Teema: Ühelapselised

Pole kunagi mõelnud, et palju lapsi tahaks. Ühte tahtsin väga. Rohkem ei taha kindlasti. Pole lihtsalt laste inimene, 2tk teevad juba oluliselt rohkem lärmi ja võtavad energiat. Üks on rohkem kui küll. Võib-olla minu puhul on ka see, et olen last kasvatanud üksi, aga no rohkem lapsi ma sellegipoolest ei tahaks. Iseasi, kui meeterahval on oma lapsed, siis see on okei, aga nad siiski ei oleks päris minu vastutusel ja minu kasvatada.

#2997339:

Need, kes toovad mitmelapseliste perede negatiivse poolena välja laste piisava tähelepanuta ja vanemate laste kasvatada jätmist näevad miskipärast selle probleemi lahendusena vaid ühe lapsega piirdumist. Ei näe lahendusena ollagi teadlikult kõigi laste suhtes tähelepanelik, käituda “õigemini” kui nende enda või teiste perede vanemad omal ajal käitusid. Kuidagi väga must-valge. Ja tundub nii vaadates üsna otsitud vabandus.

Minul ei ole oma rohkete järeltulijate seas ühtki teistest erilisemat lemmikut või vastupidi, väljatõugatut. Nad on kõik mulle ühtviisi kallid ja olulised. Ja saavad tähelepanu mitte vaid oma vanuse vaid ka iseloomu ja nende isikliku turvavajaduse järgi. Vanemate hea eeskuju õpetab paljulapseliste perede lapsi olema tähelepanelikumad, arvestavamad, kannatlikumad. Aga mitte vaid need omadused pole need, mida lapse juures kasvatada – oluline on ka see, mida õed/vennad hea kasvukeskonna sees saavad teha lapse enesekindluse ja enesehinnanguga. Suurte perede lapsed saavad oma esimesed sotsiaalsed kogemused/tagasiside just oma vendadelt-õdedelt. Vanemate asi on jälgida, et see oleks kasvatuslikult õigesti serveeritud ja ei jätaks last vaimselt kängu.

Ei mingit vaeva, kõik panustavad ühiselt ja armastus aina kasvab.

Seda arvad sina, et sa ei tee lastel vahet ja kõik on nii lilleline ja kaunis. Lapse vaatevinklist võib see asi hoopis teistsugusena paista. Kui see sul nii on päriselt ka, siis muidugi palju õnne, aga sa oled üks väheseid erandeid sel juhul. Kõigil ei ole ka energiavarud ühesugused, ma ei julgeks küll arvata seda, et kõik võiksid vähemalt ühe lapse saada ja kui üks juba olemas, siis veel paar tükki juurde. Lapse saamine, rasedusest alates, on üks suur loterii. Kuidas rasedus kulgeb, missugune laps sünnib jne. Sama pere lapsedki võivad olla täiesti erinevad. Sul võib teine või kolmas laps tulla selliste vajadustega, et kui tema vajadustele sobivalt talle tähelepanu pöörad, siis paratamatult jäävad teised vaeslapse rolli. Sa ei tea seda ette. Mitte miski ei garanteeri sulle seda, et sa saad sellise muinasjutulise harmoonilise pere nagu sa siin kirjeldad.

Tean mitut suurest perest pärit last (üle 4 lapse), kus vanemad lapsed on otsustanud mitte üldse lapsi saada (ja neil oli väga tore pere, kõik armastatud, saavad hästi läbi). Seda ei saa lapsevanem aimata, mis lapse hinges tegelikult toimub, nad võivad halva mängu juures head nägu teha, kõik pole sellised, kes hakkavad endale tähelepanu nõudma. Mõni tõmbub omaette ja sa arvad, et näe kui tore laps, tal polegi nii suurt tähelepanuvajadust üldse. Ah, ta on nii suur juba, saab ise ka hakkama. jms.

Mina ntx ei kujuta ette, et mul oleks mitu last. Ma olen täiesti veendunud, et mul läheks rohkematega asi rappa. Vanem laps kannataks igal juhul, sest imik nõuab täiega tähelepanu ja see magamatus muudab mind hajameelseks zombiks, rasedus juba on minu jaoks selline aeg, et olen nagu elav laip, vähemalt viimased paar kuud. Vanem laps peaks kõik oma vajadused paariks aastaks ootele panema. Ma leian, et ma hindan oma jõuvarusid adekvaatselt ja ei hakka katsetama sellega, et aga äkki nüüd on teistmoodi. Jah, võib ka palju hullemini minna kui esimesel korral oli. Mul on ühe lapsega kõik väga okei ja ma ei hakka eksperimenteerima sellega, et kas äkki ma oleksin veel võimekam ja suudaksin endast veel enamat välja pigistada.