Teema: Ühelapselised

Hea, et selle ühegi otsustasin saada, mis siin veel ühega piirdumisest rääkida.

P.S. laps on väga armas ja oli oodatud, nii et selle pärast ei pea muretsema, et oh vaesekene 😀 Kahe jaoks mul jõudu ei jätkuks. Ma pole eriline beebilemb ja kolm aastat rasedusest kuni lapse 2-aastaseks saamiseni oli minu jaoks meeletu eneseületamine. Olen lapsesaamise otsusega rahul ja pole hetkekski kahetsenud, aga teist korda sama läbi teha ei taha. ei. eieiei.

ei tulnud rohkem neid

Kui arvasin, et on paras aeg teise lapse peale mõtlema hakata, sain endale ühe haiguse, mis mu elukvaliteeti igaveseks muutis. Tervis pole enam korras ja ei saanud riskida veel ühe lapse saamisega. Mul on sellest väga kahju, aga hea, et ükski laps on.

Lapse saamine võttis väga kaua aega, sest viljatuse põhjust kaua ei leitud. Kahte järjest ei soovitanud arst. Seadused (raha) ja vanus välistavad teise lapse saamise.

Meie lihtsalt tahtsime endale ühte last. Eks neid “mõjutajaid” ikka oli ümberringi, aga see polnud meie teema.

#2985342:

Kuna igal naisel peab olema nii palju lapsi kui palju suudab üksinda ülesse kasvatada.

Ühega saan ka üksinda hakkama aga kahega läheks keeruliseks.

Ja igal naisel võiks olla niipalju haridust, et osata “üles” kirjutada.

#2985502:

#2985342:

Kuna igal naisel peab olema nii palju lapsi kui palju suudab üksinda ülesse kasvatada.

Ühega saan ka üksinda hakkama aga kahega läheks keeruliseks.

Mitu mehel võib olla? Nii palju kui torust tuleb?

Miks ironiseerida? Õigesti öeldud ju, tuleb saada nii mitu last kui üles jõutakse kasvatada. Sa ei tea ju kunagi, mis elus juhtub. Ei pruugi olla sugugi nii, et mees jätab pere maha ja jääd üksi. Ei. Võib-olla mees sureb? Suudad siis lastele normaalset elu võimaldada? Äkki sina ise sured ka? Kes su lapsed siis üles kasvatab, on keegi heatahtlik pereliiga või sugulane või…? Ühe lapse ehk keegi võtab, aga kui neid on nt 5, siis on see keeruline ju igal juhul.

#2985536:

#2985532:

#2985502:

#2985342:

Kuna igal naisel peab olema nii palju lapsi kui palju suudab üksinda ülesse kasvatada.

Ühega saan ka üksinda hakkama aga kahega läheks keeruliseks.

Mitu mehel võib olla? Nii palju kui torust tuleb?

Miks ironiseerida? Õigesti öeldud ju, tuleb saada nii mitu last kui üles jõutakse kasvatada. Sa ei tea ju kunagi, mis elus juhtub. Ei pruugi olla sugugi nii, et mees jätab pere maha ja jääd üksi. Ei. Võib-olla mees sureb? Suudad siis lastele normaalset elu võimaldada? Äkki sina ise sured ka? Kes su lapsed siis üles kasvatab, on keegi heatahtlik pereliiga või sugulane või…? Ühe lapse ehk keegi võtab, aga kui neid on nt 5, siis on see keeruline ju igal juhul.

Täiesti nõus, õigesti öeldud. Aga miks see vaid naiste kohta käib? Alati on rõhutatud, et NAINE võib saada nii palju lapsi, kui üksi üles kasvatada suudab. Kas naine ei võigi peret maha jätta või ära surra? Miks on ennekuulmatu, et naine läheb mujale uusi lapsi tegema ja mees vaadaku, kuidas vanadega hakkama saab?

Naise puhul on lapse saamine teadlik otsus. Isegi kui “kogemata” juhtus, on see naise valik, sünnitada või mitte. Kui otsustab sünnitada, järelikult on selle lapse saamiseks valmis ja soovib teda.
Piisavalt on meil lapsi, keda nende nn isad ei ole soovinud, kellede sünd on olnud ainult emade otsus. On lapsi, keda on valmis tehtud meeste kättesaamiseks või kinnihoidmiseks. On lapsi, kelle emade bioloogiline kell on jõudnud sinnamaale, et tehakse meeleheitlikke samme lapse saamiseks, nende “isalt” isegi küsimata, kas mees naisega last iial üldse saada sooviks. Naised on sageli need, kes otsustavad, et nemad on mehe jaoks just need “õiged”. Aga jõuga ju ei saa! Vägisi armsaks ei tee kedagi. Ka mitte lapse abil. Tegite oma lapsed “ise”, kasvatage ka ise. Miks on justkui tabu kui mees loob hiljem perekonna ja saab lapse(d) selle õige naisega, kellega on seda saada soovinud? Kas siis kui üks naine suudab mehe elu läbi kriipsutada, ei tohi mehel enam elu olla?
Ja on ka naisi, kes on pere maha jätnud ja jooksnud uusi lapsi saama. Lihtsalt mehed pigem saavad ise hakkama ja ei käi kuskil halamas.

Mina ei viitsi lastega mängida. Ja just sellepärast on mul neid kaks

Ja kuidas sina siis siia teemasse kuulud?

Põhjuseid, miks inimesed ühe lapsega piirduvad, on erinevaid, aga vahel võiks seda ühe lapse otsust tehes ehk ka lapsele mõelda. Mul on kursusekaaslane, kes on näinud ainult ühte oma vanavanematest – ja ka vanaema suri, kui ta veel kooliski ei käinud. Põhikooli ajal jäi ta ilma isast ja vahetult pärast gümnaasiumi lõpetamist suri ema. Ta teab, et kusagil on olemas onu – aga talle täiesti võõras, mitte kõige eeskujulikumate elukommetega inimene, kellega ta kunagi pole suhelnud. Sugulaste mõttes on ta siin ilmas täiesti üksi. Muidugi on olemas sõbrad-tuttavad, ei ole nii, et kogu elu on vaid kooli-tööle-koju, kunagi on ilmselt ka oma pere, aga ta on sageli rääkinud, kui kahju on tal sellest, et tema vanemad otsustasid ühe lapsega piirduda. Ta ütleb, et sellest ei saa ilmselt ükski kõrvalseisja aru, kui teistmoodi ta ennast tunneks, kui tal oleks üksainuski õde või vend, rääkimata sellest, kui neid oleks veel mitu.

mul on üks laps, aga otsus see küll pole olnud. läksin lapse isaga üsna kiirelt lahku ning uut ei leidnud. võibolla natuke otsus on olnud – minu jaoks ei ole kunagi suvalise inimesega või juhusliku vahekorra ajal lapse saamine mingi variant olnud.

#2985548:

#2985536:

#2985532:

#2985502:

#2985342:

Kuna igal naisel peab olema nii palju lapsi kui palju suudab üksinda ülesse kasvatada.

Ühega saan ka üksinda hakkama aga kahega läheks keeruliseks.

Mitu mehel võib olla? Nii palju kui torust tuleb?

Miks ironiseerida? Õigesti öeldud ju, tuleb saada nii mitu last kui üles jõutakse kasvatada. Sa ei tea ju kunagi, mis elus juhtub. Ei pruugi olla sugugi nii, et mees jätab pere maha ja jääd üksi. Ei. Võib-olla mees sureb? Suudad siis lastele normaalset elu võimaldada? Äkki sina ise sured ka? Kes su lapsed siis üles kasvatab, on keegi heatahtlik pereliiga või sugulane või…? Ühe lapse ehk keegi võtab, aga kui neid on nt 5, siis on see keeruline ju igal juhul.

Täiesti nõus, õigesti öeldud. Aga miks see vaid naiste kohta käib? Alati on rõhutatud, et NAINE võib saada nii palju lapsi, kui üksi üles kasvatada suudab. Kas naine ei võigi peret maha jätta või ära surra? Miks on ennekuulmatu, et naine läheb mujale uusi lapsi tegema ja mees vaadaku, kuidas vanadega hakkama saab?

Naise puhul on lapse saamine teadlik otsus. Isegi kui “kogemata” juhtus, on see naise valik, sünnitada või mitte. Kui otsustab sünnitada, järelikult on selle lapse saamiseks valmis ja soovib teda.

Piisavalt on meil lapsi, keda nende nn isad ei ole soovinud, kellede sünd on olnud ainult emade otsus. On lapsi, keda on valmis tehtud meeste kättesaamiseks või kinnihoidmiseks. On lapsi, kelle emade bioloogiline kell on jõudnud sinnamaale, et tehakse meeleheitlikke samme lapse saamiseks, nende “isalt” isegi küsimata, kas mees naisega last iial üldse saada sooviks. Naised on sageli need, kes otsustavad, et nemad on mehe jaoks just need “õiged”. Aga jõuga ju ei saa! Vägisi armsaks ei tee kedagi. Ka mitte lapse abil. Tegite oma lapsed “ise”, kasvatage ka ise. Miks on justkui tabu kui mees loob hiljem perekonna ja saab lapse(d) selle õige naisega, kellega on seda saada soovinud? Kas siis kui üks naine suudab mehe elu läbi kriipsutada, ei tohi mehel enam elu olla?

Ja on ka naisi, kes on pere maha jätnud ja jooksnud uusi lapsi saama. Lihtsalt mehed pigem saavad ise hakkama ja ei käi kuskil halamas.

Mehe puhul peaks lapse saamine samuti teadlik otsus olema. Kuna mehe puhul on lapse ärahoidmise vahedied vähem, siis seda hoolikamalt tuleb mõelda, kellega ja kuidas vahekorda astuda.

#2985549:

#2985536:

#2985532:

#2985502:

#2985342:

Kuna igal naisel peab olema nii palju lapsi kui palju suudab üksinda ülesse kasvatada.

Ühega saan ka üksinda hakkama aga kahega läheks keeruliseks.

Mitu mehel võib olla? Nii palju kui torust tuleb?

Miks ironiseerida? Õigesti öeldud ju, tuleb saada nii mitu last kui üles jõutakse kasvatada. Sa ei tea ju kunagi, mis elus juhtub. Ei pruugi olla sugugi nii, et mees jätab pere maha ja jääd üksi. Ei. Võib-olla mees sureb? Suudad siis lastele normaalset elu võimaldada? Äkki sina ise sured ka? Kes su lapsed siis üles kasvatab, on keegi heatahtlik pereliiga või sugulane või…? Ühe lapse ehk keegi võtab, aga kui neid on nt 5, siis on see keeruline ju igal juhul.

Täiesti nõus, õigesti öeldud. Aga miks see vaid naiste kohta käib? Alati on rõhutatud, et NAINE võib saada nii palju lapsi, kui üksi üles kasvatada suudab. Kas naine ei võigi peret maha jätta või ära surra? Miks on ennekuulmatu, et naine läheb mujale uusi lapsi tegema ja mees vaadaku, kuidas vanadega hakkama saab?

Lause oli naise kohta, sest kirjutajaks oli naine. Ma arvan küll, et paljud meed mõtlevad ka nii just majanduslikust aspektist arvestades. Samas on emaks olemisel ja isaks olemisel ikka üks põhimõteline vahe – 9 kuud rasedust ja sünnitus. Naiste puhul lisandub sinna “üles kasvatada suudab” juurde ka bioloogiline pool, mis paljudel välja ei vea “lõpmatu hulk” rasedusi ja sünnitusi.

See 9 kuud on 19 aasta kõrval ikka väga tühine ajavahemik.
Millegipärast lõpeb meeste majanduslik arvestus ära, kui uus pere luuakse. Siis “vanad” lapsed enam arvesse ei lähe.

Mina lähtusin ikka last saades sellest, et mina suudaksin vajadusel teda üksinda kasvatada. Kui ma peaks surema siis hakkaks minu poega minu vend kasvatama kui lapse isa sellega hakkama ei saaks.
Palju vähem oleks vaesuses virelevaid lapsi kui kõik mõtleksid sellele kui palju nad üksinda jõuaks kasvatada ülesse. Mitte ei saaks iga uue partneriga last ja siis hädaldaks kui raske ja halb on üksi kasvatada.

Eesti vanemahüvitis soodustab väga läbi mõtlemata lapsi kes hiljem kannatavad. Veel suurem lollus on 3 lapsega saada 500 eurot…