Teema: Ühe vanema surm, kui laps on veel päris väike

Nonoh. Mul on 2,5 aastane laps ja ei tule kõne allagi, et mina või mees tal meelest läheks. Ehk väga väga pikema aja peale. Või siis, kui tolle vanemaga koos ei elatud. Samas laps mäletab selles vanuses ka oma vanaemasi, vanaisasid, kellega ei olda iga päev koos. Seega pigem seleta talle ja ole toeks, loe raamatuid lapse leina kohta. Nägu pole mōtet teha, et midagi juhtunud pole, äkki läheb meelest, tulevikus tekib ikka küsimusi ja on parem, et laps juba varakult saab teada ja selgitusi. Nad jäävad seda mäletama sisimas ikka.Isegi kui otseselt ei ütle, et näed, suri. See on tōesti abstraktne mõte neile.
Lisaks ise ju leinad ka kuidagi, isegi, kui isikuga koos polnud, laps ikka ühine. Ka seda tuleb lapsele selgitada

Ei usu, et niiviisi mäletab, et trauma tekiks. Tuttava laps oli 3 või 4, kui vanaema, kes nendega igapäevaselt koos elas, suri, ja kuigi algul laps mäletas ja rääkis, siis nüüd, paar-kolm aastat hiljem, ta enam vanaema meelde ei tuleta. Pilte nad ka pidevalt ei vaata.

Pigem püüa ise mitte pidevalt lapsele leina peale pressida. Kui laps ise räägib ja meenutab, arutad temaga koos, aga lapsele seda pidevalt meelde tuletada pole nagu mõtet.

#3373445:

Nonoh. Mul on 2,5 aastane laps ja ei tule kõne allagi, et mina või mees tal meelest läheks. Ehk väga väga pikema aja peale. Või siis, kui tolle vanemaga koos ei elatud. Samas laps mäletab selles vanuses ka oma vanaemasi, vanaisasid, kellega ei olda iga päev koos. Seega pigem seleta talle ja ole toeks, loe raamatuid lapse leina kohta. Nägu pole mōtet teha, et midagi juhtunud pole, äkki läheb meelest, tulevikus tekib ikka küsimusi ja on parem, et laps juba varakult saab teada ja selgitusi. Nad jäävad seda mäletama sisimas ikka.Isegi kui otseselt ei ütle, et näed, suri. See on tōesti abstraktne mõte neile.

Lisaks ise ju leinad ka kuidagi, isegi, kui isikuga koos polnud, laps ikka ühine. Ka seda tuleb lapsele selgitada

Ilmselt on mõeldud ikka pikemaajalist mäletamist, mitte homme. Kui nt 2-aastasel lapsel sureb ema ära, siis tõenäoliselt ta 10-aastaselt ei mäleta midagi sellest, kuidas ema temaga rääkis, mängis, milline oli. Jah, ta täna mäletab ja oskab küsida, kus emme on ja emme juurde tahta, aga lõpuks eluks ajaks talle mälestust emast ei jää. 2-aastaselt lapsendatud laps ei puurgi isegi seda mäletada, et ta on lapsendatud – jah, alguses ta muidugi võõristab ja ei hakka vanemaid emaks-isaks hüüdma, aga ajapikku ta unustab ära märkamatult.

Kui väga lähedane isik järsku leust kaob, siis ikka võib trauma jääda, isegi konkreetselt seda isikut ei mäleta. Sest hingeline valu – ema järsku ei ole ja miks ema koju ei tule – see jääb ikka? Hiljem ta ehk ei mäleta selle hirmu põhjust, kui pole kedagi, kes temaga sellest räägiks.

minu kõige suurem hirm on alati olnud, et kui suren noorelt ja mitte üksnes seetõttu, et lapsed jäävad emata – aga et lapsed oleksid piisavalt vanad, et mind mäletada, et mäletada kallistusi, minu armastust jne. Et ma ei oleks ainult pilt albumis ja keegi teiste juttudes. Tütar juba on piisavalt vana, et mind mäleta.

Pole küll surmaga seotud, aga ema ja isa lahutasid kui olin 4 aastane ja isa kolis ära. On rääkinud jutte, et kuidas kõik koos elades mind sööma utsitas, kuidas lasteaeda viis ja mis seal rääkisin jne. Ma ei mäleta mitte ainsatki hetke neist asjust ega isaga koos elamist. Ei tea, et millest ja kellest räägib. Ei mäleta hiljemat aegagi kui vaid emaga koos elasin. Täiesti tume maa. Olevat koledaid asju toimunud kõik koos elades ja äkki mul on see konkreetne koht ajus lukus, et midagi ei mäleta.

#3373583:

Pole küll surmaga seotud, aga ema ja isa lahutasid kui olin 4 aastane ja isa kolis ära. On rääkinud jutte, et kuidas kõik koos elades mind sööma utsitas, kuidas lasteaeda viis ja mis seal rääkisin jne. Ma ei mäleta mitte ainsatki hetke neist asjust ega isaga koos elamist. Ei tea, et millest ja kellest räägib. Ei mäleta hiljemat aegagi kui vaid emaga koos elasin. Täiesti tume maa. Olevat koledaid asju toimunud kõik koos elades ja äkki mul on see konkreetne koht ajus lukus, et midagi ei mäleta.

Sama. Olin ka 4 kui ema lahutas. Mäletan, et mulle kui lapsele selgitati, et ei ela enam meil. Mäletan, et meie kodust kadusid kolimisega diivan ja telekas. Oligi kõik, mitte mingit draamat ega traumat. Aja jooksul kadus kontakt üldse.
Arvan, et lapsed ei teegi draamat, seda teevad täiskasvanud.

Alla 3-aastasel lapsel ei ole hilisemas eas mälestust sel ajal toimunust. Püsiv mäletamine tekib u alates 7. eluaastast. Vt https://www.popsci.com/blog-network/kinderlab/birth-memory-why-kids-forget-what-happened-age-7/

Varaseimad mälestused võivad seisneda mingi hetke, eseme, lõhna vms mäletamises u 2-3 aasta vanuses, kuid enamasti on see mälestus moonutatud hilisemate kogemuste poolt.

Ema kaotus võib põhjustada trauma vaatamata sellele, et laps ei mäleta seda aega. Kiindumissuhte järsk lõppemine mõjutab psüühikat – seda uuringut on tehtud lapsendatute hulgas.

#3373590:

#3373583:

Pole küll surmaga seotud, aga ema ja isa lahutasid kui olin 4 aastane ja isa kolis ära. On rääkinud jutte, et kuidas kõik koos elades mind sööma utsitas, kuidas lasteaeda viis ja mis seal rääkisin jne. Ma ei mäleta mitte ainsatki hetke neist asjust ega isaga koos elamist. Ei tea, et millest ja kellest räägib. Ei mäleta hiljemat aegagi kui vaid emaga koos elasin. Täiesti tume maa. Olevat koledaid asju toimunud kõik koos elades ja äkki mul on see konkreetne koht ajus lukus, et midagi ei mäleta.

Sama. Olin ka 4 kui ema lahutas. Mäletan, et mulle kui lapsele selgitati, et ei ela enam meil. Mäletan, et meie kodust kadusid kolimisega diivan ja telekas. Oligi kõik, mitte mingit draamat ega traumat. Aja jooksul kadus kontakt üldse.

Arvan, et lapsed ei teegi draamat, seda teevad täiskasvanud.

Ma ei mäleta asjadest ka midagi. Ema on mõnda asja rääkinud, aga ega ma pole ka uurinud väga. Rääkis, et kolisime samas kohas mitu korda erinevatesse korteritesse. Ühtegi ei mäleta, aga kord unes nägin samas majas üht korterit, kus lihtsalt seisin ja vaatasin ümbrust ja üks hetk tajusin ohtu ja aju registreeris, et see on paha koht ja peab välja saama. Emalt uurides selgus, et ka selles elasime kunagi korraks ja hiljem elas üks naine (keda ma mäletan), kes suri haigusesse. Lihtsalt natuke huvitav lugu.

#3373705:

Minu ema suri kui olin kolme aastane ning mind ja nooremat õde anti lapsendamisele. Mäletan kuidas meid anti uutele vanematele üle, kuidas tutvustati uut kodu. Mäletan kui nägin kasuisa esimest korda.

Traumat ei saanud aga meelde need hetked lapsele jäid.

See on siiski haruldane. Kas õde ka midagi mäletab?

Meiega koos elas vanaema, elasin temaga lausa ühes toas. Kui ta suri, siis olin 5-aastane ja täiskasvanuna ei mäleta mina teda üldse.
Tean oma ema jutu järgi, et ta hoolitses minu eest ja tegime asju koos, aga tõsi on, et mina neid asju suurena ei mäleta.

#3373705:

Minu ema suri kui olin kolme aastane ning mind ja nooremat õde anti lapsendamisele. Mäletan kuidas meid anti uutele vanematele üle, kuidas tutvustati uut kodu. Mäletan kui nägin kasuisa esimest korda.

Traumat ei saanud aga meelde need hetked lapsele jäid.

Väga kurb 🙁
Kas saite endale vähemalt hea kasupere?

Väga varase lapsepõlve mälestused on kas mingid hetked, nagu momentülesvõtted oma lõhnade, helide ja värvidega, või siis hoopis hiljem tekkinud võltsmälestused. Ma olen ise kogenud, et lapsena küsiti mu käest, kas ma mingit sündmust mäletan – ma ei mäletanud, aga praegu mäletan. Mälestused muutuvad ajas, sest mingit sündmust meenutades me meenutame tegelikult eelmist meenutust. Kui meile ikka korduvalt räägitakse mingist juhtumisest, eriti kui see on lapsepõlves, siis mõne aja pärast meil ongi “mälestus”. Kui räägitav lugu on piisavalt värvikas, siis elad sellele kaasa ja saadki selle sündmusega seotud emotsionaalse kogemuse. Selliseid täiskasvanutelt üle võetud mälestusi olen ka noorte sugulaste peal näinud: mingid vahvad seigad lapsepõlvest, mille puhul ma olen kuulnud last korduvalt ütlemas, et ei, ma ei mäleta, aga pärast paari sellist meenutamist laps juba “mäletab”. Tihtilugu on sellise lapsepõlvesündmuse võltsmälestuse tunnus see, et ennast nähakse justkui kõrvalt, vähemalt vilksamisi märgatakse ennast nagu pildi peal, mitte ei vaadata sündmusi oma silmadega.

Nii et lapsele võib tekitada küll traumeeriva mälestuse vanema surmast vmt. Või ise seda soovimata tekitada lapses tunde, et tema on kuidagi vanema surmas süüdi. Vanema puudumine võib iseenesest ka traumeeriv olla, midagi jääb puudu.

Ma olin just 4 saamas kui mu vanaema suri ja ma küll mäletan teda. Mitte mingeid pikki sündmuste jadasid, aga mingeid detaile, mäletan hetki. Ma olin kurb ja leinasin, mäletan valu kui öösel voodis selle peale mõtlesin, et ta on surnud ja et ta enam ei tule. Mäletan matuseid, need mingit traumat ei tekitanud, pigem oli väiese lapse jaoks huvitav ja uhke sündmus.
Kõik möödub, ka lein. Kümneaastane muidugi enam ei leina. Lapse jaoks on aasta väga pikk aeg.

Aga trauma ilmselt võib tekkida ka sündmustest, mida ei mäletata. Inimese ajul on kummaline võime blokeerida ebameeldivad sündmused. Ilmselt on mõistlik laps leina kaasta nii palju kui ta aru saab ja temaga surnud vanemat meenutada.

Minu lähedane sõbranna hukkus, kui laps oli 4a. Laps oli tohutus augus aasta aega. Peale aastat mälestus hakkas hääbuma ja praeguseks on emme vaid üks tädi pildil. Ta ei mäleta detaile, vahel küsib, kes see tädi on jne. Emmest jne juttu teeb aga seos nagu kadunud. Laps saab 9a.

Vabandust jah, mōtlesin enda kommentaariga just seda, et mingi aja ju laps mäletab ja sellega tuleb ka kuidagi tegeleda, mitte teeselda, et mis issi või emme. Eriti kui elusolev vanem ise ka leinab. Seega võiks siiski teesklemise asemel et midagi ei juhtunud asjaga tegeleda.
Samuti ei ole õige, et enne 7ndat aastat ei jääda midagi mäletama. Lisaks lõhnadele ja värvidele mäletavad lapsed ka episoode, eriti neid, mis olid tugevama emotsionaalse laenguga. Nii lastepsühholoogia loengutes kinnitati ning mul enesel on ka mitmeid reaalseid varasemaid mälestusi.