Esileht Sünnitus Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )

Teema: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Postitas:
Swanni

Kuna mulle väga meeldis teiste sünnilugusid lugeda, siis mõtlesin, et oleks aus oma elamused samuti kirja panna.
Meie perre sündis siis 04.02.2012 pojake, kes kaalus 3688g ja oli 49 pikk. Rasedust oli selleks päevaks täpselt 39 nädalat. Saabunud poja on meie peres viies laps.
Terve rasedus oli ainult üks suur rõõm, mida ei suutnud rikkuda ka pisikesed tavapärased hädad (valus vaagen ja raseduse lõpus sassi läinud unerütm). Ma sain küll üsna raseduse alguses diagnoosiks gestatsioonidiabeedi, kuid veresuhkur püsis mul sellest hoolimata enamuse asjast normi piires. Üldse olid kõik minu analüüsid raseduse jooksul täiesti korras; eks sellest tekkiski liigne muretus: raseduse viimase kolme nädala jooksul ma enam veresuhkrut ei mõõtnud ning ilmselt see siis tasapisi ikka tõusis ning põhjustas liigveesuse. Seoses sellega otsustas dr. Erlang, et nii ma rasedust lõpuni kanda ei saa (loote kaaluks ennustas ta 38+2 nädalal 3800g) ning suunas mind haiglasse esilekutsumisele. Sünnituse esilekutsumine oli küll asi, millega ma polnud arvestanud; Mul oli ikka plaan oma nädalad täis tiksuda ja isegi natuke peale ka, sest mitte keegi minu lastest pole ilmaletulekuga kunagi eriti kiirustanud, ühesõnaga: ma olin päris kurb. Aga kui ikka arst soovitab, siis sellistes asjades ma ei söanda vastu vaielda. Sättisimegi siis seega sammud 3.02 haigla poole.
Kell 9.00 olime siis ITK-s, kell 11.00 sain tableti keele alla ja 15 min hiljem hakkas pihta: regulaarsed tuhud iga 2 minuti tagant, kestusega 40 sek kuni minut. Korralik värk. Kestis see lugu kuni kella kolmeni, siis hakkasid tuhud hõredamaks jääma (tableti mõju kestab 4 tundi). Ega see mu tuju ei tõstnud  Nagunii olin juba masenduses, et pidin üldse esilekutsumisele tulema, seega tahtsin asjaga loomulikult võimalikult kiiresti ühele poole saada  Tehti KTG ning otsustati, et vastu õhtut uut tabletti ei anta, alustatakse järgmisel päeval uuesti. Aga oh imet – kella kuuest läksid tuhud uuesti tugevamaks ja tihedamaks! Uus KTG ja otsus – sünnitustuppa! Kutsusin mehe ja läksime siis sünnitust ootama. Tiheda ja korraliku valutamise peale oli kella 23.00-ks avatus 2,5 cm, ehk siis mitte midagi eriti märkimisväärset. Arst ja ämmaemand üritasid lootevett lahti saada, kuid nende pingutused ei kandnud vilja, sest emakakael oli alles väga kõrgel ja kaugel. Valutasime siis edasi kella kaheni öösel; peale seda muutusid tuhud jälle nõrgemaks, avatust polnud juurde tulnud ning mind otsustati tagasi sünnituseelsesse osakonda saata. Ohh seda õudset masendust!
Magada ma eriti ei saanud. Esiteks polnud tuju, teiseks oli haiglas kohutavalt palav ja pealegi ega tuhud päriselt ei lakanud ka. Hommikul vaatas uus valvearst mind üle, tema sai veed lahti (vett oli tõesti kohutavalt palju) ja ennustas optimistlikult, et kolme tunni pärast on mul laps kõhul. Tehti veel üks KTG ning siis kell 11.00 saime mehega jälle sünnitustoas kokku. Sünnitustoas oli muidu tore, aga mu sünnitus ei tahtnud kuidagi pihta hakata. Emakas tasapisi toimetas, aga tulu sellest polnud. Siinkohal peab märkima, et kõik ämmaemandad, kellega mul õnnestus haiglasoleku ajal kokku puutuda, olid äärmiselt meeldivad ja abivalmid. Mulle tehti isegi jalataldadele punktmassaazi, et tuhusid loomulikul teel suurendada. Kogu see mudimine ja edasi-tagasi sammumine mööda sünnitustuba oli kasutu, sest kella 15.00-ks polnud kogu lugu karvavõrdki edenenud – ei tõhusat emakatööd ega ka avatust üle 2 cm. Tujutõstev see lugu just polnud, seega nurusin juba ise, et mulle tilka pandaks sünnituse intensiivistamiseks. Selle tilga ma sain. Ja vot nüüd hakkas siis pihta selline sünnitustegevus, mida ma ilmselt päris täpselt ei suuda kirjeldadagi, sest ma läksin vist väheke omdaega sassi. Piisab vast selgitusest, et ma olen enne seda poega sünnitanud neli last ning pole ühegi sünnituse juures vajanud mingit erilist abistamist ega ka mitte mingisuguseid valuvaigisteid. Seekord sain juba poole tunni pärast aru, et kui ma mitte mingit valuvaigistit ei saa, siis ma annan otsad Sain nii naerugaasi (mis natuke aitas) kui ka Tramadooli küünla (mis võibolla aitas), aga oli ikka päris valus. Nii siis mina, kes ma olin neli eelmist last ilmale toonud vaikselt puhkides, seal siis UUUUtasin ja AAAAtasin ja tegin ka koledat karuhäält  Ja pressid olid ka rasked, sest ilmselt olin juba ise väsinud (mitu magamata ööd), seega pressisin üle poole tunni ja nagu ämmaemand ütles, siis liikus laps iga pressiga kaks sammu edasi ja ühe tagasi.
Igatahes – kell 18.00 mu poeg ikkagi sündis! Ta oli natuke uimane nendest valuvaigititest, mida mina nii mõõdutundetult vajasin, aga siiski tubli ja terve! Loomulikult on ta kõige ilusam laps maamunal  Mina ise sain lahklihale pisikese rebendi, mis tänaseks on juba pooleldi unustatud teema. Üldine enesetunne on, nagu oleks trammi alla jäänud:P Ja mul on kaunid vampiirisilmad, sest pressimisel ma läksin vist natuke segamini vahepeal  Viskame siin mehega nalja, et kui mu mõni varasem sünnitus oleks selline välja näinud, siis meil küll nõnda palju lapsi ei oleks, aga ju siis oli seda kogemust mulle ka tarvis saada. Aga ma ei kurda, sest kõik on hea, mis hästi lõpeb!  Minul pole viga midagi, millest ma kiirelt paraneda ei suudaks ning poja on tubli ja sööb ja magab.
Soovin teistele sünnitajatele jõudu ja jaksu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Väga tubli oled! Tean, mida tähendab pikk sünnitus. Palju õnne! 🙂

Please wait...
Postitas:
kaksteistkuud

RE: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Palju õnne Teile:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

tubli emme ! palju õnne ! 5 last -oled lausa kangelane !

Please wait...
Postitas:
megatibu

RE: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Oh, aitäh kirja panemast! Olen Su postitusi ikka huviga lugenud, sest mul ka rasedusdiabeet ja arvatavasti esilekutsumine… Ah et nii kaua võib aega võtta, täitsa jama lugu. Mul 38n. ja 3300g oletatav kaal poisil, ehk halastavad ja lubavad kehal ise valmistuda.
Aga õnnitlused ja röömsat kasvamist teile!

Please wait...
Postitas:
p2ikesekiir2006

RE: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Palju, palju õnne Teile!

Please wait...
Postitas:
Trips25

RE: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Palju Õnne Teile!

Please wait...
Postitas:
cacao

RE: Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

Sinu sünnituslugu tõi meelde mu enda sünnituse aasta tagasi. Kaevasin selle välja siit foorumist, esilekutsumine esmasünnitajal võib minna ka nii:
http://www.perekool.ee/index.php?id=55692&class=forum_schnell&action=view_post&post=7616723

Palju, palju õnne! Lõpp hea, kõik hea 🙂

Please wait...
Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )


Esileht Sünnitus Ühe veebruarika eriti pikk sünnilugu

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.