kuidas läheb teie lastel ujumistunnis? mul on laps (8a) selline veekartlik, kõiki asju pole nõus tunnis tegema ja sügavasse vette minekut kardab.. õpetaja kirjutas, et tehke seda ja teist ja viige tihemini kuskile ujulasse- me oleme käinud aga kui ta kardab ja hakkab nutma siis ma ju ei saa sundida 🙁
Kas teil alles algas? Kui nii, siis ma annaks aega. Mu 9a oli ka väga kartlik ja enne ujumistunde julges ainult põlvini vees olla, aga ujuma nad ta said. Olin vàga imestunud. Ma annaks lapsele aega.
Peategi käima vees harjumas. Kui tahad tundide ujumiskursusest võtta maksimumi, pead ka ise panustama.
Käitegi nt lastebasseinis istumas. Mõnel lapsel läheb veega harjumiseks aasta. Ma hakkaks küll käima ise ka harjutamas.
Õpetaja ei suuda tunnis midagi ära teha kui ta keeldub vette minemast.
Meie panime oma 1. klassi poisi aprillis alanud kahekuulistele ujumiskursustele Kalevisse. Just selle mõttega, et harjuks enne neid kooliujumisi. Grupp on väike (9 last), bassein on väike ja madal (vesi lastele rinnuni) ning lapsed on vanuses 6-7. Rahulikus tempos saavad veega sõbraks.
Lapsel just lõppesid ujumistunnid. Kõik said vist arvestuse kuidagi tehtud, aga viimases tunnis vaatamas käies osadel lastel küll ujumine hästi ei sujunud.
Kuna umbes veerandik lastest käib kusagil ujumistrennis, siis see osa ei tegi arvestuse kohe ära ja edaspidi tunnis osalema ei pidanud.
Minu oma oskas enne ujuda küll nii selili, kui koera umbes basseinipikkuse osas, aga oli näha tugevat edasiminekut. Nüüd tunneb ennast ujudes kindlamalt. Seni oli laps veetnud kõik suved vee ääres ja mingit kartust selles suhtes polnud. Kursuse vahepeal tahtis ise käia minuga vahepeal basseinis harjutamas.
Kui laps ikka varem vett õieti näinudki pole, siis selle lühikese ajaga on küll raske õppida ära kindlas stiilis kokku vist ligi 150m ujumine (6 basseinipikkust – küll koos puhkamisega) + lisaks vee alt asjade järgi sukeldumine.
minu laps läks viieaastaselt ujumistrenni, mis toimus kord nädalas. esimesed pool aastat ta ei pannud peadki vee alla, ma ei teagi, mida ta seal tegi. siis järsku hakkas meeldima. praegu ei meeldi endiselt sügavas vees ujuda, kus jalad põhja ei ulata, aga saab hakkama. ilmselt osadel võtabki aega.
Imestasin, kui lastevanemate koosolekul üks vanem teatas, et tema ei ole nõus, et ta laps peab koolis ujuma õppima. Tema ei käi ujulas, lapsele ei meeldi kloorivesi. Imestasin – ujumine on ainuke asi, mis võib su lapse elu kunagi päästa. Samas võtsid ka teised vanemad seda ujumise asja tõsiselt ja panid lapsed ka ujumiskursustele.
Kuna elama suvi läbi mere ääres ja käime vähemalt kord nädalas ujumas – siis oli lapsel juba kooli minnes ujumine käpas.
Harjutamine ja sage ujulas käimine tõesti aitab. Meil oli noorem laps väga veekartlik, ei tahtnud, et nägu vette läheks jne. Käisime perega koos spaas, siis oli vees väga kramplik. Aga panin ujumiskursusele kirja ja seal hakkas vähehaaval kõike kaasa tegema. Ujumiskursusele paningi selle mõttega, et kui tuleb kooli kohustuslik ujumine, oleks see veehirm ja kramplik olek üle läinud. Kasu sellest tõesti oli, ujumiskursuse lõpus ujus koera ja sukeldus, nii et kogu see näo vette panemise hirm jmt oli kadunud.
Me oleme täiesti teadlikult last imikueast saadik veega harjutanud. Algul titebasseinis, hiljem spaades nii lastebasseinides kui ka kõikides täiskasvanute omades koos kõigi nende atraktsioonidega – kosed, survejoad, purskkaevud, lained jne. On vanemate sülest vettehüppeid teinud, nii väikesena alustades on põhjatu veega täiesti harjunud, mitte midagi ei karda. Ülepea märjaks saamine on puhas lust ja rõõm.
Ujulas saate ise harjutamas käia. Sundida ei saagi. Leppige lapsega eesmärgid kokku ja hakake tasapisi harjutama. Laps ju saab ise ka aru, et on vaja ära teha ja lapsevanemana tuleb toetada ning ise kindlaks ning rahulikuks jääda. Vahel on kasuks, kui vanem vend/õde või mõni teine laps, kes hästi ujuda oskab, kaasas on. Julgustab ja on eeskujuks. Mängu käigus ei panda tähelegi, et vesi hirmus on.
Meil on samuti selline kartlik laps. Praegu, 1. klassi lapsena, läheb tal kolmas õppeaasta ujumistrennis. Umbes selle õppeaasta sügisest ongi alles näha, et laps on veega sõbraks saanud. Ei kujuta üldse ette kuidas ta ilma sellise eelneva treeninguta oleks III klassis ujumistundi läinud ja pidanud selle mõne nädala lõpuks arvestuse sooritama. Seega ega muu ei aitagi kui pidev ujumas käimine.
Me oleme täiesti teadlikult last imikueast saadik veega harjutanud. Algul titebasseinis, hiljem spaades nii lastebasseinides kui ka kõikides täiskasvanute omades koos kõigi nende atraktsioonidega – kosed, survejoad, purskkaevud, lained jne. On vanemate sülest vettehüppeid teinud, nii väikesena alustades on põhjatu veega täiesti harjunud, mitte midagi ei karda. Ülepea märjaks saamine on puhas lust ja rõõm.
See titest saati harjutamine ka alati ei aita. Me käisime esimese lapsega imikust peale ujumas, beebiujumistes ja edasi niisama perega, lapsele vesi väga meeldis, aga kolmeaastaselt tekkis järsku paaniline veehirm. Ka ei talunud, et nägu vette läheks jne. Kestis see veehirm 2 aastat, siis läks järsku üle, nagu polekski midagi olnud, seitsmeselt õppis ujuma ja praegu tunneb end vees väga vabalt, ei karda sukelduda ega sügavasse vette hüpata või seal ujuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
