündmust meenutades me meenutame tegelikult eelmist meenutust. Kui meile ikka korduvalt räägitakse mingist juhtumisest, eriti kui see on lapsepõlves, siis mõne aja pärast meil ongi “mälestus”. Kui räägitav lugu on piisavalt värvikas, siis elad sellele kaasa ja saadki selle sündmusega seotud emotsionaalse kogemuse. Selliseid täiskasvanutelt üle võetud mälestusi olen ka noorte sugulaste peal näinud: mingid vahvad seigad lapsepõlvest, mille puhul ma olen kuulnud last korduvalt ütlemas, et ei, ma ei mäleta, aga pärast paari sellist meenutamist laps juba “mäletab”. Tihtilugu on sellise lapsepõlvesündmuse võltsmälestuse tunnus see, et ennast nähakse justkui kõrvalt, vähemalt vilksamisi märgatakse ennast nagu pildi peal, mitte ei vaadata sündmusi oma silmadega.

Nii et lapsele võib tekitada küll traumeeriva mälestuse vanema surmast vmt. Või ise seda soovimata tekitada lapses tunde, et tema on kuidagi vanema surmas süüdi. Vanema puudumine võib iseenesest ka traumeeriv olla, midagi jääb puudu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et enamasti ei mäletata. Hiljem hakatakse seda kadunud vanemat mingites elu madalpunktides idealiseerima ja mõtlema, et ta oleks kindlasti olnud väga hea isa või ema. Ta oleks mind toetanud, minu eest hoolitsenud ja oleks praegu abiks. Kui ta elaks, siis mul oleks kõik hästi ja ma oleks rõõmus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võib nii öelda küll. Ka nemad kaotasime varases eas traagiliselt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olin just 4 saamas kui mu vanaema suri ja ma küll mäletan teda. Mitte mingeid pikki sündmuste jadasid, aga mingeid detaile, mäletan hetki. Ma olin kurb ja leinasin, mäletan valu kui öösel voodis selle peale mõtlesin, et ta on surnud ja et ta enam ei tule. Mäletan matuseid, need mingit traumat ei tekitanud, pigem oli väiese lapse jaoks huvitav ja uhke sündmus.
Kõik möödub, ka lein. Kümneaastane muidugi enam ei leina. Lapse jaoks on aasta väga pikk aeg.

Aga trauma ilmselt võib tekkida ka sündmustest, mida ei mäletata. Inimese ajul on kummaline võime blokeerida ebameeldivad sündmused. Ilmselt on mõistlik laps leina kaasta nii palju kui ta aru saab ja temaga surnud vanemat meenutada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu laps jäi isata alla kaheselt. Praegu koolilapsena väidab, et ei mäleta, et isaga koos mängis või isa süles oli. Tema mälestused tulevad videotest, piltidelt ja minu juttudest.
Traumat ta ei saanud selles osas, et sündmust pealt ei näinud ja isa kadumine oli nö järk-järguline (viibis haiglas). Tühi koht on aga loomulikult ning on tihti hetki, kui ütleb, et igatseb ja on kurb. Eks oskab nüüd järjest rohkem end teiste lastega võrrelda, kellel isa on.
Meie elus on küll nüüdseks suurepärane uus inimene, kes veidi seda tühja kohta oma hoolivusega täidab, aga arm jääb ikka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lähedane sõbranna hukkus, kui laps oli 4a. Laps oli tohutus augus aasta aega. Peale aastat mälestus hakkas hääbuma ja praeguseks on emme vaid üks tädi pildil. Ta ei mäleta detaile, vahel küsib, kes see tädi on jne. Emmest jne juttu teeb aga seos nagu kadunud. Laps saab 9a.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nonoh. Mul on 2,5 aastane laps ja ei tule kõne allagi, et mina või mees tal meelest läheks. Ehk väga väga pikema aja peale. Või siis, kui tolle vanemaga koos ei elatud. Samas laps mäletab selles vanuses ka oma vanaemasi, vanaisasid, kellega ei olda iga päev koos.

Minu vanaema, kes mind väga tihti hoidis ja kellega ma sisuliselt igapäevaselt koos olin, suri, kui ma olin 3-aastane. Mina näiteks ei mäleta oma vanaema selliselt, et mulle meenuks temaga mingid mälestused. Kuna ema on temast palju rääkinud ja pilte olen näinud, siis mul on ettekujutus vanaemast ja temaga tehtud tegevustest olemas, aga ise ma seda siiski ei mäleta. Seega ei tasu nii kindel olla, et 2,5-aastane kindlasti suuremana või täiskasvanuna teid praegusest hetkest täpselt mäletaks. Loomulikult lähedane ei “lähe meelest”, aga seda pigem siis kui teised lähedased lapsele lahkunut meenutavad ning ühistest mälestustest räägivad, oma mälupilti aga ei pruugi jääda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänan kõiki, kes viitsisid vastata.
Hiljuti oli ühe pereliikmega vestlus, kus ta ütles, et isa surm on lapse jaoks väga suur trauma. Et peaks lausa psühholoogi juurde minema. Mina vaidlesin vastu. Lapse isa surmast on möödunud kuus aastat.
Keegi kirjutas siin, et vanema puudumine võib iseenesest ka traumeeriv olla, midagi jääb puudu. Arvan, et selles ongi asi. Laps lihtsalt soovib, et ka tal oleks isa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Valus teema, millega mul isiklik kokkupuutepunkt puudub. Aga seda lugedes läksid mõtted sellele, et ka siis kui lahkunud inimese pilt ei jää mällu, võib sündmus ise kuidagi last mõjutada ja alateadvusse jääda.
Tuleb meelde ühe psühholoogi raamatus kirjeldatud kummaline lugu, kus ühe poisiga juhtus pea igal aastal novembrikuus mingi raske füüsiline trauma või õnnetus – kord murdis rulluiskudel sõites jalaluu, siis sattus liiklusavariisse, järgmisel aastal sai palli mängides peapõrutuse ja veel mitu korda nii ja ikka novembris.
Psühholoog sai teada, et novembrikuus 7 aastat tagasi oli surnud selle poisi ema. Kui ta ema surma kohta poisilt küsis, vastas poiss, et see oli nii ammu ja ta ei mäleta sellest mitte midagi. Ei oska ka mingit kurbust või leina sellega seostada, sest “ma olin ju siis nii väike kui ta suri, olen selle kohta ainult teistelt kuulnud”. Ega ei oskagi neid juhtumeid seletada, lihtsalt selline iseäralik lugu. Ja võib ka ju öelda, et küllap siis oli selline tormakas ja rahutu tüüp, et muudkui õnnetustesse sattus. Novembris.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )


Esileht Pereelu ja suhted Ühe vanema surm, kui laps on veel päris väike