Esileht › Pereelu ja suhted › Ühest pikast teemast inspireeritult
Kas 30 aastat tagasi oli vene aeg?
Napilt enam mitte, aga mitte see pole antud juhul oluline, vaid see, et mitmes teemas mainivad inimesed mingis kontekstis, kuidas asi oli nõukogude ajal või vene ajal, ehkki see, millest räägitakse, et puuduta kuidagi riigikorda. Võiks ju lihtsalt öelda x aastakümmet tagasi või 70ndatel või millal iganes see kõnealune asi siis toimus. Mis muutub siis vene aeg?
Millest ma (eelmise) teema kontekstis aru ei saa, on see, et miks 1500 eurot mingiks üliheaks sissetulekuks peetakse? Eriti neljaliikmelise pere puhul.
Ma kasvatan üksi kahte last ja netosissetulek on küll mõnevõrra suurem, aga mulle ei tundu, et 1500 euroga väga lahedalt elada saaks. Jah, tuleb kenasti toime, keegi näljas ja paljas ei tohiks olla, aga et sellega lubada mingeid kallimaid või eksklusiivseid asju või väga palju säästa…
Sellised tibuemmed, kes vaid miinimumiga tööl käinud, peavadki seda ulme suureks palgaks ja ” pole mõtet tööle minna”. Vajadusel saab ” lapseisalt” ka alimendid sisse nõuda jne. Samaoodi nagu need, kelle meelest raha pärast lapsi tehakse. Nagu päriselt, see 1500€ polegi isegi mitte keskmine brutopalk ju. Tööle minnes ei lepiks küll nii väikse palgaga.
Väga paljud inimesed ei saa 1500€ kuus. Sina ei lepiks, aga paljud peavad leppima.
Väga paljud saavad seda ja rohkem veel.
Et siis meil on rohkem neid inimesi, kes saavad nii palju või isegi rohkem?
Millest meil kujuneb riigi keskmine palk? Mõtle natuke.
See on täitsa isiklik probleem, kui sellise näru palgaga lepitakse.
Kõigil õpetajatel siis see isiklik probleem lasteaedades ja koolides. Kusjuures enamus neist haritud ja igati normaalsed inimesed. Aga peagi võib see olla enam mitte isiklik probleem, vaid kogu Eesti ühiskonna probleem, kui haridussüsteemis ei soovi enam haritud inimesed töötada, sest nende töö ei ole kvalifikatsioonile vastavalt tasustatud. Sest ka nende 5000€ teenivate haritud inimeste lapsed lähevad koolidesse ning tihti sellistel on just eriti kõrged nõudmised hariduse kvaliteedi osas. Aga kõrgepalgalised peavad palgaküsimust isiklikuks probleemist, siis paraku ei ole neil oodata ka seda, et nende lapsed saavad koolis seda kvaliteetset haridust, mida nad loodavad saada.
Mina töötan palga pärast, aga ka selle tõttu, et mulle see töö meeldib. Kui raha pärast ei peaks töötama, siis töötaks 0,5 kohaga. Igav ei oleks praegu ka kodus, sest mul on kaks last, kellega tegelemine võtab juba suure osa ajast. Aga tööl käimine pakub teistsuguseid huvitavaid vaimseid väljakutseid. Praegu olen lihtsalt sunnitud neile vähem pühenduma, sest on vaja raha pärast töötada täiskoormusega. Hindan ka oma jõudlust realistlikult ning kolme lapse jaoks ei jätkuks mul piisavalt aega/energiat töö kõrvalt. Lapsed vajavad aega, pühendumist ja tegelemist, et neist kasvaksid eluterved ja õnnelikud inimesed, kes loodetavasti tulevikus ei ole riigile koormaks, vaid saavad elus hakkama ning teenivad väärilist palka tööga, mis neid õnnelikuks teeb.
Mul ei teeni ükski tuttav õpetaja nii vähe. Enamus teeb midagi lisaks ( logopeedid, huviring jms). Teenivad ikka üle 2000€.
Mul ei teeni ükski tuttav õpetaja nii vähe. Enamus teeb midagi lisaks ( logopeedid, huviring jms). Teenivad ikka üle 2000€.
Ja see on siis ok, et 2000€ teenimiseks peab õpetaja tegema lisatööd? Ma arvan, et selline palk oleks normaalne teenida 1,0 koormuse juures. Mina teenin nt täpselt nii vähe, sest mul ei ole teiste perega ja õppimisega seonduvate kohustuste juures aega, et teha ühtegi muud lisatööd. Muidu peaksin võtma lapsehoidja ja maksma talle lisatasu ja siis ei ole enam mõtet lisatööd teha, kui maksan sellest enamuse lapsehoidjale.
Kusjuures mina ei saa sellest mittetöötamisest aru ka rahalises mõttes. Et see toetus, mis nt üksi kolmelastkasvatav ema saab, on küll suur selleks, et seda niisama saada. Aga samas äraelamiseks oleks ju just virelemine. Kas inimene ei taha siis ise paremini elada? Isegi, kui palk on väike, on suur vahe, kas elada neljakesi toetusest tuleva tuhande euroga või toetuse 1000 pluss palk nt 800. Jah, on kummaline, kui toetus on palgast suuremm aga lihtsalt 800-st eurost loobuda ka ei tahaks.
Natuke naiivne oled. Kujuta nüüd ette, mis kaasneb üksikemale selle miinimumpalgalise töökohaga kusagil väikelinna poes. Tööpäev 9-22, päev läbi jalgadel, töövestlusel palutakse banaanikaste tõsta- pead jaksama. Hommikul tõused varavalges (enamiku aastast kottpimedas), lapsed kooli ja lasteaeda viima, hoidja palkama, sest tööpäevadel sa ise lastele järgi minna ei saa.
Tööl oled nii jõululaupäeval kui jaanipäeval, samuti kolivaheaegadel ja nädalavahetustel. Jälle peab hoidjale maksma, sest lapsed päev läbi kodus.
Mis sellest palgast järgi jääb seejuures?
Lisaks on inimesed mugavad, kellelegi ei meeldi nüri töö. Isegi, kui vaimne võimekus enamat ei luba.
Kunagi üks eakam naine ütles, vene ajal, et ega ma raha pärast tööl ei käi. Ikka suhtlemise pärast.
Mismoodi see vene aeg asjasse puutub? Miks ei või öelda, et 30 aastat tagasi vmt?
Kas 30 aastat tagasi oli vene aeg?
Tundub, et sel inimesel oli. Ju on alles teismeline, et 30a tundub nii müstiline suurus.
Ja kõrvad on tal nii hellad – ei talu kuulda sõna “nõukaaeg”.
Mul on magistrikraad ning töötan teaduses – ühes sellises valdkonnas, mis toob loodusele ja inimkonnale kasu, mitte pole eesmärgiks lihtsalt x asja müük. Mu töö meeldib mulle, kolleegid on toredad, väljakutseid on piisavalt, palk on korralik.
Ja ma ütlen siiski täiesti ausalt, et ma käin tööl raha pärast, ehk siis kui ma saaksin sama sissetuleku niisama, siis oleksin rõõmuga kodune. Sest ka minu kõige väärtuslikum vara on aeg ja ma investeerin seda hoopis parema meelega kodusse, peresse ja hobidesse kui “panustan omaniku tulude tõusu”. Täiesti hea meelega teeksin vabatahtlikku tööd, kuid kindlasti mitte iga jumala päev ja kogu valge aja. Hetkel on seis selline, et töö on tore küll, aga kodu on segamini, lapsed vahivad liiga palju ekraane, minul on pidev unevõlg ja oma hobide jaoks (mida mul on mitu) jääb aega umbes üks tund õhtuti, kusjuures sedagi uneaja arvelt.
Ausalt, ei pea mingiks ideaaliks, et ühiskond sinnani on jõudnud.
Mina olen tänulik inimene, kui muidugi põhjust on. Seega olen midagi tänulik, et omanik riskis oma rahaga ja kulutas meeletu aja, et luua firma. Kui ta veel töötajaid ka õiglaselt tasustab ja pakub normaalseid töötingimusi, siis kindlasti on omanikule raha teenimine tööl üks esimesi mu prioriteete. Teine on eneseareng. Kolmas on raha ja sisekliima. Käiksin tööl ka ilma rahata, aga kahjuks ei ela ilma ära. Käiksin tööl aga mitte iga päev, aga siis kui vaja ja omanikel häda käes. Lihtsalt et hoida end värske. Vaba aega on maailm, mingid tunnid panustada tänutäheks hulgale inimestele inimväärse töökoha loomise eest aegajalt pole probleem.
itmes teemas mainivad inimesed mingis kontekstis, kuidas asi oli nõukogude ajal või vene ajal, ehkki see, millest räägitakse, et puuduta kuidagi riigikorda. Võiks ju lihtsalt öelda x aastakümmet tagasi või 70ndatel või millal iganes see kõnealune asi siis toimus
Enamasti pole oluline, mis aastakümnel see toimus. Kui kirjeldatakse olupilti, ongi piisav teave, et kas see näiteks toimus keskajal, tsaariajal, esimese vabariigi ajal, vene ajal või taasiseseisvumise järgselt ehk uuel eesti ajal.
Mul ei teeni ükski tuttav õpetaja nii vähe. Enamus teeb midagi lisaks ( logopeedid, huviring jms). Teenivad ikka üle 2000€.
Ja see on siis ok, et 2000€ teenimiseks peab õpetaja tegema lisatööd? Ma arvan, et selline palk oleks normaalne teenida 1,0 koormuse juures. Mina teenin nt täpselt nii vähe, sest mul ei ole teiste perega ja õppimisega seonduvate kohustuste juures aega, et teha ühtegi muud lisatööd. Muidu peaksin võtma lapsehoidja ja maksma talle lisatasu ja siis ei ole enam mõtet lisatööd teha, kui maksan sellest enamuse lapsehoidjale.
Keegi ei sunni neid tegema vaid nad ise naudivad näiteks huviringide läbi viimist.
Ise oled selle ameti endale valinud, õpetajate palk ei ole olnud kunagi ülearu suur ja eriala valides sa oled teadnud seda. Kui sul pole huvi lisaraha teenida, on see sinu enda valik.
Nemad on seda soovinud ka teenivadki. Ei saa öelda, et pole võimalusi rohkem teenida.
Suviti näiteks mitmed tuttavad käivad tegemas hooajalisi töid, näiteks teenindajana, liinitööd tegemas, Soomes maasikaid korjamas jne. Asi on ikka inimese töökuses ka kinni.
Kusjuures mina ei saa sellest mittetöötamisest aru ka rahalises mõttes. Et see toetus, mis nt üksi kolmelastkasvatav ema saab, on küll suur selleks, et seda niisama saada. Aga samas äraelamiseks oleks ju just virelemine. Kas inimene ei taha siis ise paremini elada? Isegi, kui palk on väike, on suur vahe, kas elada neljakesi toetusest tuleva tuhande euroga või toetuse 1000 pluss palk nt 800. Jah, on kummaline, kui toetus on palgast suuremm aga lihtsalt 800-st eurost loobuda ka ei tahaks.
Natuke naiivne oled. Kujuta nüüd ette, mis kaasneb üksikemale selle miinimumpalgalise töökohaga kusagil väikelinna poes. Tööpäev 9-22, päev läbi jalgadel, töövestlusel palutakse banaanikaste tõsta- pead jaksama. Hommikul tõused varavalges (enamiku aastast kottpimedas), lapsed kooli ja lasteaeda viima, hoidja palkama, sest tööpäevadel sa ise lastele järgi minna ei saa.
Tööl oled nii jõululaupäeval kui jaanipäeval, samuti kolivaheaegadel ja nädalavahetustel. Jälle peab hoidjale maksma, sest lapsed päev läbi kodus.
Mis sellest palgast järgi jääb seejuures?
Lisaks on inimesed mugavad, kellelegi ei meeldi nüri töö. Isegi, kui vaimne võimekus enamat ei luba.
Mis poes need varavalges avatakse, et isegi suvel pimedas ärkama peab? Meil väikelinnas avatakse toirupoed kl 9, teised poed 10.
Alati saab ju järgmise lapse lisaks teha, pole vajagi minna tööle.
Alati saab ju järgmise lapse lisaks teha, pole vajagi minna tööle.
Peab ikka mõtlema, neli pole enam väga kasulik. Kõige parem on ikka kolm, aga ka mitte rohkem.
Kusjuures mina ei saa sellest mittetöötamisest aru ka rahalises mõttes. Et see toetus, mis nt üksi kolmelastkasvatav ema saab, on küll suur selleks, et seda niisama saada. Aga samas äraelamiseks oleks ju just virelemine. Kas inimene ei taha siis ise paremini elada? Isegi, kui palk on väike, on suur vahe, kas elada neljakesi toetusest tuleva tuhande euroga või toetuse 1000 pluss palk nt 800. Jah, on kummaline, kui toetus on palgast suuremm aga lihtsalt 800-st eurost loobuda ka ei tahaks.
Natuke naiivne oled. Kujuta nüüd ette, mis kaasneb üksikemale selle miinimumpalgalise töökohaga kusagil väikelinna poes. Tööpäev 9-22, päev läbi jalgadel, töövestlusel palutakse banaanikaste tõsta- pead jaksama. Hommikul tõused varavalges (enamiku aastast kottpimedas), lapsed kooli ja lasteaeda viima, hoidja palkama, sest tööpäevadel sa ise lastele järgi minna ei saa.
Tööl oled nii jõululaupäeval kui jaanipäeval, samuti kolivaheaegadel ja nädalavahetustel. Jälle peab hoidjale maksma, sest lapsed päev läbi kodus.
Mis sellest palgast järgi jääb seejuures?
Lisaks on inimesed mugavad, kellelegi ei meeldi nüri töö. Isegi, kui vaimne võimekus enamat ei luba.
Mis poes need varavalges avatakse, et isegi suvel pimedas ärkama peab? Meil väikelinnas avatakse toirupoed kl 9, teised poed 10.
Nii? Ja mis kell sa ärkama pead, et 3 väikest last äratada, toita, riietada ja lasteaeda või algkooli viia? Ja sealt edasi tööle minna. Müüja ei saa kell 9 poe uksest sisse astuda, kaubapaigutajad alustavad veelgi varem. Hea, kui avatakse 9, mitte 8, nagu mitmed Selverid ja Coopid.
“Isegi suvel” tähendab 3-4 kuud pisut valgemat aega.
Alati saab ju järgmise lapse lisaks teha, pole vajagi minna tööle.
Peab ikka mõtlema, neli pole enam väga kasulik. Kõige parem on ikka kolm, aga ka mitte rohkem.
Vanemahüvitis ikka jookseb poolteist aastat, jälle mureta.
Kusjuures mina ei saa sellest mittetöötamisest aru ka rahalises mõttes. Et see toetus, mis nt üksi kolmelastkasvatav ema saab, on küll suur selleks, et seda niisama saada. Aga samas äraelamiseks oleks ju just virelemine. Kas inimene ei taha siis ise paremini elada? Isegi, kui palk on väike, on suur vahe, kas elada neljakesi toetusest tuleva tuhande euroga või toetuse 1000 pluss palk nt 800. Jah, on kummaline, kui toetus on palgast suuremm aga lihtsalt 800-st eurost loobuda ka ei tahaks.
Natuke naiivne oled. Kujuta nüüd ette, mis kaasneb üksikemale selle miinimumpalgalise töökohaga kusagil väikelinna poes. Tööpäev 9-22, päev läbi jalgadel, töövestlusel palutakse banaanikaste tõsta- pead jaksama. Hommikul tõused varavalges (enamiku aastast kottpimedas), lapsed kooli ja lasteaeda viima, hoidja palkama, sest tööpäevadel sa ise lastele järgi minna ei saa.
Tööl oled nii jõululaupäeval kui jaanipäeval, samuti kolivaheaegadel ja nädalavahetustel. Jälle peab hoidjale maksma, sest lapsed päev läbi kodus.
Mis sellest palgast järgi jääb seejuures?
Lisaks on inimesed mugavad, kellelegi ei meeldi nüri töö. Isegi, kui vaimne võimekus enamat ei luba.
Mis poes need varavalges avatakse, et isegi suvel pimedas ärkama peab? Meil väikelinnas avatakse toirupoed kl 9, teised poed 10.
Nii? Ja mis kell sa ärkama pead, et 3 väikest last äratada, toita, riietada ja lasteaeda või algkooli viia? Ja sealt edasi tööle minna. Müüja ei saa kell 9 poe uksest sisse astuda, kaubapaigutajad alustavad veelgi varem. Hea, kui avatakse 9, mitte 8, nagu mitmed Selverid ja Coopid.
“Isegi suvel” tähendab 3-4 kuud pisut valgemat aega.
Kellele selline asi ei meeldi, ei tee lihtsalt sellist tööd. Kontoritöötajad ka peavad samamoodi lapsed toitma ja laiali vedama aeda-kooli, ei erine see osa kuidagi poetöötajate rutiinist.
Nii? Ja mis kell sa ärkama pead, et 3 väikest last äratada, toita, riietada ja lasteaeda või algkooli viia? Ja sealt edasi tööle minna. Müüja ei saa kell 9 poe uksest sisse astuda, kaubapaigutajad alustavad veelgi varem. Hea, kui avatakse 9, mitte 8, nagu mitmed Selverid ja Coopid. “Isegi suvel” tähendab 3-4 kuud pisut valgemat aega.
No nii, mis sa sellega siis öelda tahad? Et maal elav inimene ei saagi tööl käia ja peakski riigi palgal kodus istuma, kui tal on lapsed? Kahe lapsega on kuidagi palju kergem neid lapsi äratada, toita, riietada, lasteaeda või kooli viia ja seal poes istuda või?
Raplas on see mugav, et võime linn ning kõik asjad asuvad üksteisele lähedal, jalutuskäigu kaugusel. Ei kulu mitu tundi selleks, eriti kui samas lasteasutuses.
Rapla on väike linn ilmselt mõeldi.
Jah, selles osas on vahe küll, et kas pead Tallinnast Mustamäelt jõudma kesklinna või Mahlamäelt kesklinna. Tunduvalt lihtsam.
Nimetatud Raplas on ka mitmeid teisi poode, kus ei ole sellised tööajad. Nt kaltsukad, Magaziin jne.
Nii? Ja mis kell sa ärkama pead, et 3 väikest last äratada, toita, riietada ja lasteaeda või algkooli viia? Ja sealt edasi tööle minna. Müüja ei saa kell 9 poe uksest sisse astuda, kaubapaigutajad alustavad veelgi varem. Hea, kui avatakse 9, mitte 8, nagu mitmed Selverid ja Coopid. “Isegi suvel” tähendab 3-4 kuud pisut valgemat aega.
No nii, mis sa sellega siis öelda tahad? Et maal elav inimene ei saagi tööl käia ja peakski riigi palgal kodus istuma, kui tal on lapsed? Kahe lapsega on kuidagi palju kergem neid lapsi äratada, toita, riietada, lasteaeda või kooli viia ja seal poes istuda või?
Ta lähtub sellest, et inimesed elavadki ainult linnades.
Ma käin maalt linna tööle ning mul kulub selleks vähem aega, kui linnas sees liiklevad kolleegid, kes nt Piritalt peavad jõudma Kristiinesse.
Alati saab ju järgmise lapse lisaks teha, pole vajagi minna tööle.
Peab ikka mõtlema, neli pole enam väga kasulik. Kõige parem on ikka kolm, aga ka mitte rohkem.
Vanemahüvitis ikka jookseb poolteist aastat, jälle mureta.
Jumal tänatud, et on veel eestlasi, kes kasvõi vanemahüvitise pärast lapsi teevad! Või mismoodi see ühiskond siis püsiks ja kes meile pensioni teeniks? Kolmanda maailma põgenikud või, kes on veel vilkamad lapsi tegema, aga meie väärtustest (nt haridus ja töötamine) ei pea midagi? Kui enamus ei viitsi lapsi teha, siis tulebki maksta neile, kes viitsivad. Muidu võiks ju kvoodi panna, iga pere saagu vähemalt neli last. Kas nii oleks parem?
Enamasti pole oluline, mis aastakümnel see toimus. Kui kirjeldatakse olupilti, ongi piisav teave, et kas see näiteks toimus keskajal, tsaariajal, esimese vabariigi ajal, vene ajal või taasiseseisvumise järgselt ehk uuel eesti ajal.
Samas tundub, et eriti nooremad inimesed peavad seda “vene aega” mingiks iidse aja võrdkujuks või aegade alguseks. Kõik toimus “vene ajal”. Küll siit loetud, kuidas enam polevat vene aeg, kus peab toiduaineid ise kasvatama või hoidistama, et süüa oleks, või ise riideid õmblema, kindaid kuduma vms. No millistel aegadel ENNE vene aega seda tegema ei pidanud?
Nii? Ja mis kell sa ärkama pead, et 3 väikest last äratada, toita, riietada ja lasteaeda või algkooli viia? Ja sealt edasi tööle minna. Müüja ei saa kell 9 poe uksest sisse astuda, kaubapaigutajad alustavad veelgi varem. Hea, kui avatakse 9, mitte 8, nagu mitmed Selverid ja Coopid. “Isegi suvel” tähendab 3-4 kuud pisut valgemat aega.
No nii, mis sa sellega siis öelda tahad? Et maal elav inimene ei saagi tööl käia ja peakski riigi palgal kodus istuma, kui tal on lapsed? Kahe lapsega on kuidagi palju kergem neid lapsi äratada, toita, riietada, lasteaeda või kooli viia ja seal poes istuda või?
Said ikka aru, millest see küsimus tekkis? Üks siin ei mõistnud, miks mitte kõigile toetustele lisaks veel 800 teenida. Ei tasu vaeva. Kui see “riigi palk” e toetused, elatised, töövõimetus jms on 1500 eurot, siis kuskil lihttööl rabeleda pole mõtet.
Minu meelest pole see olukord (toetuste suurus) normaalne, paljude meelest on.
Alati saab ju järgmise lapse lisaks teha, pole vajagi minna tööle.
Peab ikka mõtlema, neli pole enam väga kasulik. Kõige parem on ikka kolm, aga ka mitte rohkem.
Vanemahüvitis ikka jookseb poolteist aastat, jälle mureta.
Jumal tänatud, et on veel eestlasi, kes kasvõi vanemahüvitise pärast lapsi teevad! Või mismoodi see ühiskond siis püsiks ja kes meile pensioni teeniks? Kolmanda maailma põgenikud või, kes on veel vilkamad lapsi tegema, aga meie väärtustest (nt haridus ja töötamine) ei pea midagi? Kui enamus ei viitsi lapsi teha, siis tulebki maksta neile, kes viitsivad. Muidu võiks ju kvoodi panna, iga pere saagu vähemalt neli last. Kas nii oleks parem?
Need praegused sarisigijad teenivad su vanaemale pensioni? Sellest ju teema ongi – ei teeni, hoopis elavad ise maksumaksjate rahast.
Järgmise põlvkonnaga läheb samamoodi, kui palgad jäävad toetustest väiksemaks.
Mina olen tänulik inimene, kui muidugi põhjust on. Seega olen midagi tänulik, et omanik riskis oma rahaga ja kulutas meeletu aja, et luua firma. Kui ta veel töötajaid ka õiglaselt tasustab ja pakub normaalseid töötingimusi, siis kindlasti on omanikule raha teenimine tööl üks esimesi mu prioriteete. Teine on eneseareng. Kolmas on raha ja sisekliima. Käiksin tööl ka ilma rahata, aga kahjuks ei ela ilma ära. Käiksin tööl aga mitte iga päev, aga siis kui vaja ja omanikel häda käes. Lihtsalt et hoida end värske. Vaba aega on maailm, mingid tunnid panustada tänutäheks hulgale inimestele inimväärse töökoha loomise eest aegajalt pole probleem.
Usu mind, keegi sind selle eest ei täna
Mina olen tänulik inimene, kui muidugi põhjust on. Seega olen midagi tänulik, et omanik riskis oma rahaga ja kulutas meeletu aja, et luua firma. Kui ta veel töötajaid ka õiglaselt tasustab ja pakub normaalseid töötingimusi, siis kindlasti on omanikule raha teenimine tööl üks esimesi mu prioriteete. Teine on eneseareng. Kolmas on raha ja sisekliima. Käiksin tööl ka ilma rahata, aga kahjuks ei ela ilma ära. Käiksin tööl aga mitte iga päev, aga siis kui vaja ja omanikel häda käes. Lihtsalt et hoida end värske. Vaba aega on maailm, mingid tunnid panustada tänutäheks hulgale inimestele inimväärse töökoha loomise eest aegajalt pole probleem.
Usu mind, keegi sind selle eest ei täna
Mina olen tänulik inimene, kui muidugi põhjust on. Seega olen midagi tänulik, et omanik riskis oma rahaga ja kulutas meeletu aja, et luua firma. Kui ta veel töötajaid ka õiglaselt tasustab ja pakub normaalseid töötingimusi, siis kindlasti on omanikule raha teenimine tööl üks esimesi mu prioriteete. Teine on eneseareng. Kolmas on raha ja sisekliima. Käiksin tööl ka ilma rahata, aga kahjuks ei ela ilma ära. Käiksin tööl aga mitte iga päev, aga siis kui vaja ja omanikel häda käes. Lihtsalt et hoida end värske. Vaba aega on maailm, mingid tunnid panustada tänutäheks hulgale inimestele inimväärse töökoha loomise eest aegajalt pole probleem.
Usu mind, keegi sind selle eest ei täna
Ei ootagi seda. Vastu on vaja, nagu ütlesin, normaalset töötasu, korralikke töötingimusi, absoluutselt piisab. Lisaks muidugi ka tarka juhtimist, mis ei lähe mikromanageerimiseks. Mind ei pea iga liigutuse eest tänama. Kui teen, tahan teha maksimaalselt hästi ja saada maksimaalselt õiglaselt koheldud. Õnneks elu ainult selliste firmadega välja arvatud üks erand, on mu 35-aastase tööstaaži juures ka tegemist olnud. Tänu jätku endale, igasugused kiidukõned, tänuavaldused, õlalepatsutused, aplausid ja kiituskirjad, kommikarbid ja parima töötaja nimetused 🙂 võivad nad oma vanaemale anda.
Seega olen midagi tänulik, et omanik riskis oma rahaga ja kulutas meeletu aja, et luua firma. Kui ta veel töötajaid ka õiglaselt tasustab ja pakub normaalseid töötingimusi, siis kindlasti on omanikule raha teenimine tööl üks esimesi mu prioriteete.
Küll meil on vedanud, et meie esivanemate hulgas teise mõttelaadiga inimesi oli, muidu vaevleksime ilmselt siiani pärisorjuses. Tänutundega isegi.
Ma käin maalt linna tööle ning mul kulub selleks vähem aega, kui linnas sees liiklevad kolleegid, kes nt Piritalt peavad jõudma Kristiinesse.
Sama siin. Käin tööle peaaegu 50 km linnast ja saan kiiremini kui enne linna seest. Võit tuleb sellest, et ummikuid ei ole ja kesklinna ei pea läbima.
Seega olen midagi tänulik, et omanik riskis oma rahaga ja kulutas meeletu aja, et luua firma. Kui ta veel töötajaid ka õiglaselt tasustab ja pakub normaalseid töötingimusi, siis kindlasti on omanikule raha teenimine tööl üks esimesi mu prioriteete.
Küll meil on vedanud, et meie esivanemate hulgas teise mõttelaadiga inimesi oli, muidu vaevleksime ilmselt siiani pärisorjuses. Tänutundega isegi.
Milline rumalus. Tööandja-töötaja suhet võrrelda pärisorjusega. Kuu aega ette teatamist ja olen kadunud, kui tööandja enam ei rahulda minu nõudmisi palgale, töökeskkonnale, firma sisekliimale. Kuni aga olen, panustan, mitte ei istu tagumikku lamedaks.
Sinu vastust lugedes saan aru, miks tööandja häid töötajaid nii kinni hoiab ja poputab – sinusugused ju peaksid firma majandusliku edu eest hea seismist nõmedaks. Sellel sinu suhtumisel on tänapäeval isegi nimi – quiet quitting. Laias mõistes see, et sinusugused mõttetud töötajad teevad kõige minimaalsema, et neid lahti ei lastaks ning nendele tähelepanu ei pöörataks ja mitte üks kriips enam.
Esileht › Pereelu ja suhted › Ühest pikast teemast inspireeritult
