Mul on magistrikraad ning töötan teaduses – ühes sellises valdkonnas, mis toob loodusele ja inimkonnale kasu, mitte pole eesmärgiks lihtsalt x asja müük. Mu töö meeldib mulle, kolleegid on toredad, väljakutseid on piisavalt, palk on korralik.
Ja ma ütlen siiski täiesti ausalt, et ma käin tööl raha pärast, ehk siis kui ma saaksin sama sissetuleku niisama, siis oleksin rõõmuga kodune. Sest ka minu kõige väärtuslikum vara on aeg ja ma investeerin seda hoopis parema meelega kodusse, peresse ja hobidesse kui “panustan omaniku tulude tõusu”. Täiesti hea meelega teeksin vabatahtlikku tööd, kuid kindlasti mitte iga jumala päev ja kogu valge aja. Hetkel on seis selline, et töö on tore küll, aga kodu on segamini, lapsed vahivad liiga palju ekraane, minul on pidev unevõlg ja oma hobide jaoks (mida mul on mitu) jääb aega umbes üks tund õhtuti, kusjuures sedagi uneaja arvelt.
Ausalt, ei pea mingiks ideaaliks, et ühiskond sinnani on jõudnud.