Teema: Ühiselt soetatud (toidu)kraami hilisem jagamine

Meil tuleks kemplemine selle pärast et keegi ei tahaks midagi. Aga raisku on ka kahju lasta. Seepärast tuleks ikka ära jagada.

Kui on üks inimene kõik maksnud, siis arve esitamisel sõpradele arvestatakse toit kõigi vahel, aga alkohol vastavalt sellele, kes mida tahtis. Meil tavaliselt perekonniti jagamine. Kui on kolm peret, siis toit kolmeks ning kui kolmest perest ainult kaks meest joovad õlut, siis õlu jagatakse kaheks

Mul on ka ühest pikast tudengiajal tehtud matkast mälestus, et olime teel koju tagasi. Rongisõit võttis mitu päeva ning mul oli raha täitsa otsas. Ma põhimõtteliselt paastusin seal rongis, kuigi teised käisid peatustes pirukaid ostmas ja eks mullegi pakuti sealt kraami ja vahel niiöelda viisakusest võtsin, sest tegelikult oli kõht tühi.

Kui aga koju tagasi jõudsime, siis oli see põhiline pirukaostja pannud kogu oma pirukatele kulutatud raha ühisesse tasaarvelduse kassasse. Tema oli asjast niimoodi aru saanud, et ta ostis neid pirukaid kõigile ja eks tegelikult me kõik sõimegi ju, mina ka nokkisin. Muidugi polnud ma arvestanud, et pean mitusada krooni (siis oli veel krooni aeg) veel lisaks maksma. Üks teine sõbranna, kes ka ühiselt rongis oli, ja kes on tegelikult taimetoitlane, ei saanud veelgi vähem aru, miks peaks tema kõigi nende lihapirukate ja suitsukalade eest maksma… ja uuris, et kuidas mina käitun. No ma lihtsalt maksin ja ei öelnud midagi (selleks ajaks olin vist jälle stippi saanud, nii et raha oli…).

Eks se oli lihtsalt halb suhtlus. Ma saan aru küll, et pirukate ostja arvaski, et ta hoolitseb kõigi eest ja me siis pärast ühiselt klapime, aga ta lihtsalt eeldas et se nii on, ilma meiega kokku leppimata. Tobe oleks ka olnud talle mitte maksta. Matk ja matkaseltskond oli tegelikult ju suurepärane. Ei tahtnud, et mingi raha teema vahele tuleks.

Ja muidugi on mul see siiamaani, pärast 17+ aastat meeles. Meeles on seepärast, et moraal on meeles: ära kunagi eelda, et inimesed saavad rahaasjadest ühtemoodi aru. isegi kui nende inimestega on muus osas klapp suurepärane.

PS: nüüd, kui ma ise enam tudeng pole ja sissetulekud on normaalsed, siis olen avastanud,e t nii äge on teistele inimestele välja teha. Ma saan aru, et paljud inimesed ei taha nö “võlgu jääda”, aga mulle pakub see niisugust naudingut teist eest maksta, ilma et üldse mõtleks, et nad peaksid millalgi ka tagasi maksma. Selline tunne, et raha, mis mul on, polegi minu raha, vaid ühine sõprade ja tuttavatega.  Ma ei tea, kas on ka teisi inimesi, kes nii mõtlevad…

#3753898:

Kunagi kui sõbrannadega väljasõitudel käisime, siis jagasime enne väljasõitu ära, et sina teed salati, sina koogi, sina tood natuke snäkke ja sina tood värske salati. Ja siis igaüks võttis kaasa natuke grillimismaterjali ja endale sobiva alkoholi+ kõik mõtlesid alati ühele sõbrannale, kes poes alati arutas, et üle ühe siidri ma ju ei joo. Aga kohapeal jõi 4 siidrit ja ,et puudust ei tuleks siis teised võtsid lihtsalt natuke rohkem. Ei aidanud ka see, kui talle ütlesime poes ,et võta rohkem endale, ta oli alati täiesti veendunud et üle ühe ta ei joo. Aga see oli tema omapära. Ja peale pidu oligi niiet, kui kooki jäi üle, siis see inimene vedas selle koju tagasi kes tõi . Mingit jagamist nagu ei mäletagi. Ju me olime ikka nii vaesed tudengid, et kõike oli jaopärast. Nüüd kokku saades on lihtsalt kohvi ja kook.

Vaesed tudengid, kes sellegipoolest ühiselt mingile sõbrannale pidevalt alkoholi välja käristasid? Pidi olema kas ikka väga armastatud sõbranna, mitte nii väga vaesed tudengid, või lihtsalt kamp jalamatte.

Sellest on siin palju juttu olnud, et lastel tehakse vahet. Ja siis see, kes nt hästi hakkama saab (ja ta saab ju hästi rahaliselt hakkama, kui iga kord toidukotiga tuleb, näe, poolõel pole raha süüa kaasa osta…), see ju saab niigi hästi hakkama, kui juba kaasa tõi palju sööki, on tal kodus endal kindlasti rohkesti seda. Võta ükskord süda rindu ja räägi emale, et ega sa koju ei raatsi osta neid sööke nii palju, äkki paneks järgijäänud toidu hoopis sulle koju kaasa, et sinu lapsed ka maitsta saaksid.

#3754894:

#3754705: Ja siis on minu omad, kelle (lihtsad) nimedki vanaemal eriti meeles pole. Ja siis mõnikord mõtled tõesti, et no selle meie pere toodud avamata koogikarbi võiks siis äkki vahel mõnikordki minu lastele pakkuda? Jummel, miks sa ometi suud lahti ei tee ja ei ütle, et me võtame ka seeekord seda ja seda kaasa. Ma ka ei pakiks sellele kaasa, kes tõi-see on justkui solvav, et tema toodu jäi järgi.

No mis mõtet on seal suud lahti teha. Ma tunnen oma ema.  Ma olen küll üksikvanem, aga jumala eest – elan üle. Mis erilist rõõmugi mul sellest ema silmis “õelt üle löödud” koogistki nii väga. Nälga ma ei sure ju. Pigem ongi siin kurvaks tegev see emotsionaalne pool, et ühele pakitakse alati ja teist ei panda tähelegi.Väiksematena mu lapsed vahel olid kurvad. Õpetasin neile, et vanaema lihtsalt on selline ja tuleb leppida, et teistmoodi ta ei oska ja me saame ju hästi hakkama. Nüüdseks nad ei oota ega loodagi, on leppinud ja teadmiseks võtnud. On külas käies viisakad, kuulavad ära “et oi sul oli ju vist hiljuti sünnipäev, palju õnne ka?”, vastavad viisakalt “aitäh, õnn kulub ära” ja läheb üritus edasi jälle.

Aga  – on nagu on – ümber kedagi ei tee  – ja küllap on emagi toimetanud ja tegutsenud nii nagu ta just osanud on. No ju ei oska siis teisiti. Ilmselt 10 aastat noorem õde jääb alati väiksemaks ja hädalisemaks kui “suured” lapsed.