Meil on erafirmas selline ühisüritus kord aastas, kas siis jõulude ajal või kui aasta lõpus ei jõua, siis uuel aastal ühine õhtusöök paremas restoranis või seotud mingi teatrietenduse või kontserdiga ja siis püstijalalaud. Aktiivsemad pärast siis jätkavad ööklubides. Olid ka suveüritused, aga need vajusid ära, osalejaid oli iga aastaga vähem. Meil on suhteliselt püsiv kaader, mis me ikka enam tutvume juba 10 aastat järjest. Mulle pole sellised üritused eriti kunagi meeldinud, vaba ja vallalisena veel, hiljem teistes töökohtades olen kõrvalehiilinud, aga aastalõpupeol ikka käinud. Tööl pole mingeid sõprussuhteid tekkinud, puhas tööalane asjalik koostöö ja isiklikke asju ei aruta. Sünnipäevadel on kujunenud traditsioonilises suuruses keset päeva suupistete pakkumine ja järelpidusid ei ole.
Teema: Ühisüritused
See on naiste probleem, isegi introverdina nad on sotsiaalselt nii tundlikud, et tunnevad kohustust kaasa teha. Mehed reeglina ei vaevu vastamagi, vaid lihtsalt ignoreerivad üritust. Mitte keegi ei saa sulle roosat kleiti selga sundida ega sundida sind kommikausiga kilgates ringi hüplema. Vastad: ” tänan ei”. Kui keegi jääb pikemalt ma manguma, ütled, et “On ainult üks viis, kuidas mind siin töökohal hoida ja see seisneb minu vabastamises kõigist sotsiaalsetest lõbustus- ja lõimumistegevustest”.
Kas on veel mõni selline töökoht ka tänapäeval olemas, kus lubatakse inimesel töö ajal tööd teha ja päeva lõpus koju pere juurde minna?
Kuskil pole see kohustuslik. Mind pole veel kegi sundinud (va koolituspäevad, milleks on meid isegi teise riiki viidud, päevarahagi makstud, muidugi). Aga kui sind sunnitakse pärast tööd kuskile sotsialiseeruma minema, sa ei oska lihtsalt ei öelda viisakalt.
Mina käin umbes igal viiendal korral ja võibolla küsitakse, et kas ma ei tulegi, siis vastan, et aitäh kutsumast, seekord jätan vahele.
Aga kord aastas mitte pere juurde rutata ja kolleegidega kuskil heas restoranis paar tundi veeta on pereelule ainult kasulik. Ma luban seda sulle.
