Loen ja mõtlen eelnevale väitele, et eluaseme kulud oleksid ju ilma lapse/lasteta ka… oleksid ikka, aga ilmselt elaksin väiksemas korteris, vett läheks kindlasti poole vähem, samuti elektrit. Üksinda ei hakkaks ma õhtuti mingit sooja sööki vaaritama elektripliidil. Ja see summa ei oleks sugugi 10 eurot, mis vähem kuluks.
Elaksid sa ahjuküttega korteris, siis ahju kütaksid ikka. Tule paneksid toas põlema nii ehk naa, samuti kasutaksid ju pesumasinat ja külmikut. Vett kuluks küll rohkem kui vaid iseendale, jah. Aga üksi olles sooja toitu ei teeks? Hästi elame kui iga päev mingit valmistoitu ostetakse või väljas söömas käiakse ???? Kui korteris on üks tuba rohkem, siis korteri üür reeglina ei ole kaks korda kallim kui pisut väiksema korteri puhul. Jne., jne.
Mis te üldse muretsete neist lastest kui nende kasvatamine nii kallis on? Mulle on küll jäänud mulje, et last kasvatama jäänud vanema mure ei ole mitte see, et lapsel halvemini hakkab minema, vaid mure iseenda heaolu säilitamise pärast.
Need, kes lapsega elavad ja teda kasvatavad, teevadki seda vaatamata rahale ja ajakulule. Lihtsalt närvidele käivad need, kes seda ei tee, kes uttu tõmbavad, kes ütlevad, et “mis see pisike ikka sööb” või “kas tal on ikka seda või toda vaja” ja kes ei taha ei aega, ei raha panustada.
Mina saan üksi hakkama ka mitme lapsega, aga kui teine pool ei taha panustada – no ütle lahti siis sellest lapsest. Ongi ainult minu oma. Aga ei – kooli lõpetamisel on kena kohale purjetada ja tähtsa näoga pilti teha. Pärast hea töökaaslastele näidata, et “kui ilus tütar mul on” või, et “tubli poeg, hea sportlane” või “laps on taibukas, hea õpilane ja olümpiaadidel käia”. Mis siis, et ta ei ole panustanud ei rahaliselt, ei ajaliselt. Jne. Jne.
Need, kes arvavad, et laps ei peaks üldse kinos käima – milliseid inimesi me üldse kasvatame? Inimeseks teeb meid kultuur: raamatud, kino, teater, muusika, näitused, arhitektuur jne jne. Kui me üldse seda lapsele kuidagigi ei tutvusta, siis mis saab?