Esileht › Pereelu ja suhted › Ühe vanemaga kasvanute peresuhted
Mind hakkas huvitama, ühe vanemaga üles kasvanud lapsed, kas teil on hiljem probleeme olnud ise suhete loomisel? Tavaliselt need kel ainult ema, ja isa surnud, lahkunud või mitteosalev, ja kasuvanemat samuti ei olnud.
Ülejäänu on vist kuidagi korraldatav aga kui kahe vanema igapäevast suhtlemist peres pole olnud võimalust pealt näha, siis on iseseisvas elus see algus ka natuke harjumatu vist.
Kuidas olete toime tulnud suhete loomise ja nende alalhoiuga?
Puhtalt tuttavate pealt järeldus: ühe vanemaga kasvanute peresuhetes on muster reeglina see, et luuakse suhteid väga varakult ja saadakse ka varakult lapsed. Põhjendus on tihti olnud see, et tahetakse olla parem vanem või tahetakse pereelu, mida ei olnud.
Mind hakkas huvitama, ühe vanemaga üles kasvanud lapsed, kas teil on hiljem probleeme olnud ise suhete loomisel? Tavaliselt need kel ainult ema, ja isa surnud, lahkunud või mitteosalev, ja kasuvanemat samuti ei olnud.
Ülejäänu on vist kuidagi korraldatav aga kui kahe vanema igapäevast suhtlemist peres pole olnud võimalust pealt näha, siis on iseseisvas elus see algus ka natuke harjumatu vist.
Kuidas olete toime tulnud suhete loomise ja nende alalhoiuga?
Ma polegi ausalt öeldes sellele kunagi nii mõelnud. Olen üksi kasvanud laps, mitmeski mõttes, esiteks õeta-vennata aga teised ka vaid ühe vanemaga, kelleks oli isa. Ning jah, mul on väga keeruline olnud terve elu suhet hoida. Just nimelt hoida, mitte luua. Loomine on köiketegu (või vähemalt oli seda noorena), kuid mul ei ole ühtegi üle 3 aasta pikkust suhet kunagi olnud. Ei oska suhet hoida ja iga kaaslane on varem-hiljem närvidele hakanud käima ning on tekkinud vajadus temast vabaneda. Mille ka olen teoks muidugi teinud, nüüdseks olen juba 20 aastat üksi. Laps on mul täiskasvanu.
Mina kasvasin üles nii et teine vanem oli kodus üliharva, käis nagu kuuvarjutus, ent vanemate omavahelised suhted olid väga halvad, käis suur lööming pidevalt. Ise vanemaks kasvades polnudki tahtmist aktiivselt mingeid suhteid arendada, veel vähem siis lastele mõelda. Alles siis kui vanemad lõplikult lahus, ja kõige hullemad mälestused tasapisi unustustehõlma jäid, tekkis viimaks nõrk huvi ise suhete loomisega algust teha. Praeguseks kesekealisena on see huvi jälle leigem, aga siiski, mõned suhted on nüüdseks olnud, ja kahjuks kõik ka seljataha jäänud.
Mina kasvasin üles nii et teine vanem oli kodus üliharva, käis nagu kuuvarjutus, ent vanemate omavahelised suhted olid väga halvad, käis suur lööming pidevalt. Ise vanemaks kasvades polnudki tahtmist aktiivselt mingeid suhteid arendada, veel vähem siis lastele mõelda. Alles siis kui vanemad lõplikult lahus, ja kõige hullemad mälestused tasapisi unustustehõlma jäid, tekkis viimaks nõrk huvi ise suhete loomisega algust teha. Praeguseks kesekealisena on see huvi jälle leigem, aga siiski, mõned suhted on nüüdseks olnud, ja kahjuks kõik ka seljataha jäänud.
Kahjuks? Sa siis tegelikult ikka sooviksid suhtes olla?
Minu vanemad lahutasid oma abielu kohe pärast minu sündimist ja ma nägin oma isa lapsepõlve jooksul vaid paaril korral. Viimast korda rääkisin oma isaga 8-aastaselt.
Praegu olen 48-aastane ja oma abikaasaga koos ligi 30 aastat. Esiklaps tuli siis, kui olin 32-aastane.
Mina neisse ilusatesse teooriatesse ei usu. Psühholoogikestel on muidugi mugav leiutada kõikse aeg mingeid omi teooriaid, kuid päriselus on alati palju suurem hulk muutujaid mängus.
Abielu on siiani olnud rahulik ja õnnelik, ei ole meil olnud mingeid kriise. Seevastu mu lähisugulane, kes on üles kasvanud väga harmoonilises ja õnnelikus peres, ei ole omaenda suhetega kunagi hakkama saanud, üks lahutus ja pettumine järgnesid teisele ja enam ta ei üritagi.
Kui üldse teooriate leiutamisse laskuda, siis pigem võib olla ka nii, et üksikvanemaga peres kasvanud laps on just ettevaatlikum ja vaatab rohkem lahtiste silmadega ringi ega torma silmapilk igaühega armusuhtesse. Sest tal on oma sünnikodu ja oma üksikvanema näol sellise mõtlematu tormamise kogemus isiklikult olemas. Ja leides kellegi, oskab ta teda väärtustada ja hoida.
Psühholoogikestel on muidugi mugav leiutada kõikse aeg mingeid omi teooriaid, kuid päriselus on alati palju suurem hulk muutujaid mängus.
Ükski psühholoog pole kohe päris kindlasti kunagi väitnud, et absoluutselt kõik üksikvanemaga kasvanud lapsed on tulevikus peresuhetega hädas. Küll aga on väidetud (ja tõenäoliselt see ikka nii on ka), et neil lastel on harmoonilises peres kasvanud lastega võrreldes TÕENÄOLISEMALT probleeme tulevikus ise pereelu elamisega. Loodetavasti sa mõistad, mida tähendab sõna “tõenäolisemalt” ning tõmbad oma suurelise tooni “psühholoogikeste” osas tagasi.
Mina saan täitsa aru sellest suurelisest toonist. Psühholoogidele meeldib väga üldistada ja kergekäeliselt diganoose panna.
Ise olen kasvanud küll mõlema vanemaga, aga neil oli omavahel väga kehv suhe. Tulemuseks see, kui käisin ühe kunagise eksiga paariteraapias, siis tolle “terapeudi” järeldus oli, et kuna minul on düsfunktsionaalne päritolupere, siis sellepärast mul ei saagi olla normaalseid suhteid ja ju meie suhte probleem tuleneb meist. Sest mu eksil oli väidetavalt kõik vanemate omavahelistes suhetes ok. Et siis automaatselt on vastutav ja näpuga näidatav see, kes nn vigasest perest. Tegelt oli ka eksil vanemate suhtes probleeme küll, ta lihtsalt ei osqjd ise neid märgata (tüüpilise mehena).
Samuti ei meeldi see üldistamine. See on ikkagi väga individuaalne. Ja meie suhteprobleemil ei pidanud olema midagi pistmist meie lapsepõlvega. Kui lihtsalt kaks inimest ei klapi, siis nii on.
Vaadates kui palju lapsi kasvab tänapäeval üksikvanemaga, siis ei usu, et see asi on nii katastroofiline. Õnne ja palju asjaolude küsimus. Võib mõjutada suhteid, aga ei pruugi.
Üldiselt selline kivisse raiumine ei meeldi. Näe, sinu lapsepõlv ja perekond olid sellised, nüüd polegi lootust, et kunagi toimivaid ja õnnelikke suhteid looks..
Kasvasin 100% emaga, õde-venda pole. Olen tundnud, et mingi paarisuhte eeskuju oleks võinud ju olla. Samas mul endal ka parajalt pretensioonikas ja s*tt iseloom.
Esimene boyfriend tekkis nii 18-aastaselt, alguses suur armumine jne, siis läks üle kivide kändude. Läksime pooleteise a pärast lahku.
Paar aastat hiljem tekkis uus suhe, mees oli 10 a vanem. Varsti ilmnesid kõikvõimalikud olmelised ja maailmavaatelised erinevused. Tuli lahkuminek. Tegelikult mõni aasta veel hiljem üritasime uuesti, aga ei tulnud sest midagi ja tal oli uus kaaslane tekkinud.
Pmst olin vallaline vanuses 23-32, mõned seiklused ikka vahepeal olid. Siis 31- 32sena tutvusin oma praeguse mehega. Ta on parim, mida v keda ma võin üldse soovida. Kes see muu mind ikka välja suudaks kannatada. Oleme koos olnud üle 10 aasta. Tema vanemad on siiani abielus ja usun, et see võib mõneti mõjutada inimeste püsivust suhetes.
Lapsi pole, ei ole kunagi neid soovinud.
Üldiselt selline kivisse raiumine ei meeldi. Näe, sinu lapsepõlv ja perekond olid sellised, nüüd polegi lootust, et kunagi toimivaid ja õnnelikke suhteid looks..
Ja keegi on kivisse raiunud? Kus? Sorri, et sulle ei meeldi, et psühholoog arvas, et sinu päritoluperest sinu pereprobleem tuleb.
Kui lihtsalt kaks inimest ei klapi, siis nii on.
Oota, et läksite paari ja tegite lapsed inimesega, kes üldse ei klapi? Või mismoodi. Või äkki siin ongi mingi teema, et ei oska õiget suhet ära tunda või suhet hoida? Ei? Pole võimalik? No edu sulle siis “õige inimese” otsimisel, kes “kohe klapiks ja elu lõpuni”.
eeri
No jah, see on selge ju, et kui eeskuju/mudelit ei ole, siis ei osata pereeluga hakkama saada. Ma kahjuks näen seda täna ka oma poja pealt, keda olen üksi kasvatanud. Meheks olemist on ta ise pidanud erinevate eeskujude (kekaõpsist Brad Pitt’ini) kaudu endale selgeks tegema. Võiks ju arvata, et oled mehena sündinud ja mees valmis, sama naise kohta – aga tegelikult tuleb välja, et ilma eeskujuta, suunamiseta on väga keeruline. Ja võimalik ka täiesti rappa minna, kui endale vale eeskuju leiad.
No jah, see on selge ju, et kui eeskuju/mudelit ei ole, siis ei osata pereeluga hakkama saada. Ma kahjuks näen seda täna ka oma poja pealt, keda olen üksi kasvatanud. Meheks olemist on ta ise pidanud erinevate eeskujude (kekaõpsist Brad Pitt’ini) kaudu endale selgeks tegema. Võiks ju arvata, et oled mehena sündinud ja mees valmis, sama naise kohta – aga tegelikult tuleb välja, et ilma eeskujuta, suunamiseta on väga keeruline. Ja võimalik ka täiesti rappa minna, kui endale vale eeskuju leiad.
Seepärast on jah tähtis, et poisil oleks kasvades positiivne isakuju siiski eeskujuks võtta (tavaliselt vanaisa, onu või mõni õpetaja või treener, kes poisi oma tiiva alla võtab) ja sama tüdrukutel, kes isaga kasvavad (kas tädi vms), sest ega ema ikka isaeeskuju ei oska anda, kuitahes hästi ta püüab ja muidu hakkama saab. Ja isa jälle ei oska naiselikku eeskuju anda. Samamoodi natuke ka pereelu eeskujuga, kui nt laps näeb (ja saab ka osaline olla, nt seal mõnikord elada, suved vanavanemate juures vms) ka vanavanemate või kellegi muu lähedase pereelu, mis on hea ja korras, siis on seegi hea eeskuju.
Mina kasvasin üles nii et teine vanem oli kodus üliharva
Sama siin. Enda puhul ei ütleks, et sellise traditsioonilise peremudeli eeskuju puudumine kuidagi enda suhteid mõjutanud on, küll aga on mul millegipärast elu aeg olnud ebamugav emaga (ja ka sugulastega) suhetest rääkida ja olen seda seostanud just sellega, et lapsepõlvest on sellise mehe-naise suhte nägemise kogemus puudulik ja see justkui põhjustaks mingit kummalist piinlikkust. Isegi täiskasvanuna on nendel teemadel kohati selline tunne nagu pubekana kui keegi perest küsis, et “noh, kas sul peikat ka on” – ei taha pikalt peatuda ja üritan jutu mujale viia.
Sõbrannadega seevastu pole aga mingit probleemi suhetest rääkida, räägime sellistest teemadest väga palju ja sügavalt, aga millegipärast jah just perega ei taha neid teemasid jagada, kuigi muidu olen ka emaga väga lähedane ja jagame omavahel palju, aga suhted, seksuaalsus jms oleks nagu mingi tabuteema. Täpselt sama olukord on ühel mu sõbrannal samuti, kes on ka ainult ühe vanemaga kasvanud.
Üldiselt selline kivisse raiumine ei meeldi. Näe, sinu lapsepõlv ja perekond olid sellised, nüüd polegi lootust, et kunagi toimivaid ja õnnelikke suhteid looks..
Ja keegi on kivisse raiunud? Kus? Sorri, et sulle ei meeldi, et psühholoog arvas, et sinu päritoluperest sinu pereprobleem tuleb.
Kui lihtsalt kaks inimest ei klapi, siis nii on.
Oota, et läksite paari ja tegite lapsed inimesega, kes üldse ei klapi? Või mismoodi. Või äkki siin ongi mingi teema, et ei oska õiget suhet ära tunda või suhet hoida? Ei? Pole võimalik? No edu sulle siis “õige inimese” otsimisel, kes “kohe klapiks ja elu lõpuni”.
Ei saanud mingeid lapsi. Ei sobinud omavahel selleks piisavalt. Mõni on ikka nii eluvõõras. Algul tunduski et sobime üsna hästi. Mees ka pingutas ja tegelikult oli valelik ning väitis, et meeldivad samad asjad, mis mulle. Hiljem tuli välja, et tegelikult on teistsugune elustiil ja eelistused.
See suhe polnud õige ja polnud ka mõtet seda hoida. Niigi liiga kaua sai hoitud. Polegi mõtet hoida suhteid, mis ei toimi. Kahjuks pole seda õiget teele sattunud, kellega klapiks. Pole end mõtet survestada end suhtesse kellegagi, kellega algusest peale selge et ei sobituks pikema aja peale.
Kahjuks pole seda õiget teele sattunud, kellega klapiks. Pole end mõtet survestada end suhtesse kellegagi, kellega algusest peale selge et ei sobituks pikema aja peale.
Ei saanud mingeid lapsi. Ei sobinud omavahel selleks piisavalt. Mõni on ikka nii eluvõõras. Algul tunduski et sobime üsna hästi. Mees ka pingutas ja tegelikult oli valelik ning väitis, et meeldivad samad asjad, mis mulle. Hiljem tuli välja, et tegelikult on teistsugune elustiil ja eelistused.
Huh. Mis te sinna psühholoogile siis ronisite, kui ei sobinud üldse ja lapsi ei olnud, seega lahkuminek lihtne? Arusaamatu ja ebaloogiline. Psühholoog ei saa ometi panna mitte klappivaid inimesi klappima?
Mina kasvasin üles nii et teine vanem oli kodus üliharva
Sama siin. Enda puhul ei ütleks, et sellise traditsioonilise peremudeli eeskuju puudumine kuidagi enda suhteid mõjutanud on, küll aga on mul millegipärast elu aeg olnud ebamugav emaga (ja ka sugulastega) suhetest rääkida ja olen seda seostanud just sellega, et lapsepõlvest on sellise mehe-naise suhte nägemise kogemus puudulik ja see justkui põhjustaks mingit kummalist piinlikkust. Isegi täiskasvanuna on nendel teemadel kohati selline tunne nagu pubekana kui keegi perest küsis, et “noh, kas sul peikat ka on” – ei taha pikalt peatuda ja üritan jutu mujale viia.
Sõbrannadega seevastu pole aga mingit probleemi suhetest rääkida, räägime sellistest teemadest väga palju ja sügavalt, aga millegipärast jah just perega ei taha neid teemasid jagada, kuigi muidu olen ka emaga väga lähedane ja jagame omavahel palju, aga suhted, seksuaalsus jms oleks nagu mingi tabuteema. Täpselt sama olukord on ühel mu sõbrannal samuti, kes on ka ainult ühe vanemaga kasvanud.
See pole küll absoluutselt seotud sellega mitme vanemaga kasvanud oled. See oleneb ikka sellest, kui avatud ja lähedane suhe üldiselt peregs on. Mina kasvanud traditsioonilises peres, aga täpselt sama piinlikkus on. Vahega, et sõbrannadega ka ei räägi selliseid asju, kuna piinlik ja liiga isiklik.
See pole küll absoluutselt seotud sellega mitme vanemaga kasvanud oled. See oleneb ikka sellest, kui avatud ja lähedane suhe üldiselt peregs on. Mina kasvanud traditsioonilises peres, aga täpselt sama piinlikkus on. Vahega, et sõbrannadega ka ei räägi selliseid asju, kuna piinlik ja liiga isiklik.
Olen ka nõus, kasvasin kahe vanemaga peres, aga ma pole kunagi oma suhteid arutanud nendega. Tegelikult pole ma neid arutanud ka sõbrannadega. Natuke olen ühele (täiesti platoonilisele) meessoost sõbrale tagamaid avanud.
Minu tütred on enamjaolt kasvanud koos minuga. Eks elu näitab, kuidas neil läheb. Aga olen täiesti veendunud, et parem on kasvada rahulikult ühe vanemaga, kui kahe kakleva ja alkoholi tarbiva vanemaga – nii nagu mina. See vajutas minu suhtemustritele väga tugeva negatiivse jälje. Õnneks rabelesin välja ja mu elu on juba aastaid rahulik ning mõnus.
See pole küll absoluutselt seotud sellega mitme vanemaga kasvanud oled. See oleneb ikka sellest, kui avatud ja lähedane suhe üldiselt peregs on. Mina kasvanud traditsioonilises peres, aga täpselt sama piinlikkus on. Vahega, et sõbrannadega ka ei räägi selliseid asju, kuna piinlik ja liiga isiklik.
Võib-olla ei ole see jah otseselt seotud ühe või kahe vanemaga kasvamisega, aga usun siiski, et see on suuresti seotud sellega, mida lapsena kodus nähti ja mida peeti normaalseks jagada. Nagu ma mainisin, siis mul on emaga alati väga lähedased suhted olnud ja muudel teemadel saan temaga jagada absoluutselt kõike, aga vot suhete teema on justkui midagi, mida ma just peresiseselt ei taha jagada, sest seda nagu ei oleks kombeks teha. Ma ei ole abielus, aga olen elu aeg mõelnud, et ma ei kujuta ette, et ma pulmas kogu oma suguvõsa ees peaksin meest suudlema. Samas sõprade ees mehele musi tegemine mind ei sega. Ilmselt need inimesed, kes on kasvanud terves perekonnas ja näinud lapsest saati ka vanemate eeskujul mehe ja naise vahelist lähedust, suhtuvad sellistesse asjadesse hoopis teistmoodi.
Toon näite teist valdkonnas – elasin majas perega, kus olid vanemad alkohoolikud, lastest üks laps ei joo üldse (tütar), üks joob mõislikkuse piires (poeg), 2 last (poeg ja tütar) on alkohoolikut.
Toon näite teist valdkonnas – elasin majas perega, kus olid vanemad alkohoolikud, lastest üks laps ei joo üldse (tütar), üks joob mõislikkuse piires (poeg), 2 last (poeg ja tütar) on alkohoolikut.
Mul on ema joodik ja kolmest lapsest ei joo ükski( kaks elasid emaga).
Teemasse: kasvasin isa ja vanaemaga. Poisid ja seks kooli ajal üldse ei huvitanud. Oma esimese mehega hakkasin käima 20a ja koos siiani.
Isa suri enne algkooli, kasvasin emaga, ilma õdede-vendadeta.
Minu töökas ja tark ema tegi seda, mida tahtis: käis teatris, kohvikus, suvekodus, reisil nõukariigis, valis selle mööbli või seinavärvi mida tahtis jne ja ma lohisesin kaasa. Mul oli turvaline ja tore lapsepõlv.
Suhete loomisega polnud mingeid raskusi. Leidsin väga järjekindla mehe, kes tahtis ise öelda, kus naine käib või kas peaks koos tegeme vms. Oli energiline, väga töökas. Minu ema oli vaimustuses, lõpuks on peres mees kes teeb kodutöid… Nojah, käib kah.
Olen juba keskealine, ühe mehega abielus olnud, põhiliselt tänu mehele, ja kuri kahtlus, et nii see ka jääb. Minu jaoks on kooselu natukene raske. Mul on tohutu üksinduse vajadus, mehel vastupidi. Ja ma ei saa aru mehe rollist peres (peale remontija, ehitaja). Olen võtnud endale ettekujutuse kompoti sugulaste, naabrite, filmirollide pealt, aga ega ma sisimas aru ei saa, miks ma pean teda, kui pere pead aktsepteerima.
Saan kõigest aru, aga hing ihkab vabadust, midagi pole teha.
Kommentaar eemaldatud.
2.14 Kasutatud vulgaarset eneseväljendust.
Perekooli moderaator.
ühe vanemaga kasvanute peresuhetes on muster reeglina see, et luuakse suhteid väga varakult ja saadakse ka varakult lapsed.
Nii tore 🙂 Lapsi peakski saama noored inimesed. Parimad aastad siis ees ja jaksu lastega toimetada-kilgata ka rohkem.
Mina nt õppisin seda, et üksiolek on samuti täiesti normaalne seisund.
Olen võtnud endale ettekujutuse kompoti sugulaste, naabrite, filmirollide pealt, aga ega ma sisimas aru ei saa, miks ma pean teda, kui pere pead aktsepteerima.
Ei peagi. Vaata paremaid filme.
Kasvasin üles emaga, aga ei saaks öelda, et minu pereelu kuidagi puudulik oleks olnud. Ta on äärmiselt tugev ja inspireeriv inimene, nii et ma ei osanud kunagi isafiguurist puudugi tunda. Naiste kohta leierdatakse seda juttu, et kellel isa kasvades pole, sellel raudselt “daddy issues”, aga enda puhul ma klammerdumisvajadust ega vanemate meeste ihalust täheldanud pole.
Suhetega on läinud ikka nihu ka, aga see on enamasti mu püsimatuse süü: olen tahtnud palju ringi kolida, lisaks paeluvad mind pidevalt uued inimesed ja see teadupärast meestele eriti ei meeldi, eriti kui nad kadedusele kalduvad. Ja kui on üks asi, mida ma silmaotsas ei salli, siis see on kadedus.
Paistab samas, et see oli pigem “nooruse hullus”. Nüüd kui olen 33, leidsin kellegi sellise kellega võiksin ilmselt rahus, sõpruses ja armastuses kaua elada. Olin väga ettevaatlik, kui ta mu ellu ilmus, sest nagu enne mainitud, olen piisavalt vastu pükse saanud.
Kui suur roll on selles üksikvanemaga kasvamine? Ma ei tea. Ema on mul üsna sarnase elukäiguga, kuigi tema kasvas nö tuumikperes. Aga ka tema põgenes terved oma kahekümnendad, kui tekkis mõni sügavama huviga meesterahvas. Ta ei abiellunudki kunagi, sest oli muud tegemist ka.
See on väga nii ja naa. Näiteid on väga erinevaid.
Mina isiklikult olin üksikema perest. Isaga elasime koos vaid 4 aastat ja see oli õudus kuubis. Isa liitus perega vastutahtmist, kui olin juba 7, kuna ema käis peale ja näitas seda ka välja. Tülid igapäevased. Mindigi lalhku ja olin jälle üksikema laps.
Jah, ma ise abiellusin esimest korda väga vara ja läks see esimene abielu mõne aastaga vussi. Tuli teine, mis kestis 20 pluss aastat. Aga lõppes naise soovil seegi. Praegu olen aga harmoonilises kooselus.
Minu teine naine oli ka üksikema perest. Mina olin ta esimene abikaasa. Abiellus ta minuga aga suhteliselt hilja, 28 aastaselt, peale pikka kaalumist ja järele mõtlemist. Koos olime 20pluss aastat, 3 last saime aga päris rahuldav see mu naisele siiski polnud, igatahes tegi ta suhteliselt järsku otsuse lahku minna.
Nüüd olen toredas kooselus kolmanda naisega, kes aga on korralikust kahe vanemaga perest. Siiski tal endal on olnud varem kaks kooselu, üks väga noorelt, teine 30 — 40 aastaselt, mis kumbki eriti sujuvad ei olnud ning läksid suure tüliga lõhki ning eriti häid mälestusi neist pole jäänud (peale laste). Samas mina, üksikema poeg ja tema, tuumikpere tütar, saame väga hästi läbi ning loodetavasti elame elu lõpuni koos.
Seevastu mu lähisugulane, kes on üles kasvanud väga harmoonilises ja õnnelikus peres, ei ole omaenda suhetega kunagi hakkama saanud, üks lahutus ja pettumine järgnesid teisele ja enam ta ei üritagi.
Jep, meid on peres kolm tütart, isa-ema olid koos kuni isa hiljutise surmani, kas nad nüüd mingi ideaalselt harmooniline paar olid, aga üksteist hoidsid küll ilusti, ent lapsed on kõik mitu korda lahutanud ja partnereid vahetanud, ka laste isadest lahku lahku läinud.
Mille peale keegi peaks kade olema? Heaelu peale? Miks kohe selline arvamus et nüüd leidsin ja kõik toimib elupäevade lõpuni? Veider
Esileht › Pereelu ja suhted › Ühe vanemaga kasvanute peresuhted
