Teema: Üks päev naise elus. Eile olin rase :(

Minul oli emakaväline 2a tagasi, siiani teeb haiget.
Pea püsti! ❤️

Tunnen kaasa!

Aga tunne ei peagi raseduse ajal olema alati ühesugune. Mina olen viiest rasedusest vaid ühe ajal iiveldanud.

Eelmisele – oled nüüd õnnelik ja rahul ning võid päeva alata?
Kõige hullem ongi see, et sa juba harjud sellega, mängid mõttega, et millal sünnib jne. Kui sa seda ei tea – siis ei ole ka midagi taganutta.

Kuulge see on ju pastakast välja imetud jutuke, mingi ajakirjanduslik “ilujutt, mis kuradi “to be continued”. Arvate tõesti, et keegi hakkab siin foorumis blogi pidama või mida?

Mida lalinat? Iga riisitera sünd on ime?
Saan aru väljendist “peast rase”.
Perekool on muidugi 100% õige koht niisuguste teemade arutamiseks, seda küll…

Minul katkes 6+5 IVFiga saavutatud rasedus. Ehk siis pikalt planeeritud, igatpidi loodetud ja oodatud.
Nutsin küll ühe korraliku peatäie, sest muidugi olin jõudnud mõelda, millal sünnib, mis soost tulla võib, mis nimed meeldiks. Olin ikka natuke aega jõudnud temaga mõttes suhelda, mõelda, kuidas ta kasvab ja areneb. Ja no endast oli kahju, et pean selle kadalipu kõik uuesti läbi tegema, kui otsustame, et tahame ikkagi veel üht last.
Aga mõistusega sain aru, et kuna sellel beebialgel ei olnud veel südametööd, siis oli tegemist ikkagi lihtsalt embrüoga, mis on ainult väike samm edasi igakuisest vabanenud munarakust.
Katkes ilmselt sellepärast, et midagi oli valesti – minupoolset probleemi ei ole tuvastatud ja esimesed kaks last tulid esimesel katsel, nii et pole põhjust oletada, et embrüo oli igati terve ja katkemise põhjus oli minus. Ilmselt säästis see katkemine seda last ennast, mind, abikaasat ja meie kaht olemasolevat last.

Tänaseks on paar kuud möödas ja nüüd on nendest vahetult järgnenud negatiivsetest tunnetest jäänud ainult kadedus naiste vastu, kes võivad mõne aja möödudes lihtsalt loomulikul teel uuesti rasedaks jääda ja ei pea end süstima, ultrahelides käima, punktsiooni ja siirdamist läbi tegema.

Ühesõnaga – ehk suudad oma mõtteid suunata kuidagi nii, et vähemasti sa oled terve naine, jääd isegi plaanimata rasedaks. Ja et see katkemine oli nii varajane, et ta ei olnud veel kuigi kaugele arenenud. Ja et nii varajase järgu katkemisi on väga palju ja enamasti on põhjuseks mingi arenguhäire.
Kurb on muidugi ja kui sul on vaja kauem aega kurvastamiseks, siis tuleb seda endale võtta. Aga kuidagi tuleb üritada ka mõtteid korrastada nii, et see leinaaeg ei veniks igavikuliseks.

#3185451:

Kommentaar eemaldatud.

Oh seda õelust

Mind teeb murelikuks ainult üks mõte: kui 6-nädalast loodet nutetakse taga ja tuntakse kaotusvalu, siis abordi puhul öeldakse 6-nädalase loote kohta mõttetu rakukobar. Ühel juhul nagu on laps, teisel juhul mitte. Mõne ema süda on kahepalgeline.

Kurb lugu küll, aga eks võiks ka kurvemaid rääkida. Mul näiteks on olnud 12 katkemist, olen teinud kunstlikku viljastamist 5 korda. 1 neist õnnestus, olid kaksikud, aga üks loode peetus 15. nädalal. Eks siis püüdsin olla rõõmus, et ükski laps kasvab edasi. Kogu mu püüdluste peale on mul siis nüüd üks laps, olen väga õnnelik tema üle, seitse aastat läks aega, et ta minu ellu tuleks. Kuna minu unistus oli saada 3 last, püüdsin edasi, aga ikka katkemised, ebaõnnestumised. Palju raha ja emotsioone on kulutatud, aga tulemust pole. Siis jättis mees ka veel maha. Kõige selle kõrval tundub väike riisitera kadumine üsna tühine, kui sul on ikkagi võimalus saada soovitud arv lapsi, mees kõrval, kõik üldjoontes hästi, peaasi, on LOOTUS saada kõik, mida tahad. Kõigil pole seda õnne samadele katsumustele vaatamata. Sa ei tea, kui palju olen nutnud jne, kui oleks lootus, oleks asi teine. Mul pole seda, sinul on, see ei ole maailmalõpp, saad siiski kõik, mida tahad.

#3185400:

Istusin seal suurte kõhtudega tädide kõrval, et lõpuks jutule võetaks.

Proovin küll suhtuda ‘viisakalt, lugupidavalt ja sõbralikult’, nagu moded käsivad, kuid ikkagi suht nõme teema. Milleks sellist hala ajada ja miks terveid rasedaid ‘tädideks’ mõnitada? Kas kadedus sunnib neid tädideks nimetama?

#3185959:

Söögitegemisel juhuslikult noaga sõrme lõikamine viis pool südame sisust (mädanes ära).

Mitte midagi ei saa sellest lausest aru. Mis noaga sõrme lõikamine ja süda? Ja mis sul ära mädanes – südame sisu?

#3185400:

(To be continued)

Mis selle teema jätkamise mõte oleks?

#3185895:

Kurb lugu küll, aga eks võiks ka kurvemaid rääkida. Mul näiteks on olnud 12 katkemist, olen teinud kunstlikku viljastamist 5 korda. 1 neist õnnestus, olid kaksikud, aga üks loode peetus 15. nädalal. Eks siis püüdsin olla rõõmus, et ükski laps kasvab edasi. Kogu mu püüdluste peale on mul siis nüüd üks laps, olen väga õnnelik tema üle, seitse aastat läks aega, et ta minu ellu tuleks. Kuna minu unistus oli saada 3 last, püüdsin edasi, aga ikka katkemised, ebaõnnestumised. Palju raha ja emotsioone on kulutatud, aga tulemust pole. Siis jättis mees ka veel maha. Kõige selle kõrval tundub väike riisitera kadumine üsna tühine, kui sul on ikkagi võimalus saada soovitud arv lapsi, mees kõrval, kõik üldjoontes hästi, peaasi, on LOOTUS saada kõik, mida tahad. Kõigil pole seda õnne samadele katsumustele vaatamata. Sa ei tea, kui palju olen nutnud jne, kui oleks lootus, oleks asi teine. Mul pole seda, sinul on, see ei ole maailmalõpp, saad siiski kõik, mida tahad.

See ei ole selline koht, kus pannakse joonele, kellel on raskem. Ma võiks sulle siia kõrvale panna oma sõbranna loo, kes pärast 15 aastat väga räigeid üleelamisi (kaks pärast 20. nädalat sündinud ja kohe maetud last, loendamatul hulgal varaseid katkemisi IVFist ja ise tekkinud rasedustest) on ikkagi lasteta ja nüüd juba nii vana ka, et enam pole midagi teha.
Aga tundub, et ta tuleb sellega palju paremini toime kui sina oma saatusega. Sa ei saa selliseid asju võrrelda. Mõni inimene on tugevam, teine inimene on nõrgem. Mõni elab teise jaoks pealtnäha tähtsusetut asja väga raskelt üle, teine tuleb uskumatust katsumusest päris kergesti välja.
Kahtlustan antud teema puhul küll ka ilukirjandust veidi, aga kõigi teiste inimeste huvides, kes su “minul on raskem”-postitust lugema satuvad ja end puudutatuna tunnevad, pidin midagi ütlema. Ära tekita teistes tunnet, et nende lein on tähtsusetu. Sul ei hakka sellest kuidagi parem, teisel inimesel halvem aga küll.

#3185996:

Ei teadnudki, et “tädi” on sõimusõna. Mis ajast? Kas “onu” ka?

Ära mängi lolli. Saad väga hästi aru, et mitte sõna ise pole süüdi vaid selle kasutuskoht. Siga, eesel, ahv, täi, koi, lammas, kirgas kriit jne on kõik mitte-sõimusõnad.