Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: .

Postitas:
Kägu

.

+12
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

See kas on või ei ole. Mul on kogu aeg olnud see tunne, juba lapsest saadik. Kui mõnele välismaalasele eesti ajaloost räägin (laulvast revolutsioonist jne), siis tuleb ülev tunne peale ikka küll. Paar mu sõpra olid sel ajal kutsutud neid strateegilisi objekte kaitsma, kui putš oli. Praegu juba 50ndates, aga sel ajal noorukesed. Neil ka uhke tunne siiani.

+22
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võibolla tekib sellega seoses, et käid maailmas ringi ja näed, mismoodi mujal elatakse ja millised on inimesed. Näed suurrahvaid, kellel ilmub sama palju ajalehti kui meie väikeriigis, kellel on kuldmedaleid spordis või olümpiaadidel sama palju või vähem kui meil. Näed, millises viletuses elab suurem osa maailma elanikest, ka arenenud riikides. Kui vähe või palju ja mis tasemel on maailma eri riikides teatrid, koolid jne. Näed rahvaid, kellel on küll keel, kuid pole oma riiki. Näed rahvaid, kel on territoorium, kuid pole oma keelt…

+26
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu patriotism sai alguse hirvepargi, balti keti, öölaulupidudega. Olengi patrioot ja see ei ole seotud kuidagi poliitikutega. Kurb on seda sõimlemist lugeda.
Olen oma maakodus, söön hommikul korjatud mustikatest tehtud kooki, tunnen iga rakuga, kui hea on olla oma kodumaal.

+20
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kellena sa end tunned? Minu olemuse üks osa on olla eestlane. Ma mõtlen eesti keeles, eesti keel ja kultuur on minu olemuse osa. Kusjuures mitte selline kultuur, et laulupidu jne, vaid see, milline on olnud lapsepõlve keskkond, mis seal räägiti, mis traditsioonid. Ja siis see suurem ümbrus. Kui mõelda, et selline mikroskoopiline rahvus on suutnud end kaks korda vabaks võidelda. Pole isegi mõtet hakata seletama, et see lihtsalt juhtus suurriikide suvast- kui palju on neid rahvaid, kes ei ole selliseid hetki ju ära kasutanud. Seesama jonn on minu sees ka, ja seesama rahu, mis kõigi eestlaste sees (mitte et kõik eestlased ühesugused oleksid).
Eks see uhkusetunne tõesti kas on või ei ole. Mõni mõtleb laiemalt, teine kitsamalt. Kasvatuses ka asi. Ja huvides. Mind näiteks alati huvitanud ajalugu ja poliitika, seepärast pole ka need teemad võõrad.

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

On normaalne olla heas mõttes uhke oma identiteedi üle. Ilma rahvuseta ei kujuta oma identiteeti ette. Aga ma ei ole rahvuslane riikliku patriotismi mõttes. Ütlen ausalt, et minu poolest võib Eesti riik kui iseseisev riiklik üksus täiesti olemata olla, ma ei läheks iialgi Eesti iseseisvuse eest sõtta, tapma mingeid vaeseid kuradeid, kes on patriootliku hüsteeria ajel tulnud tapma teisi omasuguseid. Eestlus on eesti kultuuri ja omapära säilitamine, see on laiemalt võttes täpselt sama tähtis kui säilitada looduse mitmekesisust. Selline säilitamine on võimalik igasuguse okupatsiooni tingimustes. Ilged sõjad ei ole rahvuslus.
Rahvuslus peab olema terve: kes austab ja armastab omaenda rahvast, see oskab austada ka teisi kultuure. Kõikide riikide rahvuslased saavad omavahel läbi ja mõistavad teiste rahvuse alalhoiuinstinkte. See on normaalne nii. Meie kodu, meie reeglid. Tulijad ja külalised peavad neid austama, just nagu meiegi peame austama nende kombeid. Kuid see ei tähenda lipitsevat enesest loobumist.
Mitte keegi peale päriseestlaste ei saa säilitada tõelist eesti kultuuri. Selles mõttes on absoluutselt tervemeelne öelda, et mitte igaüks ei ole eestlane. Ei peagi olema, eestlane olla pole mingi privileeg või inimõigus ja seda ei pea kellelegi nii öelda pähe määrima. Kõik inimesed peavad olema oma rahvusest, sellest sünnib vastastikku viljakas koostöö.
Nii et ma mõistan meie rahvuslasi väga hästi seni, kuni see pole teiste rahvuste suhtes alavääristav. Ei mõista rahvuslaste halvustajaid.

+7
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuulun ka nende hulka, kes erilist uhkust ei tunne. Kõik inimesed on mingist rahvusest, ma ei ole kunagi aru saanud, miks eestlane olla peaks olema uhkem kui lätlane, venelane või poolakas.

+13
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuulun ka nende hulka, kes erilist uhkust ei tunne. Kõik inimesed on mingist rahvusest, ma ei ole kunagi aru saanud, miks eestlane olla peaks olema uhkem kui lätlane, venelane või poolakas.

Ei olegi. Ega uhkus ei seisne enda paremaks pidamises. Tervemõistuslik “uhkus” tähendab identiteedi tunnustamist ja selle juurde jäämist.

+23
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on nii ja naa. Eesti on mu kodu, olen siin sündinud ja kasvanud, aga ometi on juba pikemat aega tunne, et ma tegelikult ei ole oma päris kodus, kus on ka mu hing. Füüsiliselt olen kodus vaid. Palju häirivad asju olen avastanud me riigis ja usaldus on kadunud. Tundub, et inimhing ei maksa midagi, kuigi ometi meid on vähe ja nii see olla ei tohiks. Uhkust ei ole tõesti millegi üle tunda. Reisimas näinud, siis ei tea suurt keegi Eestist ka midagi ja peetakse venelaseks. Poolvenelane olengi, aga pean end ikkagi eestlaseks, ma ei oskagi vene keelt. Kord klubis ühed võõrad välismaalased vedasid omavahel kihla, et ma olen Moskvast. Ühel reisil teenindaja küsis midagi meie presidendi Medvedevi kohta 😀 Ma tunnen end kodusemalt soojemal palmidega riigis. Ja ei viitsi mina igalpool vaid tõestada ja selgitada, et kust ma olen ja kuhu kuulun. Ega see sõna Eesti ei ütle neile ka midagi. Pigem vaatavad, et mis lora ajad 🙂 Nagu ühes filmis ka oli, et Eesti on ei kellegi maa.

+4
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas tekib patriotism? Uhkus oma kodumaa üle? Olla uhke, et oled eestlane?

Juba pikalt on keerelnud mu peas mõte, et mind jätab külmaks “eestlane olla on uhkeja hää”. Ei tekita mingeid tundeid eriti. Jah, olen eestlane aga see on ka kõik.

Samas kui telerist vaadata, et kui uhked kõik olid laulupeol, olles eestlased. jne…

Saab seda kuidagi tekitada, nüüd nö vanemas eas?

Ega sellest ei saagi enne aru, kui see mida kalliks pead, kaduma hakkab. Enamasti seda, mida on küll ja enam, inimene ei oskagi hinnata. Ta ei märkagi seda, mida palju on. Mine ela aasta kusagil soojal maal ja siis räägib edasi. Kui siis ka kehitad õlgu, et ükskõik, siis ilmselt ongi. Ja neid asju, millest ükskõik on, on ilmselt rohkem kui eestlus.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul ka pole seda patriotismi kahjuks sees. Laulupeod on ilusad, aga ma ei pigista silma kinni kõige selle osas, mis siin on kaugel ilusast. Vastupidiselt osadele patriootidele, kes Eestit kui imeriiki kirjeldavad. Ma pole lspsena ka balti ketil osalenud ja kodus ei räägitud kunagi poliitikast või sellest, kuidas Eesti peaks vaba olema.
Mul on mulje, et suurem osa mu sõpradest on lapsena minust patriootilisema kasvatuse saanud.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laulupeod on ilusad, aga ma ei pigista silma kinni kõige selle osas, mis siin on kaugel ilusast.

Muidugi, kõik patrioodid pigistavad. Jah, just!

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mina olen uhke, et olen eestlane – kuna meid on nii vähe, kuna meil on selline ilus “salakeel”, kuna meil väiksusest hoolimata on oma riik, kultuur, laulupeod. Kuna meil on oma iseloom.

Ja Eestis elamist pean lotovõiduks – neid lotovõitjaid on muidugi ka teistes riikides, aga 4/5 maailma seda enda kohta öelda ei saa.

Need asjad, mille üle ma uhke ei ole – EKRE, poliitikute susserdamised – need on lihtsalt probleemid, millega tuleb tegeleda.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub, et inimhing ei maksa midagi, kuigi ometi meid on vähe ja nii see olla ei tohiks.
mille üle ma uhke ei ole – EKRE, poliitikute susserdamised

Üheks oluliseks teemaks, mis puudutab absoluutselt kõiki, varem või hiljem, saab olema, milliseks kujuneb meditsiini kättesaadavus (lähi)tulevikus Eestis ja mida võetakse ette väikehaiglatega? Kui jätkatakse eelmiste, võimulolevate parteide susserdamist, joont, et karmi käega ja vankumatult sulgetakse haiglates osakondi, sest keegi kunagi nii otsustas, lepinguid allkirjastas ja rahva arvamusega, rahuloluga, statistikaga üldse ei arvestata, ollakse suhtumisega, võidelge, kui tahate, teeme ikka nii, nagu juhtkond heaks arvab. Hääl sellele parteile, olgu REF, KESK või EKRE, kes tervishoidu puudutava otsuse tegid ja/või ellu viivad, jääb kindlasti andmata.
Kui tekitatakse ülisuuri haiglaid, kuhu järjekorrad on pikad ja arstiabi inimestest kaugeneb, kui valudes sünnitajad peavad ootama koridoris oma aega, sest pole piisavalt vabu palateid, kui lastearstile pääsemiseks peavad lapsevanemad sõitma oma tööajast kaugele, haige, jonniva lapsega, kui väetid vanurid peavad seiklema võõras linnas ja otsima suures hoones taga õiget arsti siis on olukord ebanormaalne. Kui pole isegi vahet, kas tegemist on väikese või suurema probleemiga, kõik suunatakse ühte suurde tervishoiuasutusse kokku, sest nii on neile kuluefektiivsem ja kasulikum, arvestamata patsientidega, maksumaksjatega.
Ühelt poolt, kutsutakse talente tagasi, tehakse kampaaniaid, tulge maapiirkondadesse elama, teiselt poolt pannakse tähtsaid asutusi kinni. Inimesed peaksid suutma teha ise otsuseid, lähtuvalt oma kogemusest, arusaamast, otsustajate tegudest ja mitte lasta ennast mõjutada massimeediast ja parteide rakukeste poolt külvatud massihüsteeriast.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis teeb inimese õnnelikuks? Õnn ei ole pisiasjades ega selles, kas meil on võimul EKRE või Reform, pole selles, kas elan 2-toalises ubrikus või uhkes majas. Ei selles, kas saan palka 1000 eurot või 5000 eurot. Need kõik on olmeküsimused, mis on tähtsad, aga ei määra inimese õnnelikkust. Õnnetunde määrab ära inimese sisemine rahulolu, kuuluvustunne (et oled osa millestki suuremast) ja oskus leppida asjadega, mida ei saa muuta (viimane ei tähenda lollustega leppimist ja enda panuse mitteandmist). See ühtekuuluvustunne on vajalik, see on meie ajus oluline osa. Kellele annab selle ühtekuuluvustunde (kuuluvuse kuhugi) religioon, kellele patriotism, kellele vabamüürlus või mingi partei, kellele miski muu (nt töökoht või kool vms) kellele kõik koos, aga selle võõristamine ja endale kinnitamine, et “mulle pole vaja” teeb kibestunuks ja õnnetuks. Kurb on, kui seda ühtekuuluvustunnet püütakse realiseerida läbi enese paremakspidamise ja teiste halvustamise. Pigem tuleks võtta punti kõik, kes tahavad, ja aktsepteerida ka teisi gruppe (rahvusi, parteisid, religioone jne).

Ühesõnaga, patriotism ei ole eesmärk omaette, kuid see annab meile jälle ühe killu õnne juurde – kuulun kuhugi gruppi, olen oma, aktsepteeritud, omaks võetud. Eemalehoidmine ja halvustamine võtab killu õnne ära. Õnnetunne on igaühe enda teha.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ega ma enne eestluse peale vaga pead ei murdnud kui ise teisele poole maailma kolisin. Ja ka siis mitte kohe, nyyd viis aastat hiljem tuleb veike pisar ikka silma kui nt kukeseeni turul naen ( 100 dollarit kilo) ja Eesti meelde tuleb.
Kas just uhke, aga rahvus on oluline osa mu identiteedist.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tavaolekus mingit erilist patriotismitunnet ei ole. Aga kui näen eestlasi midagi positiivset tegemas, siis tunnen alati uhkust. Kui keegi on midagi positiivset saavutanud, kui räägitakse minevikusaavutustest, eestlastele olulistest sündmustest, siis tekib küll patriotismitundeke.

+3
0
Please wait...

Postitas:
amatoor

Olen patrioot. Kuulasin noorena “Vaba Euroopat” ja unistasin sellest, et Eesti oleks jälle iseseisev riik. Jälestan vene võimu all oldud aega.
Minule meeldib eesti keel, eesti inimesed, eesti kliima (jah, 4 nii erinevat aastaaega, kuigi suve võiks olla tsipa rohkem), eesti filmid. Käin avatud talude päeval – nii fantastiliselt toredad inimesed elavad maal, ööbin tihti väikestes turismitaludes ja näen seal inimesi, kes naudivad seda tööd pakkudes külalistele ehedat maaelu.
Usun, et samamoodi on nii lätlastel, taanlastel jne. Aga mina olen sündinud siin.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laulupeod on ilusad, aga ma ei pigista silma kinni kõige selle osas, mis siin on kaugel ilusast.

See on nagu lapsega: TEGELIKULT on meie lastel ja vigu: jonnivad, ei viitsi hambaid pesta, hauguvad vastu, kiusavad õde, on laisad jne. Aga ikkagi me armastame neid jäägitult.

Mina arvan, et patriotism tekib lapseeas. Kui su vanemad on sulle rääkinud vabadusest ja ka ise (kasvõi salaja) tähistanud meie rahvuspühasid ka võõrvõimu ajal. Kui sa oled koos pisarates isaga vaadanud 1. korda olümpial kerkivat sini-must-valget lippu. Kui sulle on sokutatud lugeda “keelatud raamatuid”. Kui sa oled laulnud laulupeo kaare all külg-külje kõrval kaasmaalastega alltekstiga ja isamaalisi laule jne, jne.

Mina olen nii kasvanud ja kasvatan ka enda lapsi.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen patrioot. Täiesti lootusetu sealjuures. Ma olen ka juurelnud, et miks ühe eestlase jaoks on need asjad olulised, teisele mitte.

Oma osa on kindlasti vanaemal, kes nendest asjadest küll otseselt ei rääkinud aga jutu sees õigetel hetkedel oma kommentaari ütles. Need olid mõtlemapanevad repliigid ja seadsid asjad teise valgusesse. Vanaema ei kurtnud kunagi, ei halvustanud hetkel olevat riigikorda, ent kui ta ütles midagi varasema (vaba Eesti aegse) kohta siis see pühalikkus ja austus paistsid ta silmadest, ilmest, kogu olekust. Alatine pärast ütlust tekkiv sügav vaikus, mil täiskasvanud kõik justkui endasse tõmbusid ja mõttesse vajusid.

Võib-olla on oma osa ka KGB-l, kuhu mind lapseohtu teismelisena ülekuulamisele veeti. See trots, tunne, et see mis mu sisemuses on, seda ei saa nad minult võtta. Ega saanudki, see istub tänaseni minu sees uhkusena oma riigi ja rahva üle.

Kindlasti mängivad rolli need öised laulmised Raekoja Platsil, Hirvepargis, lauluväljakul… Seda kujundas enda teadmata miilits, kes tuli norima, miks mul niisugused riided seljas on. Ma polnud ise tähele pannudki, et sinine pluus, must seelik ja valged sukkpüksid annavad trikoloori kombinatsiooni. Hiljem käisin nii juba teadlikult ja enam ei värvinudki sukkpükse teist värvi (kaubandusest sai ainult valgeid ja pruune).
Oma osa on ühel minu õpetajatest, kes minu vaated reetis, minust, kui nõukogude koolinoortele ebasoovitavast elemendist “kuhu vaja” teada andis. Jäägu see tema südametunnistusele… Ja õpetajale eelmisest koolist, kes minu endisesse klassi läks ja ütles, et …. on vabadusvõitleja. See jõudis õpilaste kaudu minuni ja tegi tol ajal meile kõigile nalja aga seda tunnet, mis sisimas õpetaja suhtes tekkis, ei ole ma osanud tänaseni lõpuni sõnadesse panna. See on segu poolehoiust, kaitstusest, tunnustusest. See teadmine vabastas mingist osast hirmust. Eks ma ju teadsin tegelikult väga hästi millega ma mässulise noorena riskin.

Nii, et jah, mina olen Eesti patrioot. Mulle on see riik südames kallis, olen selle riigi ja rahva üle uhke, uhke meie rikka keele üle. Uhke oma esivanemate üle, oma laste üle.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas tekib patriotism? Uhkus oma kodumaa üle? Olla uhke, et oled eestlane?

Juba pikalt on keerelnud mu peas mõte, et mind jätab külmaks “eestlane olla on uhkeja hää”. Ei tekita mingeid tundeid eriti. Jah, olen eestlane aga see on ka kõik.

Samas kui telerist vaadata, et kui uhked kõik olid laulupeol, olles eestlased. jne…

Saab seda kuidagi tekitada, nüüd nö vanemas eas?

Patriotism oma kodumaa suhtes tekib vast eelkõige, kui seda on juba kodus süstitud. Minu vanemad olid ja on väga patriootlikud ning tegid endast kõik oleneva, et seda ka lastesse süstida.

Mina pean ennast Eesti patrioodiks, isegi, kui ma teatud arengutega nõustuda ei saa. Armastan Eestimaad, eesti keelt ja kultuuri. Mulle meeldib käia Eestis kontserditel ja kultuuriüritustel. Just eesti kunst ja kultuur on minu jaoks väga olulised, et saaksin osa näitustest ja kontserditest.

Elan küll juba aastaid teises riigis, aga jälgin igapäevaselt Eestis toimuvat ning osalen valimistel, mis on minu meelest oluline.

Minu praegune elukohariik on mulle samuti oluline ja pean end teatud mõttes patrioodiks ka siin, aga Eesti jääb minu jaoks alati mu armsaks sünnimaaks, mille üle ma olen uhke.

+1
0
Please wait...

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )