Esileht Pereelu ja suhted Ühe vanema surm, kui laps on veel päris väike

Näitan 14 postitust - vahemik 31 kuni 44 (kokku 44 )

Teema: Ühe vanema surm, kui laps on veel päris väike

Postitas:
Kägu

Vabandust jah, mōtlesin enda kommentaariga just seda, et mingi aja ju laps mäletab ja sellega tuleb ka kuidagi tegeleda, mitte teeselda, et mis issi või emme. Eriti kui elusolev vanem ise ka leinab. Seega võiks siiski teesklemise asemel et midagi ei juhtunud asjaga tegeleda.
Samuti ei ole õige, et enne 7ndat aastat ei jääda midagi mäletama. Lisaks lõhnadele ja värvidele mäletavad lapsed ka episoode, eriti neid, mis olid tugevama emotsionaalse laenguga. Nii lastepsühholoogia loengutes kinnitati ning mul enesel on ka mitmeid reaalseid varasemaid mälestusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei mäleta. Algul küsib ja räägib, hiljem mälestus tuhmub. Esimesed mälupildid tekivad 3,5-4-aastaselt kogetust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei mäleta. Algul küsib ja räägib, hiljem mälestus tuhmub. Esimesed mälupildid tekivad 3,5-4-aastaselt kogetust.

Ei ole nii. Mina mäletan väga selgelt asju ka kahe aasta vanusest ja võib-olla nooremastki ajast. Näiteks, seda, kuidas ma söögitoolis istusin selles korteris, kust me ära kolisime kui kolmene olin ja küsisin emalt: “Kus issi on?” Mäletan, kuidas ema seletas, et issi on sõjaväes. Mäletan ka naabritädi Mašat, kes mulle sageli apelsini tõi. Mäletan hoovi, seal puu otsa ronimist, kukkumist, seda kuidas ma karjusin ja oli nördinud, et ema ei jooksegi minu juurde uurima, mis juhtus. Keskkõrvapõletikku mäletan ja seda, kuidas ma valust karjusin ja ennast voodis hõõrutasin, et valu leevendada. Lasteaeda mäletan ja seda, kuidas pidi käest kinni jalutama ja mulle ei meeldinud n.ö. pealt kätt hoida. Mäletan, kuidas lasteaias oli üks poiss, Meelis, ja kuidas me temaga hobust mängisime. Mäletan võililli täis parki ja kände jalutuskäikudelt lasteaiaga. Mäletan talve ja seda, kuidas mulle ei meeldinud, kui ema mind kelguga vedas ja kelgunöör oli keerdus. Sirgelt pidi olema. Mäletan, kuidas käisime emaga Laste Maailmas ja ma nõudsin ühte mütsi, mis nägi välja nagu paeltega põiki pähe pandav pilotka ja kuidas ema ütles, et see on tittedele. Väga selgelt mäletan kolimist, kuigi siis olin juba kolmene.

Päris tõesti ei ole kunagi hiljem kellegagi need teemad jutuks tulnud, vaid tegu on mu enda mälestustega alla kolme aasta vanusest ajast. Aa, vanaema mäletan ka ja pidevat riidu temaga juuste kammimise ja patside punumise üle. Vanaema suri kui olin kolmene ja peale seda kolisimegi vanaisa juurde. Ma mäletan isegi vanaema matuseid – õigemini seda, et mind sinna kaasa ei võetud, vaid viidi mingi tädi juurde hoida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei mäleta. Algul küsib ja räägib, hiljem mälestus tuhmub. Esimesed mälupildid tekivad 3,5-4-aastaselt kogetust.

Ei ole nii. Mina mäletan väga selgelt asju ka kahe aasta vanusest ja võib-olla nooremastki ajast. Näiteks, seda, kuidas ma söögitoolis istusin selles korteris, kust me ära kolisime kui kolmene olin ja küsisin emalt: “Kus issi on?” Mäletan, kuidas ema seletas, et issi on sõjaväes. Mäletan ka naabritädi Mašat, kes mulle sageli apelsini tõi. Mäletan hoovi, seal puu otsa ronimist, kukkumist, seda kuidas ma karjusin ja oli nördinud, et ema ei jooksegi minu juurde uurima, mis juhtus. Keskkõrvapõletikku mäletan ja seda, kuidas ma valust karjusin ja ennast voodis hõõrutasin, et valu leevendada. Lasteaeda mäletan ja seda, kuidas pidi käest kinni jalutama ja mulle ei meeldinud n.ö. pealt kätt hoida. Mäletan, kuidas lasteaias oli üks poiss, Meelis, ja kuidas me temaga hobust mängisime. Mäletan võililli täis parki ja kände jalutuskäikudelt lasteaiaga. Mäletan talve ja seda, kuidas mulle ei meeldinud, kui ema mind kelguga vedas ja kelgunöör oli keerdus. Sirgelt pidi olema. Mäletan, kuidas käisime emaga Laste Maailmas ja ma nõudsin ühte mütsi, mis nägi välja nagu paeltega põiki pähe pandav pilotka ja kuidas ema ütles, et see on tittedele. Väga selgelt mäletan kolimist, kuigi siis olin juba kolmene.

Päris tõesti ei ole kunagi hiljem kellegagi need teemad jutuks tulnud, vaid tegu on mu enda mälestustega alla kolme aasta vanusest ajast. Aa, vanaema mäletan ka ja pidevat riidu temaga juuste kammimise ja patside punumise üle. Vanaema suri kui olin kolmene ja peale seda kolisimegi vanaisa juurde. Ma mäletan isegi vanaema matuseid – õigemini seda, et mind sinna kaasa ei võetud, vaid viidi mingi tädi juurde hoida.

Klassikalised valemälestused.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No minu naabriperes suri ema siis kui noorem laps oli viie aastane ja ega ta ei mäleta emast küll mitte midagi. See laps, kes juba koolis käis, mäletab küll. See, et 2,5 aastane mäletab praegusel hetkel, et tal on ema-isa ei tähenda et tal need mälestused pikas perspektiivis säiliksid. Minul endal näiteks on visuaalset mäletsust iseenda 3-ndast eluaastast vaid üks kaunis segane mälestus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Klassikalised valemälestused.

Ei ole. Ma ei olnud oma lapsepõlvehoovis üle 40 aasta käinud kui paar aastat tagasi külastuse ette võtsin. Ja kujuta ette, mul olid väga selged ja õiged mälestused sellest, kus miski asus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei mäleta omaenda lapsepõlvest pea mitte midagi enne viiendat-kuuendat eluaastat. Mingid üksikud mälupildid on, näiteks vanaisa matustel sai surnuaias ringi joostud sugulaste lastega, vanast kodust mäletan vanniskäiku (piltide pealt tulevad mingid pudelid-potsikud tuttavad ette, tean, et mängisin nendega vannis), järgmise kodu esist mänguväljakut mäletan uduselt. Vanemad läksid lahku kui oli neli, seda üldse ei mäleta, isaga koos elamisest on ainult üks juhuslik mälupilt. Mingit traumat poleks kellegi kadumine mulle selles eas jätnud (selles mõttes, et aastaid hiljem seda veel üle elaks või isegi mäletaks).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänan kõiki, kes viitsisid vastata.

Hiljuti oli ühe pereliikmega vestlus, kus ta ütles, et isa surm on lapse jaoks väga suur trauma. Et peaks lausa psühholoogi juurde minema. Mina vaidlesin vastu. Lapse isa surmast on möödunud kuus aastat.

Keegi kirjutas siin, et vanema puudumine võib iseenesest ka traumeeriv olla, midagi jääb puudu. Arvan, et selles ongi asi. Laps lihtsalt soovib, et ka tal oleks isa.

Tõenäoline ongi, et laps lihtsalt soovib, et tal oleks isa.
Vaata eks need lood on ju erinevad. Lähevad näiteks mees ja naine mehe vägivalla tõttu lahku, naisele tekib hiljem uus mees, lapsel on teda ilmselt lihtne omaks võtta- ta on positiivne tegelane. Saab aga isa surma, jääb lapsele palju valusam igatsus. Sealjuures võis isa olla täielik vägivaldur, aga see fakt nagu tuhmub.
Mina soovitaks sellele emale, kes ütleb, et isa surm oli lapse jaoks väga suur trauma, eluga edasi minna. Leia enda kõrvale inimene, kes su lapsele isa asendab, lase kõigil eluga edasi minna. Pole oluline, et sind kasvatab su oma, bioloogiline vanem. Oluline on, et sind armastataks, ja surnud isa ei saa seda küll kuidagi teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kusjuures ma mäletan ka vanaema. Olin umbes kolm või neli kui suri aga mäletan, kui vanaema meile külla tuli, kommikott oli käes, kõndis üle heinamaa ja pani käe silme ette, sest päike paistis silma. Ja teine, kui olin vanaema juures, vanaema tegi köögis süüa. Mäletan diivanikatet ja köögilampi ja veel detaile sealt. Olin siis umbes kahene. Mul oli suht raske lapsepõlv, väga halb isa. Vanaema hoidis mind väga ja vbl seepärast ongi need detailid meelde jäänud, sest vanaema hoolimine oli rohkem tunda kui kodune hoolimine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Varasest lapsepõlvest mäletatakse üksikuid mälupilte. Mina mäletan neljakümne kahe aasta taha kuidas ma värske kolmesena kuusel küünalt süütasin t i k u g a, ja kuidas mu sõrm kõrvetada sai ning oli väga valus.
Vanim laps oli kolmene kui suri naabrite koer. Nuttu oli väga palju ja minu mäletamist mööda kaua. Koera hauale tuli viia küünlaid ja lilli. Umbes viie aasta eest kui sama pere taas uue koera võttis küsisin, kas ta mäletab. Ei mäletanud isegi seda koera, isegi piltide abil ei mäletanud. Ajavahe umbes kümme aastat.
Küll aga võib laps mäletada mingeid hetki. Eakas sugulane kaotas ema kaheselt. Ta mäletab ema matustest liiva kukkumist kirstule – seal kalmistul on eriline erevalge liiv. Pilte matustest ei ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu üks vanematest suri, kui ma olin 4. aastane. Kas trauma tekib? Üldiselt muidugi tekib. Võid kasvõi googeldada seda, kuidas vanema kaotus lapsena soodustab tulevikus depressiooni ja muude erinevate vaimsete probleemite tekkimist. Vanema surm sarnaneb lapse jaoks vanema hülgamisele, isegi kui laps teab, et see ei olnud päriselt nii (suitsiidid on muidugi omaette keeruline teema). Mulle endale tundub, et selle vanema surmast veel enam mõjutas mind selle surmaga kaasnev tulevane elukorraldus (pidevalt muutuvad uued elukaaslased, kellesse ma kiindusin, kuid kes siis järsku ära kadusid). Surnud vanemast mul mälestused sisuliselt puuduvad. On mingid õrnad mälupildid, kuid ma ei mäleta seda inimest. See muudab leinamise omamoodi lihtsaks- ma ei mäleta seda inimest. Teisalt jälle raskeks- kes ta oli? millised enda iseloomuomadused olen ma temalt pärinud? Ma ei saa kunagi seda inimest tundma. See on omamoodi trauma juba. Kui ma mäletaks ehk midagi, siis ma võiks olla kindel, et see inimene üldse päriselt oli. Ma võin näha ainult oma teise vanema pealt, mis mul sarnaneb temaga ja mis mitte. Aga seegi ei anna täit vastust. Nii, et jah. Trauma tekib. Lapsevanema surm jõuab tõenäoliselt kohale pisut hiljem. Minul juhtus see umbes 8. aastaselt. Aga seda traumat saab leevendada muidugi sellega, et laps ei pea tulevikus elama koos erinevate uute elukaaslastega, kellest mõned võivad olla päris psychod.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina mäletan ka väga varast lapsepõlve ja oma mõtteid. Mäletan, kui olin just kõndima õppinud ja ühtäkki panin jooksu, ise vaatasin selja taha. Olin jube pettunud, et ema järele ei jookse. Kui vantsisime emaga talvel lastesõime ja ma jäin keset kõnniteed seisma, kuna minu saapad ei krudisenud lumes nagu ema omad ja pistsin röökima, kuna ma ei osanud rääkida veel ja oma pahameelt sõnades väljendada. Olin umbes 1,5.
Palju vähem mäletan ma algklassidest ja eriti mitte midagi põhikoolist, mis oli väga ebameeldiv aeg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaotasin vanaema, kui olin 3-aastane. Kuna ma pm. olingi sel ajal kui ema-isa töölviibimnise ajal vanaema lapseke, siis ma mäletan üksikuid mälupilte, kuid enamik mälestusi on tunnetuslik. Nt. ma tunnetan seda armastust ja hoolivust, vahel tahaks asjadest minna ja memmele rääkida jne. Siis tuleb kurva reaalsusena meelde, et see võimalus on kadunud üle 30 aasta juba. Ühesõnaga, on võimalik, et häält ja pilti laps ei mäleta, kuid ma usun, et mingi tunnetuslik osa jääb – see armastuse ja turvatunde tunne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu isa suri, kui olin 1.5 aastane, ma ei mäleta teda ja ka mu lähedased arvasid, et nii väiksena ei saanud ilmselt arugi, mis juhtunud oli. Nüüd 25-aastasena tuli välja, et olen kogu elu läbielamata leina valu kaasas kandnud. Olin harjunud juba sellega, et sees on mingi tundmatu valu, mis pidevalt pead tõstis. Kuna ma olin nii noor, siis mulle eriti isast kunagi ei räägitud ka, mille tulemusel ma peitsin neid tundeid veel sügavamale. Nüüdseks olen selle leina läbi elanud ja selle teema enda jaoks lahendanud.

Tagasi vaadates on veider see, et see valu pidevalt nõudis valu juurde ja tekitas minus tunde, et olengi seda väärt. Ma olen õnneks väga positiivne inimene ja hakkasin sellele tundele vastu nii hästi kui oskasin, aga see pani mind mõistma inimesi, kes end ise vigastavad näiteks, sest ei oska kuidagi seesoleva valuga toime tulla ega teagi, miks see seal üldse on.

Please wait...
Näitan 14 postitust - vahemik 31 kuni 44 (kokku 44 )


Esileht Pereelu ja suhted Ühe vanema surm, kui laps on veel päris väike