Teema on arutluseks.
Kas ühiskonnaõpetuse õpetajal võiks olla väga selge maailmavaade ja erakondlik kuuluvus?
Mida siis teha kui perekonna ja õpetaja maailmavaatelised teema lähevad põhimõtteliselt lahku?
Kui õpetaja on poliitiliselt aktiivne, kas see peaks olema aktsepeeritav?
Meil on aastake ühiskonnaõpetuseni aega, aga ma pean tunnistama, et hakkasin selle peale täna mõtlema ja muutusin murelikuks.
Õpetama peab ikka õppekava järgi. Ma kardaks veel rohkem, kui geograafiaõpetaja hakkaks lapikusse maasse uskuma või bioloogiaõpetaja eitaks evolutsiooni. Iga aine raames annab oma isiklikku meelsust avaldada, normaalne õpetaja seda lihtsalt ei tee.
Üks ei välista teist. Aktiivne poliitik ei ole automaatselt halb õpetaja. Pealegi enamus õpetajatel/perekondadel on kindel maailmavaade. Etnilist/poliitilist maailmavaadet ei tohiks ükski õpetaja peale suruda. Mis ei tähenda aga sugugi, et nendel teemadel ei võiks arutleda…
Ei pruugi olla probleem. Ilmselt on probleem, kui õpetaja kandideerib oma ringkonnas ja osa lapsi on valimisealised, paneb lihtsalt õpetaja liiga suure kiusatuse ette. Probleem on ka juhul, kui kodus üldse nendest teemadest ei räägita ja vanemad ise ei tea, mis maailmavaade neil on. Kui minu lapse ühiskonnaõpetuse õpetaja oleks, ütleme, Martin Helme, siis me ilmselt peaks pidama kodus pikemaid vestlusi sellest, mida meie õigeks peame, mida laps õigeks peab, ja sellest, kuidas säilitada õpetajaga normaalne suhe olukorras, kus ise sisimas teda rassistiks (või, veel hullem, oportunistiks) pead. Aga elu ja ühiskonna mõttes oleks see kasulikum õppetund kui halli hiire tüüpi õpetaja, kes õpikut ette loeb.
Olen ühiskonnaõpetuse õpetaja, lisaks klassiõpetaja. Lapsed minu poliitilisi ega usulisi tõekspidamisi ei tea, õpetajana pean jääma ikkagi objektiivseks.
Kui õpetaja on professionaalne ja kompetentne, siis ei ole vahet on ta sots või ekreiit.
Loomulikult selgitad ja räägid kodus ühiskondlikel teemadel, aga kui nt paguluspoliitikas ja peremudel on ikka lootusetult teistsugune kui õpetaja, siis tekib lapsel ju totaalne segadus.
Kas hinde pärast tuleks siis kirjutada nii nagu õpetajale sobib või võtta aluseks pere arusaamised elust? Ma räägin siinkohal mõtlevatest ja normaalsetest inimestest, ilma äärmusteta.
Õpetajana õpetan ja seletan erinevaid vaateid ja mudeleid, minu ülesanne ei ole oma isiklikke seisukohti või vaateid tutvustada ega rõhutada, oma arvamust ei avalda. Samuti ei hinda ma õpilase arvamuse või maailmavaate erinevust enda omast.
Ei suuda kõik õpetajad neutraalseks jääda, kahjuks.
Minu tütrele pidas loenguid (põhikooli viimases klassis lisaainena) üks üldsusele sümpaatse mulje jätnud mees. Minu tütar rääkis temast alguses väga positiivselt, aga mida aeg edasi, seda ekstreemsemaks muutusid mehe seisukohad.
15-aastast aastast tütarlast häirisid need seisukohad päris tõsiselt, vestlesime neil teemadel ka pereringis aga õnneks on mu lapsed avarama ja empaatilisema maailmapildiga. Samas, las noored saavad aru, et maailmas on erinevaid aravmusi ja tuleb aktsepteerida ka teiste õigust eriarvamusele.
Kas ühiskonnaõpetuse õpetajal võiks olla väga selge maailmavaade ja erakondlik kuuluvus?
Mida siis teha kui perekonna ja õpetaja maailmavaatelised teema lähevad põhimõtteliselt lahku?
Kui õpetaja on poliitiliselt aktiivne, kas see peaks olema aktsepeeritav?
Loomulikult peaks igal inimesel (ka õpetaja on siiski inimene) oma maailmavaade, kui tal seda poleks, siis ta oleks kas tuulelipp või asotsiaal.
Kui õpetaja ja pere vaated lähevad lahku, siis mõistlikum on asjasse tolerantselt suhtuda. nt mina õpetan üht ainet kristliku suunitlusega koolis (väga paluti, ise poleks sinna kandideerinud), aga ma ei ole ei usklik, ega pole seda olnud ka mu vanemad-vanavanemad. Ma ei tee mingit propagandat ja ei tehta seda ka mulle. Paar korda mitme aasta jooksul on mõni laps küsinud, kas ma jumalat usun, olen vastanud, et ei, ja läinud tunniga edasi.
Mis puutub aga õpetajate kandideerimisel valimistel, siis õpetajaid kutsutakse neisse nimekirjadesse eelkõige häältemagnetiteks (30a koolis töötanud pedagoog – no tema käe alt on ju palju läbi käinud), sest nad pannakse nagunii kuhugi partei nimekirja teise poolde, nii et kui isikumandaati ei saa, siis pole lootagi valituks saada.
ps. ühiskonnaõpetaja pole, usklik pole, parteilane pole.
Vähemalt pooli kägusid on koolis õpetanud kommunistid. Ka ühiskonnaõpetust ja ajalugu on neile õpetanud kommunistid.
Kas nad on nüüd kõik kommunistid?
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb vältida pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Mis puutub aga õpetajate kandideerimisel valimistel, siis õpetajaid kutsutakse neisse nimekirjadesse eelkõige häältemagnetiteks (30a koolis töötanud pedagoog – no tema käe alt on ju palju läbi käinud), sest nad pannakse nagunii kuhugi partei nimekirja teise poolde, nii et kui isikumandaati ei saa, siis pole lootagi valituks saada.
KOV valimistel on nn lahtised nimekirjad.
Meie linnas on volikogus täiesti asjalikud õpetajad.
Mind ei huvita kogu see teema üldse. Mis seost sel on õpetamisega? Peaasi, et ainet hästi õpetab ju. Eraelus kuulugu kuhu tahab.
Aga kui perekonnaõpetust andev õpetaja harrastaks kodus anaalseksi, kui palju unetuid öid sa siis veedaksid?
Aga kui perekonnaõpetust andev õpetaja harrastaks kodus anaalseksi, kui palju unetuid öid sa siis veedaksid?
Kommentaar eemaldatud.
3.1. Oodatud on arendav ja konstruktiivne arutelu.
Perekooli Moderaator
Muide, ärge muretsege, ekrelastest õpetajad lastakse lahti. Meil on nii sotsialistlik ja liberaalne riik, et siin tohivad õpetada ainult sotsid ja liberid. Nii et ärge muretsege, isegi siis, kui õpetaja on puhas ekreiit ja kohe jaole ei saadagi, ei pruugi teie lapsele ikkagi midagi külge jääda ja temast saab tulihingeline komm…, vabandust sotsialist.
Tänapäeva lapsed on nii palju maailmas ringi reisinud, erinevaid inimesi ja kultuure näinud, et oma viha ja kitsarinnalisust saad sa lastele külge pookida vaid kuskil pühapäevakoolis. Kui sealgi, sest ka seal õpetatakse hoolimist ja sallivust.
Lapsed on harjunud erinevate peremudelitega, erivajadustega, erinevast rahvusest kaaslastega, et kui sa tuled klassi ette oma rassismi, traditsiooniliste pereväärtuste, kristliku kasvatuse, vandenõuteooriate ja alternatiivsete faktidega, siis naerdakse sind lihtsalt välja.
Õpetaja asi ei ole koolis viha külvata. Enamik õpilasi on peredest, kus vanemad ei ole abielus, kus on poolõed ja- vennad, kus ei käia pühapäeviti kirikus, kus seinal ei ole Hitleri pilt ja kodus ei harjuta poisid rivisammu ja tüdrukud ristpistes tikkimist. Kiusamine on taunitud juba lasteaias ja ühiskonnaõpetuseni jõudnud teismelised on ammu aru saanud, et kedagi mõnitada ja solvata pole ok.
Tee kodus oma lastele ajupesu kui tahad, koolis peab olema neutraalne haridus ja faktidel põhinev õpetamine.
Aga kui perekonnaõpetust andev õpetaja harrastaks kodus anaalseksi, kui palju unetuid öid sa siis veedaksid?
Õpetaja anaalseksist saan ma teada saada vaid ühel viisil: kui ta on avalik homo. Ma ei tea, kuidas muul kombel sellest teada saadakse, käiakse tõesti kodus kontrollimas? Liberid käivad kontrollimas, kuidas abielupaarid seksivad? Huvitav küll.
Kui aga inimene ise seda avalikult näitab, siis teangi. Ja arvan, et ta ei peaks perekonnaõpetust andma, aga sellepärast mingit kisa ei tõstaks. Ma harin ise oma lapsi kodus, nii et mingi trendihomo nende ilmapilti ei tohiks kõigutada. Igasuguste õpetajatega on koole peetud. Kui hakkab mu lapsele mingit homoabielujura ajama, küll ma siis kodus korrigeerin.
Kommentaar eemaldatud.
Ainult täielik tümikas ei erista transut normaalsest inimesest. Transud on lähemal vaatlusel selgelt tuvastatavad ilma püksi vaatamatagi. Üldse paistab, et femid ja homod kipuvad kangesti inimesele püksi. No pole ka ime, sest visuaalne mulje riietatud inimesest ei näi neile mitte midagi ütlevat. Ei tee vahet, kas on mees või naine, transu või homo (mis samuti välimusest sageli nähtub), sellepärast peavad igal juhul püksi ronima. No mis sa teed.
Mehi ja naisi eristad ka ainult püksi vaadates? Aga võta siis teadmiseks, et üldiselt on kõik näha ka ilma püksi ja voodisse ronimata. Miks liberid vahet ei tee, seda ma tõesti ei tea.
Üks ei välista teist. Aktiivne poliitik ei ole automaatselt halb õpetaja. Pealegi enamus õpetajatel/perekondadel on kindel maailmavaade. Etnilist/poliitilist maailmavaadet ei tohiks ükski õpetaja peale suruda. Mis ei tähenda aga sugugi, et nendel teemadel ei võiks arutleda…
Huvitav, et õpikud ise suruvad peale teatud poliitilist maailmavaadet. Alles hiljuti oli meedias pilt ühest õpikust- “euroopalik kahe ema/isaga peremudel”. Huvitav, et teatud maailmavaatelisi asju võib rääkida ja peale suruda ja teisi ei või. Õiglusest on asi väga kaugel. Õiglane oleks rääkida erinevaid teooriaid. Muuseas – ka evolutsiooniTEOORIA on ainult teooria. Mina näiteks olen sügavalt veendunud, et niimoodi need asjad areneda ei saanud ja selles teoorias on väga suured augud. Aga maailma loomine Jumala poolt, mis samuti on ju variant, on täielikult maha salatud meie koolisüsteemis. Väga paljud teadlased ütlevad, et evolutsiooniteooria on vale, aga see on samamoodi meedia poolt kinnimätsitud/äraostetud teema nagu see homoteema.
Mind häirib tõsiselt, kui minu lastele räägitakse, et on normaalne, kui peres on kaks ema, on normaalne “valida” endale sugu, on normaalne olla seksuaalvahekorras ükskõik kellega ükskõik mis suhte faasis jne jne.
Hea õpetaja õpetab neutraalselt. Ka religiooniõpetust saab õpetada nii, et ühtegi religiooni ei peeta teisteks paremaks ega religioossust üldse kohustuslikuks. Ja seda sõltumata sellest, mis on õpetaja enda religioon. Minu lastele on siiani sattunud head ja erapooletud õpetajad kõiki aineid õpetama.
(Muide – lahti tuleks lasta nii ekrelasest õps, kes tunnis avalikult sotse tümitab kui sotsist õps, kes tunnis avalikult ekrelasi tümitab.)
Kommentaar eemaldatud.
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Teema on arutluseks.
Kas ühiskonnaõpetuse õpetajal võiks olla väga selge maailmavaade ja erakondlik kuuluvus?
Mida siis teha kui perekonna ja õpetaja maailmavaatelised teema lähevad põhimõtteliselt lahku?
Kui õpetaja on poliitiliselt aktiivne, kas see peaks olema aktsepeeritav?
Meil on aastake ühiskonnaõpetuseni aega, aga ma pean tunnistama, et hakkasin selle peale täna mõtlema ja muutusin murelikuks.
Kas sa kujutaks ette, et sinu last õpetab inimene, kellel ei olegi selget maailmavaadet. Vat see oleks tõeline õudus. Kuni õpetaja jälgib õppekava ja jätab kõigile vabaduse valida mis iganes maailmavaade, mis pole seadusega vastuolus, siis on tema erankondlik kuuluvus ja selge maailmavaade õnnistus. Kui sulle tundub, et ta surub liiga enda oma peale, mine räägi õpetajaga. Teistele maailmavaate vabadust jätvaid inimesi on kõigis erakondades, samuti nagu ka kõigi teiste maailmavaadete vastu võitlevaid isikuid. Hetkel on lapse maailmavaade ju alles kujunemisel. Väga tihti valib laps vanematele vastupidised seisukohad.
Mind häirib tõsiselt, kui minu lastele räägitakse, et on normaalne, kui peres on kaks ema, on normaalne “valida” endale sugu
Ja sind ei häiriks, kui su lastele räägitaks, et see on ebanormaalne ja haiglane? Et vaata ette, sinu ümber kõnnib ringi palju ebanormaalseid inimesi! Oioi, sinu klassikaaslase pere on täiesti ebanormaalne!
Mina oma lapsele kodus ei õpeta, et maailma asjad või inimesed jagunevad normaalseteks ja ebanormaalseteks, ja tahaksin, et ka koolis seda ei tehtaks. Pole ka mingit mõtet rääkida lapsele nt, et narkootikumide tarvitamine on ebanormaalne – et äkki ta siis ise ei hakka selleks ebardiks. Ma loodan ikkagi sellele, et kui laps teab, miks inimesed narkootikume proovivad ja mis seejärel juhtuma hakkab, ja kui mina olen tema jaoks igas vanuses kindel usaldusisik, on tal võimalus sinna auku mitte kukkuda.
Samamoodi võiks laps mingis vanuses teada saada, miks mõned inimesed kasutavad tänapäeva meditsiini võimalust muuta oma kaasasündinud füüsilisi sootunnuseid: kuna looduse viperuse tõttu on need tema tegeliku sooga vastuolus ja endale võõras soorollis elamine tähendab talle igapäevaseid psüühilisi kannatusi. Mitte et mõned “valivad” endale aeg-ajalt uue soo, kui vana ära tüütab. Üleüldse, et laps omandaks haridusega ka igakülgseid teadmisi maailma toimimismehhanismidest ja usaldaks pädevaid teadusuuringuid – siis ei saa ka oportunistlikud poliitikud talle kärbseid pähe ajada.
Mind häirib tõsiselt, kui minu lastele räägitakse, et on normaalne, kui peres on kaks ema, on normaalne “valida” endale sugu
Ja sind ei häiriks, kui su lastele räägitaks, et see on ebanormaalne ja haiglane? Et vaata ette, sinu ümber kõnnib ringi palju ebanormaalseid inimesi! Oioi, sinu klassikaaslase pere on täiesti ebanormaalne!
Mina oma lapsele kodus ei õpeta, et maailma asjad või inimesed jagunevad normaalseteks ja ebanormaalseteks, ja tahaksin, et ka koolis seda ei tehtaks. Pole ka mingit mõtet rääkida lapsele nt, et narkootikumide tarvitamine on ebanormaalne – et äkki ta siis ise ei hakka selleks ebardiks. Ma loodan ikkagi sellele, et kui laps teab, miks inimesed narkootikume proovivad ja mis seejärel juhtuma hakkab, ja kui mina olen tema jaoks igas vanuses kindel usaldusisik, on tal võimalus sinna auku mitte kukkuda.
Samamoodi võiks laps mingis vanuses teada saada, miks mõned inimesed kasutavad tänapäeva meditsiini võimalust muuta oma kaasasündinud füüsilisi sootunnuseid: kuna looduse viperuse tõttu on need tema tegeliku sooga vastuolus ja endale võõras soorollis elamine tähendab talle igapäevaseid psüühilisi kannatusi. Mitte et mõned “valivad” endale aeg-ajalt uue soo, kui vana ära tüütab. Üleüldse, et laps omandaks haridusega ka igakülgseid teadmisi maailma toimimismehhanismidest ja usaldaks pädevaid teadusuuringuid – siis ei saa ka oportunistlikud poliitikud talle kärbseid pähe ajada.
Päris kindlasti räägin ma oma lapsele, et on olemas normaalsed ja ebanormaalsed asjad, ning selgitan ka, mis asjad need on ja mille poolest ebanormaalsed. Kindlasti rõhutan, et ebanormaalsuste käes vaevlevaid inimesi ei tohi taga kiusata, viisakas on tema kõrvalekalletest mitte välja teha ja tema vastu vajadusel kaastundlik olla.
Tolerants ei tähenda heakskiitu, vaid erisuste konfliktivaba talumist. Õppige ükskord asjadel vahet tegema.
Tolerants ei tähenda heakskiitu, vaid erisuste konfliktivaba talumist.
Aga kui sinu laps tulevikus avastab, et tema eelistuseks on suhted samasoolistega, ja kui ta leiab endale toreda kaaslase ja loob temaga vahva pere, siis sooviks ta sinult kui oma vanemalt ikkagi heakskiitu, mitte pelgalt talumist!
Muidugi kui teda on kasvatatud teadmises, et ainult heteroseksuaalsed inimesed on normaalsed, siis on tema tee selle toreda suhteni jõudmisel äärmiselt okkaline, läbi suurte hingeliste piinade. Ma ei tea, kui paljude enesetapuga lõpetanud noorte taustaks on enda homoseksuaalsuse avastamine ja rangelt normaalsust ja ebanormaalsust eristav pere, aga selliseid juhtumeid on.
Aga kui sinu laps tulevikus avastab, et tema eelistuseks on suhted samasoolistega, ja kui ta leiab endale toreda kaaslase ja loob temaga vahva pere, siis sooviks ta sinult kui oma vanemalt ikkagi heakskiitu, mitte pelgalt talumist!
Kahju küll siis. Ega vägisi ikka seda heakskiitu välja ei peksa. Kui sinu laps kunagi EKREsse astub, siis ilmselt jagad talle ohtralt mitte ainult tolerantsi, vaid ka heakskiitu. Eks ole? Ikka mõlemat pidi käivad asjad.
Muidugi kui teda on kasvatatud teadmises, et ainult heteroseksuaalsed inimesed on normaalsed, siis on tema tee selle toreda suhteni jõudmisel äärmiselt okkaline, läbi suurte hingeliste piinade. Ma ei tea, kui paljude enesetapuga lõpetanud noorte taustaks on enda homoseksuaalsuse avastamine ja rangelt normaalsust ja ebanormaalsust eristav pere, aga selliseid juhtumeid on.
Ära nüüd muretse, heterosuheteks on võimelised 99% inimestest. Hälbed on korrigeeritavad, eriti teismeeas, ja kui ta oskab ennast mürgise propaganda eest kaitsta, siis saab tal olema õnnelik heteroperekond. Kui ei, siis õnnetu homo. Homod on tegelikult õnnetud, ja mitte sellepärast, et ekreiidid nende hälvet heaks ei kiida, vaid nad on õnnetud sellest hoolimata. Nad on igal juhul õnnetud, isegi kui kõik nende ümber keerleb ja kiiduavaldustega üle külvab.
Sellepärast ma ei saagi aru, miks te inimestele seda õnnetust peale surute, ega lase neil areneda heteroks? Homosuhe ei saa pakkuda armastust ega õnne. Kahtlemata ilmub siia varsti paar kägu, kes räägivad oma õnnelikust homosuhtest, aga ma ei usu neid. Muidugi on igaühel õigus endale sugereerida mida iganes, kuid minu täiesti heatahtlik soovitus on siiski üritada elada nii, nagu seda hälvet poleks. Homod saavad seda teha, füüsilise puudega inimestel on tuhat korda raskem. Nemad ei saa midagi teha, peavad õppima teistmoodi elama. Aga nende puhul ka keegi ei karju, kui normaalne on elada ühe jalaga või kurdi või pimedana. Homod peavad seda kahjuks taluma, selle asemel et abi saada.
Kas keegi teab mõnda, kes on välise surve või propaganda tõttu homoks hakanud?
Ma kahtlustan, et kui kooliõpikud homosohet ainukese normaalse suhtena eksponeerikski, ei hakkaks selle peale ka mitte ükski hetero homoks. Aga kui homosuhte normaalse eripärana näitamine mõne enesetapu ära hoiab, siis on see asi seda väärt.
Siiski ei ole ma päris rahul sellega, kuidas koolides suhetest/seksist ja selle normaalsusest/ebanormaalsusest räägitakse – nimelt jäetakse tähelpanuta teine individuaalsete eripärade kategooria – see, mis vanuses kellelgi areng on niikaugele jõudnud, et ta lähisuhte (sh ka seksi) jaoks küps on. Mõnel on see vanus 13, mõnel aga äkki alles 22. See, et 15-aastane veel vastassoo vastu huvi ei tunne, ei tähenda kohe automaatselt, et ta on homo. Pigem võiks hilisema küpsemisega noor elu rahulikult võtta ja küll aeg annab selgust, mis tema orientatsioon on.
Kui hetkel haritakse kõiki 12-aastaseid kondoomi kasutamise osas, siis võiks sinna juurde käia ka jutt, et nad võiks siiski veel päris mitmeid aastaid oodata enne kui seda päriselus katsetama hakkavad. Võiks nagu rohkem näha vaeva mitte sellega, et kõik (seksiks ja) kummi kasutaks, vaid sellega, et suguelu alustamisega noores eas ei kiirustataks (et on vägagi normaalne, kui 13-15-aastaselt veel ei tahagi).
Kas keegi teab mõnda, kes on välise surve või propaganda tõttu homoks hakanud?
Ma kahtlustan, et kui kooliõpikud homosohet ainukese normaalse suhtena eksponeerikski, ei hakkaks selle peale ka mitte ükski hetero homoks.
Teismelised päris kindlasti on hakanud. Kes kahevahel kõigub, saab julgust homoks hakata. Olen kindlal arvamusel, et homokalduvus on peamiselt õpitav ja soovin, et see oleks ära hoitud viimse võimaluseni.
see, mis vanuses kellelgi areng on niikaugele jõudnud, et ta lähisuhte (sh ka seksi) jaoks küps on. Mõnel on see vanus 13!!!,
Siin kõneleb täielik seksuaalkasvatamatus. 13-aastane ei ole ühelgi juhul küps nn lähisuhte (mille all siis ilmselt seksi mõeldakse) jaoks. Kes magaks 13-aastasega? Õnneks ei luba seda esialgu veel ka seadus. Ja kas tõesti tuleks 13-aastasele öelda, et lapsuke äkki sa ei ole veel küps, aga võib-olla oled ka. Otsi teine omavanune, kellega seksida.
Kellel on 13-aastased lapsed – peab ikka väga seksifriik olema, et kujutleda, kuidas sul lapsuke on selles vanuses kellegagi “lähisuhtes”. Tulge maa peale.
Teismelised päris kindlasti on hakanud. Kes kahevahel kõigub, saab julgust homoks hakata. Olen kindlal arvamusel, et homokalduvus on peamiselt õpitav ja soovin, et see oleks ära hoitud viimse võimaluseni.
Kordan küsimust – kas sa arvad, et “päris kindlasti on hakanud” või tead/tunned kedagi kes on hakanud?
Siin kõneleb täielik seksuaalkasvatamatus. 13-aastane ei ole ühelgi juhul küps nn lähisuhte (mille all siis ilmselt seksi mõeldakse) jaoks. Kes magaks 13-aastasega? Õnneks ei luba seda esialgu veel ka seadus. Ja kas tõesti tuleks 13-aastasele öelda, et lapsuke äkki sa ei ole veel küps, aga võib-olla oled ka. Otsi teine omavanune, kellega seksida.
Kellel on 13-aastased lapsed – peab ikka väga seksifriik olema, et kujutleda, kuidas sul lapsuke on selles vanuses kellegagi “lähisuhtes”. Tulge maa peale.
Sa ei saanud jälle pointist aru – ei ole jutt sinu ega minu lastest, vaid sellest, et selliseid on olemas. Neid, kes 13-14-astaselt suguelu alustavad on paraku kogu aeg olemas olnud. Vanasti oli rohkem juttu neist, kes selles vanuses ka sünnitasid, nüüd on neid vähemaks jäänud (noorimad sünnitajad viimasel paaril aastal on olnud 14-aastased).
Aga minu point on just selles, et ka kooli poolt tulev seksuaalkasvatus peaks rohkem rõhuma sellele, et pigem on normaalne alustada hiljem. Vastupidi sellele, mida sina minu jutust välja lugesid – mulle ei meeldi, kui minu 13-aastasele räägitakse koolis seksist kui millegist, millega tema ka võiks juba tegeleda ja et ka 20-aastaselt ja hiljemgi alustamine on normaalne.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
