Teema: Ühelapselised

Sest tahtsin nii. Olen ise paljulapselisest perest ja mu suurim unistus lapsepõlves oli, et saaksin ometigi olla ainus laps. Seega endale planeerisin teadlikult ühe, kuna minu piiriks kellegi eest hoolitsemises ja vastutamises on üks, midagi valet selles otsuses ei näe.

#2985687:

Tegelikult arvasin ma, et ehk toob keegi välja ka selle minu arvates kõige tobedama põhjuse ainult üks laps saada: siis ei pea laps kellegagi oma vanemate armastust jagama. Nagu armastust olekski ainult X arv ja iga järgnev laps siis võtab õdedelt ja vendadelt tüki ära.

Sellist arvamust ma pole vist küll kelleltki kuulnud.
Muidugi vanemal lapsel kindlasti võib tekkida mingi armukadeduse periood, oleneb, kui vana ta on teise lapse sündides. Aga sellest ülesaamine annab tema isiksuse kujunemisele kindlasti palju lisaks. Teisel (ja järgmis(t)el lapsel/lastel) ja pesamunal saab olema jälle teistsugune maailma ja inimsuhetega kohanemise kontekst. Ma usun, et selle laste vahel armastuse jagamise asemel mõeldakse pigem sellele, kuidas ühe pere lapsed omavahel suhtlevad, üksteisele seltsiks ja toeks on. Pigem ehk leitakse, et ainult ühe lapse puhul peavad vanemad rohkemgi panustama, nt lapsele mänguseltsiliseks olema õe-venna asemel.
Ma ise olin ainuke laps ja ka mul on üks laps (sest pereloomine jäi hilja peale). Ma usun, et oluline sel juhul on just see, et lapsel oleks mõni tõeliselt hea omaealine sõber ja ka mõni omaealine sugulane, kellega regulaarselt kohtutakse.

Tahaksin küll teist last, aga umbes poole aastase proovimise tagajärjel pole veel õnnestunud saada. Vanus 38, seega pole ka esimeses nooruses. Alustasin hilja, kuna mehe leidsin ka hilja. Kui varsti ei õnnestu, eks siis tuleb tervist kontrollima minna.
Ehk siis minu puhul ainult ühe lapse olemasolu füsioloogiline. Ega muidugi sugulased-tuttavad ei halasta ka, pidevalt on jutt, et lapsele ikka õde-venda vaja ja millal siis teise saate (see jutt siis asendanud jutud selle kohta, millal mehele lähen ja millal lapse saan). Ei hakka ju seletama ka suvalistele, et kuulge proovime, aga ei õnnestu. Vanemaks saades järjest vähem see ümbritsevate surve ja pärimine mõjutab, aga eks mingil määral ebameeldiv ja närviajav on ikka.

See teema taastab mõneks ajaks minu usu perekooli, et ON võimalik, et mõni teema saabki ainult heatahtlikke, mõttega, asjast rääkivaid vastuseid! Mõnikord harva juhtub sihandseid 🙂 minu lugupidamine vastajatele.

#2985687:

Nii asjalikud vastused siin! Ma ise tahan saada palju palju lapsi ja tulin lihtsalt huvist lugema. Tegelikult arvasin ma, et ehk toob keegi välja ka selle minu arvates kõige tobedama põhjuse ainult üks laps saada: siis ei pea laps kellegagi oma vanemate armastust jagama. Nagu armastust olekski ainult X arv ja iga järgnev laps siis võtab õdedelt ja vendadelt tüki ära.

Armastust ehk ei võta tõesti laste arv vähemaks, aga tähelepanu ja aega kindlasti. Kehva enesehinnanguga üksiklaps on palju haruldasem nähtus kui kehva enesehinnanguga laps mitmelapselisest perest. See üks ei saa kuidagi tunda, teda peetakse vähemoluliseks. Kui näiteks on inimesel mitu tütart, siis ta ei saa kinkida tassi kus on kirjas “kõige kallimale tütrele”. Tobe näide jah, sest neid tasse ja kinkeraamatuid pole tarvis, aga mõte on selles, et see laps saab ennast olulisena tunda.
Ma ei õigusta ühe lapse saamist sellel põhjusel, aga eitada, et mingit vahet pole, on ka vale. Üksiklaps maksab omale saadud täie tähelepanu eest sellega, et vanadele vanematele tähelepanu osutajaks on ka ainult tema üksinda. See arvatavasti pole nii meeldiv kui nautida lapsena täit tähelepanu.
Mina olen peres noorem laps ja läks nii, et mu vanem õde sai enne mind palju lapsi. Mu vanemad tervitasid elevusega esimest ja see elevus läks iga lapselapsega natuke väiksemaks ja hoidmiseks oli ka neid liiga palju. Kui siis mina lõpuks oma esimese lapse sain, oli mul hea meel, et mu mehe vanematele oli meie laps teine lapselaps ja esimene oli selleks ajaks juba 10-aastane. Sai meie laps ka natuke tähelepanu. Sest mu vanemad olid selleks ajaks lapselapsevaimustusest ja lastehoidmisest väsinud.
Pealegi anonüümselt tunnistavad enamik vanemaid, et neil on laste hulgas lemmik, kellega klapp on parem kui teiste lastega.

#2988878:

Kehva enesehinnanguga üksiklaps on palju haruldasem nähtus kui kehva enesehinnanguga laps mitmelapselisest perest. See üks ei saa kuidagi tunda, teda peetakse vähemoluliseks.

Teiselt poolt – arvatavasti on ka ennast maailmanabaks pidav mitmelapselise pere laps palju haruldasem nähtus kui ennast maailmanabaks pidav üksiklaps.

Ja kui see laps siis suureks saab ja selgub, et maailmanabaks oli ta ainult oma vanematele, õpetaja või tööandja ei pööragi talle ainutähelepanu, siis võib kukkumine valus olla.

#2989730:

Küsimus siis selles, kas pühendada tass “Kallile tütrele” või “Kõige kallimale tütrele”?

Mnjah, ainuke tütar võiks siis küsida, et palun väga, kes need vähem kallid tütred sul siis on…

Jah, ainukese lapsega on tõesti lisaülesanne ka see, et tal ei tekiks võimalust ennast maailmanabaks pidada. Võimalik, et üksikvanema üksiku lapse puhul on see risk veel suurem. Võibolla siis kuluks ära võtta lemmikloom, kes samuti tähelepanu nõuab ja kelle eest hoolitsejana laps saaks teistsugust rolli harjutada.
Ise praegu tunnen, et mitme lasteaiaealise lapse puhul oleks ehk juba liiga palju logistikaülesandeid – kui neil on erinevad huvid ja tahavad käia eri aegadel eri ringides-trennides. Ilmselt üksikvanem peaks sellise koormuse jaoks ikka ülivõimekas olema. Aga päris suurperes saab juba kaasata vanemaid lapsi ja jälle on hästi.

Sest Eestis on nii: lapse saab naine omal vastutusel, aga õigust oma elu koos lapsega seada enda äranägemise järgi naisel ei ole. Koos lapsega saab naine kaela endale terve hunniku igasuguseid õiguslasi: lapse isa, tema sugulased, riigiametnikud ja kogu muu ühiskonna oma arvamuste ja hinnangutega kahasse.
Ma ei ole leidnud sellist meest ja tema suguvõsa, kellega koos meelsasti läbi käiks ja kes jagaks minuga samu vaateid pereelule.

Mul on yks laps 11a ja vanust 36a. Lapse isaga oleme siiani abielus, aga meil lihtsalt on kuidagi nii elu läinud, et jäi yks laps. Kuna mees on lapse kasvatamises aktiivselt osalenud ja suures osas oli kogu see trall, mis lasteaiaealise lapsega kaasas käib (hoolduslehel olemine, toomine, viimine jne) tema kanda, siis tema rohkem lapsi ei soovinud.
Praeguseks tundub, et meil molemil on vanust juba oma jagu (mees 8a vanem) ning 1 laps ilmselt jääbki. Mehel on nooruse aegadest 28a tytar ,kelle emaga mehel kooselu ei olnud, kuid tytrega suhtlevad nii mees kui meie yhine laps ysna aktiivselt.
Natuke on tegelikult kahju, et ma omal ajal yhte veel ei teinud. Just täiskasvanu eas on tore , kui on kellegagi pereringis suhelda.

#2985351:

Hea, et selle ühegi otsustasin saada, mis siin veel ühega piirdumisest rääkida.

P.S. laps on väga armas ja oli oodatud, nii et selle pärast ei pea muretsema, et oh vaesekene ???? Kahe jaoks mul jõudu ei jätkuks. Ma pole eriline beebilemb ja kolm aastat rasedusest kuni lapse 2-aastaseks saamiseni oli minu jaoks meeletu eneseületamine. Olen lapsesaamise otsusega rahul ja pole hetkekski kahetsenud, aga teist korda sama läbi teha ei taha. ei. eieiei.

Samad sõnad ja ka lisaks kägu 00:55 jutt. Teise lapse ajal tekkis siiski see, millest kägu 00:55 kirjutas.
Siiski on mul lõpuks 2 last, kuigi olin ka aastaid päris kindel, et üks ja ainus jääbki. Mitu aastat teist ei tahtnud, aga tuli ellu uus mees, kel lapsi polnud, abielu ja tundus loomulik asjade käik. Teine laps ei tulnud ka mitu aastat ja arst ütles, et loomulikul viisil ei tulegi, aga tuli ja siis ootamatult. Teisega end ka ületasin ja aitab enese tapmisest. Vaatan, et tuttavatel muudkui kolmas juba olemas või tulemas. Ma ei taha sellest mõeldagi ja põhjuseid on paras ports. Praegu mõlgutan mõtteid, et kas minna uuesti günekoloogiga rääkima steriliseerimisest. Eelmisel korral naerdi mind välja ja ei soovitatud nii äärmuslikku meetodit. Muud varianti ka ei näe, hormoonid ei sobi, lapsi rohkem ei taha , aga tahaks loomulikul viisil mehega siiski asjatada 🙂

Ma olen nii õnnetu, et on ainult üks laps. Muidugi tore, et temagi olemas on aga oleks võinud olla kaks või kolm. Olemasolev laps on juba üsna suur, käib koolis. Ise olen 34. Poja isaga lahutasime aastaid tagasi. Pole vaatamata pingutustele suutnud leida toredat meest kellega oleks vastastikune klapp. Kusjuures ma ei ole paks ja põhiharidusega, aga ikkagi on see mehe leidmine nagu ära neetud. Kui rakendan taktikat et ei otsi (nagu soovitatakse), siis kulgengi trajektooril tööalased kohustused- kohustused lapsega- trenn- pood- kodu ja ei kohta ühtegi meest. Ja nii mul siis ongi ainult üks laps ja varsti olen vanuses kus on juba lootusetu. Nii valus on vaadata pealt kuidas teistel on kõigil pered ja ilusad elud, mehed ja lapsi tuleb aina juurde…:(

Sest täpselt nii palju lapsi soovisin 25-aastaselt ja soovin ka praegu 38-aastaselt. Pole kunagi isegi mitte ette kujutanud, et neid oleks rohkem.

#2995365:

Lisan oma mõtted ka. Kuulen üsna palju igalt poolt (ka siin teemas), kuidas ikka on vaja saada rohkem kui üks laps, kuna üksikul on üksinda muidu väga kurb ja igav. Et väidetavalt kõik üksikud lapsed soovivad endale õde või venda ja vanematel tuleks ikka laste heaolu peale mõelda jne.

Nii palju, kui tean mina suurtest peredest pärit lapsi (ja tean neid üsna palju), on enamus soovinud just vastupidist – et nad oleks üksikud lapsed olnud. See, kuidas neid pidevalt pandi teiste eest hoolitsema ja valvama, kuidas kõike pidi teistega jagama, kuidas paratamatult peres oli vähem ressurssi ja eelistati pisemaid. Ühesõnaga, ei meenutata oma lapsepõlve just üleliiga helge sõnaga. Mängiti pigem ikka sõprade-sõbrannadega kui väiksemate õdede-vendadega ning paraku jäi ka see mänguaeg väheseks, kuna alati pidi kodus kedagi hoidma.

Minul endal on kaks õde, oleme küll üsna üheealised, kuid ütlen ausalt, ei klapi me oma loomuselt. Kohustuslikel pereüritustel ikka suhtleme ja oleme koos, kuid üldiselt vaba aega veedame siiski oma sõbrannadega ja nii on see alati olnud. Lapsepõlvest mäletan pigem kaklemist ja rivaalitsemist. Samuti tean paari sõbrannat, kellel on küll endavanuseid õdesid/vendi, kuid ometi ollakse pikaaegsete sõbrannadega lähedasemad kui enda veresugulastega.

Seega, ma arvan, et alati see “peres peab olema vähemalt kaks last, muidu on lapsel kurb ja igav” ei tööta.

Olen nõus. Minu emal oli õde -kiskusid kogu aeg nagu kass ja koer. Ise juba vanainimesed ja ikka olid teineiteisel karvust kinni, nii kardinaalsed erimeelsused olid neil. Mehel on 10 aastat noorem õde – mingit huvi nad teineteise vastu ei tunne, vahel päris imelik, et ei tea sedagi, kui vanad õe lapsed on või mis tööd õemees teeb. Ise olen üksik laps ja pole kunagi mõelnud, et küll oleks lahe, kui oleks õde või vend. Ju halvad kogemused lapsepõlvest ema ja tädi näol on oma jälje jätnud.

Hetkel üks väikelaps meie peres, olen küll alles 31 ja väga tahaksin veel lapsi, aga kahjuks olen vaimselt tundlik. Välja on löönud ärevushood, kerge depressioon.. ei julge rohkem lapsi saada, tugivõrgustik ka puudub.

On autommuunhaigus, mis võib geenidega edasi kanduda(avastati see kahjuks alles esimese lapse 2a saades) ja kaasa ei ole ka just teravaim pliiats beebi kasvatsmises(selgus lapse sündides). Väiklapse eas on küll ok. Tugivõrgustik ka puudub.