Esileht Pereelu ja suhted Üks päev naise elus. Eile olin rase :(

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: Üks päev naise elus. Eile olin rase :(

Postitas:
Kägu

Olen tavaline naine, kellel on kaks last ja mees (ka vist).
Eile alustasin oma päeva naistearsti valvekabineti ukse taga, sest nii oli vaja. Istusin seal suurte kõhtudega tädide kõrval, et lõpuks jutule võetaks. See oli juba kolmas visiit viimase paari nädala jooksul. Algselt oli mitu kuud tagasi kinni pandud vastuvõtt, kus tahtsin spiraali paigaldamisest rääkida, aga juhtus hoopis üllatus, et täiesti ebaloogiliselt kolm päeva enne oodatavat menstruatsiooni jäin rasedaks. Esimesel vastuvõtul arst oletas, et võin rase olla, 10 päeva hiljem nägi juba lootekotti ning HCG oli tõusnud üle 5000. Kolmandat korda istusin nüüd aga ukse taga juba teadmisega, et rasedus on peetunud, sest päev varem oli alanud tugev veritsus ning lootsin vaid kuulda, et kõik on korralikult puhastunud ja välist sekkumist pole vaja. Õnneks oligi ses mõttes kõik korras. Aga oma Riisiterakese südametuksed jäidki nägemata 🙁
Selline kogemus tekitab segaseid tundeid. Isegi kui pole lapsesaamist planeerinud, tekib lühikese ajaga õnnetunne ja ootus, sest iga laps on ju ime. Loendad nädalaid ja päevi, tõmbad alla rasedusäpi, arvutad sünnitustähtaega, mõtled, kas sünnib poiss või tüdruk. Samas muretsed, et kuidas me ikka hakkama saame, sest sünnitähtaeg on napilt peale seda kui noorem laps on saanud 2,5-aastaseks. Ja miski sisemine tunne ütleb siiski pidevalt, et midagi on valesti, sest pole tavapärast iiveldustunnet ja olemine on liiga tavaline.

Meie Riisiterakest meenutades, kes oli meiega vaid 6 nädalat ja 2 päeva.
(To be continued)

+18
-26
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga kurb. Kahjuks rasedused tihti peetuvad või katkevad, nii noores rasedusjärgus mõni ei teagi oma seisundist. Vahel katkeb rasedus põhjusega (lapse arengus on viga) vahel ilma mingi põhjuseta. Ise olen kolme lapse ema ja kaotenud pole õnneks ühtegi. Olen alati arvanud, et kui endal kaks last, siis pole nii hull raseduse katkemine- mõni ei saagi lapsi ju. Kui oma viimase pärast samuti arstiuksi kulutasin, siis mõistsin, et laps on ainukordne ime ja emasüda tuksub igale neist kaasa. Lein tuleb leinata, elu tahb elamist ja kui määratud, siis tuleb laps uuesti.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul oli emakaväline 2a tagasi, siiani teeb haiget.
Pea püsti! ❤️

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sama asi 2.5 a tagasi. Siis jäin mõne kuu pärast aga uuesti rasedaks ja nüüd imearmas tütreke kodus. Eks haiget tegi ikka aga mõtlesin et looduslik valik-ju ei olnud elujõuline.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tunnen kaasa!

Aga tunne ei peagi raseduse ajal olema alati ühesugune. Mina olen viiest rasedusest vaid ühe ajal iiveldanud.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

+9
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eelmisele – oled nüüd õnnelik ja rahul ning võid päeva alata?
Kõige hullem ongi see, et sa juba harjud sellega, mängid mõttega, et millal sünnib jne. Kui sa seda ei tea – siis ei ole ka midagi taganutta.

+11
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oli kunagi üks kampaania, mille käigus jagati videot naistest, kelle lapsed on kas looteeas või peagi pärast sündi surnud. Seal oli ka 6-nädasasi emasid.
Muidugi võivad tekkida kohe raseduse alguses juba emal emalikud tunded ja kasvõi mõttes asjatamised (nagu sinul). See, mida praegu tunned ongi lein oma lapse pärast ja leinas pole midagi häbeneda. Alati on parem leina pigem välja kui sisse elada, ükskõik mis ühiskond ja selle eraldi liikmed ümber imelikuks peavad.
Jõudu sulle!

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuulge see on ju pastakast välja imetud jutuke, mingi ajakirjanduslik “ilujutt, mis kuradi “to be continued”. Arvate tõesti, et keegi hakkab siin foorumis blogi pidama või mida?

+22
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tunnen kaasa.
Aga lihtsalt küsimuseks. Mis komme see tänapäeva naistel on teisi naisi “täditada”? “Istusin seal suurte kõhtudega “tädide” kõrval …”.

+20
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mida lalinat? Iga riisitera sünd on ime?
Saan aru väljendist “peast rase”.
Perekool on muidugi 100% õige koht niisuguste teemade arutamiseks, seda küll…

+14
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ah mis te õiendate, ma mäletan küll, et mul oli puhastusjärgselt vaade just tollele kohale, kus ma täpselt kaks aastat varem olin vastsündinuga sünnitusmaja ees istunud ja taksot oodanud. See loode, kelle pärast ma nutta lahistasin, oli 3 nädalat vana, ehk et surnud vist veel enne, kui üldse emakasse jõudis.

Aga mulle on igaüks mu neljast lapsest teisel katsel tulnud, nii et pool aastat hiljem tundsin hoolimata arstide igasugustest hirmutamistest ja tavapärast sümpotomite puudumisest, et seekord lihtsalt peab hästi minema.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul katkes 6+5 IVFiga saavutatud rasedus. Ehk siis pikalt planeeritud, igatpidi loodetud ja oodatud.
Nutsin küll ühe korraliku peatäie, sest muidugi olin jõudnud mõelda, millal sünnib, mis soost tulla võib, mis nimed meeldiks. Olin ikka natuke aega jõudnud temaga mõttes suhelda, mõelda, kuidas ta kasvab ja areneb. Ja no endast oli kahju, et pean selle kadalipu kõik uuesti läbi tegema, kui otsustame, et tahame ikkagi veel üht last.
Aga mõistusega sain aru, et kuna sellel beebialgel ei olnud veel südametööd, siis oli tegemist ikkagi lihtsalt embrüoga, mis on ainult väike samm edasi igakuisest vabanenud munarakust.
Katkes ilmselt sellepärast, et midagi oli valesti – minupoolset probleemi ei ole tuvastatud ja esimesed kaks last tulid esimesel katsel, nii et pole põhjust oletada, et embrüo oli igati terve ja katkemise põhjus oli minus. Ilmselt säästis see katkemine seda last ennast, mind, abikaasat ja meie kaht olemasolevat last.

Tänaseks on paar kuud möödas ja nüüd on nendest vahetult järgnenud negatiivsetest tunnetest jäänud ainult kadedus naiste vastu, kes võivad mõne aja möödudes lihtsalt loomulikul teel uuesti rasedaks jääda ja ei pea end süstima, ultrahelides käima, punktsiooni ja siirdamist läbi tegema.

Ühesõnaga – ehk suudad oma mõtteid suunata kuidagi nii, et vähemasti sa oled terve naine, jääd isegi plaanimata rasedaks. Ja et see katkemine oli nii varajane, et ta ei olnud veel kuigi kaugele arenenud. Ja et nii varajase järgu katkemisi on väga palju ja enamasti on põhjuseks mingi arenguhäire.
Kurb on muidugi ja kui sul on vaja kauem aega kurvastamiseks, siis tuleb seda endale võtta. Aga kuidagi tuleb üritada ka mõtteid korrastada nii, et see leinaaeg ei veniks igavikuliseks.

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu jaoks teeb asja lihtsamaks taluda statistika. Iga neljas rasedus katkeb. Number, mis on üllatavalt suur, arvestades seda, kui vähe katkemistest räägitakse.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.

Oh seda õelust

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen alati arvanud, et kui endal kaks last, siis pole nii hull raseduse katkemine- mõni ei saagi lapsi ju. Kui oma viimase pärast samuti arstiuksi kulutasin, siis mõistsin, et laps on ainukordne ime ja emasüda tuksub igale neist kaasa.

Mulle on just jäänud mulje, et need, keda raseduse katkemine tabab eriti valusalt, on alati naised, kellel juba on lapsed. Ilmselt sest siis nad juba teavad ja tunnevad seda lapse saamise “imet” hästi omast käest.

Lastetu naine, eriti kui on olnud planeerimata rasestumine, ei oska rasedusest ja sünnitusest veel midagi arvata ja pigem tundub sisimas võõristav rase olemine kui selle katkemine. Minul näiteks ei olnud leinatunnet, suhtusin täitsa rahulikult ja tundus, et ju siis pidi looduslikult nii minema. Rasedust ei planeerinud ja seega oli isegi mõnevõrra kergendus kuigi omal käel poleks katkestanud. Oli tunne, et kõik läks nüüd kehas normaalseks tagasi. Ei tundnud ka seda, et selle lühikese ajaga mõni “hing” minu juurde tuli vms esoteerilist. Nii et kindlasti on ka võimalik teistmoodi sellist juhtumit võtta ja igal naisel on erinevad emotsioonid.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind teeb murelikuks ainult üks mõte: kui 6-nädalast loodet nutetakse taga ja tuntakse kaotusvalu, siis abordi puhul öeldakse 6-nädalase loote kohta mõttetu rakukobar. Ühel juhul nagu on laps, teisel juhul mitte. Mõne ema süda on kahepalgeline.

+9
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mind teeb murelikuks ainult üks mõte: kui 6-nädalast loodet nutetakse taga ja tuntakse kaotusvalu, siis abordi puhul öeldakse 6-nädalase loote kohta mõttetu rakukobar. Ühel juhul nagu on laps, teisel juhul mitte. Mõne ema süda on kahepalgeline.

Too palun välja, kuskohas on üks ja sama naine teinud aborti ja teisel juhul katkenud rasedust taga nutnud?
Inimesed on erinevad. Nende suhtumine teatud teemadesse on erinev. Olukorrad on erinevad. Kus siin see kahepalgeline ema on?

+17
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kurb lugu küll, aga eks võiks ka kurvemaid rääkida. Mul näiteks on olnud 12 katkemist, olen teinud kunstlikku viljastamist 5 korda. 1 neist õnnestus, olid kaksikud, aga üks loode peetus 15. nädalal. Eks siis püüdsin olla rõõmus, et ükski laps kasvab edasi. Kogu mu püüdluste peale on mul siis nüüd üks laps, olen väga õnnelik tema üle, seitse aastat läks aega, et ta minu ellu tuleks. Kuna minu unistus oli saada 3 last, püüdsin edasi, aga ikka katkemised, ebaõnnestumised. Palju raha ja emotsioone on kulutatud, aga tulemust pole. Siis jättis mees ka veel maha. Kõige selle kõrval tundub väike riisitera kadumine üsna tühine, kui sul on ikkagi võimalus saada soovitud arv lapsi, mees kõrval, kõik üldjoontes hästi, peaasi, on LOOTUS saada kõik, mida tahad. Kõigil pole seda õnne samadele katsumustele vaatamata. Sa ei tea, kui palju olen nutnud jne, kui oleks lootus, oleks asi teine. Mul pole seda, sinul on, see ei ole maailmalõpp, saad siiski kõik, mida tahad.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Söögitegemisel juhuslikult noaga sõrme lõikamine viis pool südame sisust (mädanes ära).
Oli ka must auk, väga must auk, aga laste nimel sai sellest välja ronitud ja nüüd liikumispuudega edasi ronitud. Isegi palgatööd jaksab veel teha.

Mõtlemise asi, mida aitas ka blogi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Istusin seal suurte kõhtudega tädide kõrval, et lõpuks jutule võetaks.

Proovin küll suhtuda ‘viisakalt, lugupidavalt ja sõbralikult’, nagu moded käsivad, kuid ikkagi suht nõme teema. Milleks sellist hala ajada ja miks terveid rasedaid ‘tädideks’ mõnitada? Kas kadedus sunnib neid tädideks nimetama?

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei teadnudki, et “tädi” on sõimusõna. Mis ajast? Kas “onu” ka?

+5
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Söögitegemisel juhuslikult noaga sõrme lõikamine viis pool südame sisust (mädanes ära).

Mitte midagi ei saa sellest lausest aru. Mis noaga sõrme lõikamine ja süda? Ja mis sul ära mädanes – südame sisu?

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

antud teos on fabritseeritud ja samade tegelaste poolt, kes lõid loo
wc’s oma elu eest paluvast abordijäänusest

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

(To be continued)

Mis selle teema jätkamise mõte oleks?

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

(To be continued)

Mis selle teema jätkamise mõte oleks?

Teemaalgataja arvates oleme me Riisiterakese seiklustest huvitatud ka edaspidi. Või kuidas seda teisiti mõista?

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kurb lugu küll, aga eks võiks ka kurvemaid rääkida. Mul näiteks on olnud 12 katkemist, olen teinud kunstlikku viljastamist 5 korda. 1 neist õnnestus, olid kaksikud, aga üks loode peetus 15. nädalal. Eks siis püüdsin olla rõõmus, et ükski laps kasvab edasi. Kogu mu püüdluste peale on mul siis nüüd üks laps, olen väga õnnelik tema üle, seitse aastat läks aega, et ta minu ellu tuleks. Kuna minu unistus oli saada 3 last, püüdsin edasi, aga ikka katkemised, ebaõnnestumised. Palju raha ja emotsioone on kulutatud, aga tulemust pole. Siis jättis mees ka veel maha. Kõige selle kõrval tundub väike riisitera kadumine üsna tühine, kui sul on ikkagi võimalus saada soovitud arv lapsi, mees kõrval, kõik üldjoontes hästi, peaasi, on LOOTUS saada kõik, mida tahad. Kõigil pole seda õnne samadele katsumustele vaatamata. Sa ei tea, kui palju olen nutnud jne, kui oleks lootus, oleks asi teine. Mul pole seda, sinul on, see ei ole maailmalõpp, saad siiski kõik, mida tahad.

See ei ole selline koht, kus pannakse joonele, kellel on raskem. Ma võiks sulle siia kõrvale panna oma sõbranna loo, kes pärast 15 aastat väga räigeid üleelamisi (kaks pärast 20. nädalat sündinud ja kohe maetud last, loendamatul hulgal varaseid katkemisi IVFist ja ise tekkinud rasedustest) on ikkagi lasteta ja nüüd juba nii vana ka, et enam pole midagi teha.
Aga tundub, et ta tuleb sellega palju paremini toime kui sina oma saatusega. Sa ei saa selliseid asju võrrelda. Mõni inimene on tugevam, teine inimene on nõrgem. Mõni elab teise jaoks pealtnäha tähtsusetut asja väga raskelt üle, teine tuleb uskumatust katsumusest päris kergesti välja.
Kahtlustan antud teema puhul küll ka ilukirjandust veidi, aga kõigi teiste inimeste huvides, kes su “minul on raskem”-postitust lugema satuvad ja end puudutatuna tunnevad, pidin midagi ütlema. Ära tekita teistes tunnet, et nende lein on tähtsusetu. Sul ei hakka sellest kuidagi parem, teisel inimesel halvem aga küll.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See pole võistlemise ega võrdlemise koht!

Aga teemaalgataja, eks elus on ikka nõnda, et kui võetakse ära miski, mida sa ei teadnudki, et tahad, siis… tunned kaotust.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei teadnudki, et “tädi” on sõimusõna. Mis ajast? Kas “onu” ka?

Ära mängi lolli. Saad väga hästi aru, et mitte sõna ise pole süüdi vaid selle kasutuskoht. Siga, eesel, ahv, täi, koi, lammas, kirgas kriit jne on kõik mitte-sõimusõnad.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kurb lugu küll, aga eks võiks ka kurvemaid rääkida. Mul näiteks on olnud 12 katkemist, olen teinud kunstlikku viljastamist 5 korda. 1 neist õnnestus, olid kaksikud, aga üks loode peetus 15. nädalal. Eks siis püüdsin olla rõõmus, et ükski laps kasvab edasi. Kogu mu püüdluste peale on mul siis nüüd üks laps, olen väga õnnelik tema üle, seitse aastat läks aega, et ta minu ellu tuleks. Kuna minu unistus oli saada 3 last, püüdsin edasi, aga ikka katkemised, ebaõnnestumised. Palju raha ja emotsioone on kulutatud, aga tulemust pole. Siis jättis mees ka veel maha. Kõige selle kõrval tundub väike riisitera kadumine üsna tühine, kui sul on ikkagi võimalus saada soovitud arv lapsi, mees kõrval, kõik üldjoontes hästi, peaasi, on LOOTUS saada kõik, mida tahad. Kõigil pole seda õnne samadele katsumustele vaatamata. Sa ei tea, kui palju olen nutnud jne, kui oleks lootus, oleks asi teine. Mul pole seda, sinul on, see ei ole maailmalõpp, saad siiski kõik, mida tahad.

Kurb lugu seegi. Tubli ja tugev naine. Aga, meile kõigile on midagi antud. Kellele 12 last ja raha pole, teisele raha, et 12 korda end viljastada lasta. Kui paljudel pole ei lapsi ega raha, et seda teostada? See tähendab, et inimesed sooviksid oma perre last ja suudaksid talle tagada vajamineva, aga vot raha, et järjepidevalt viljastamas käia, puudub. Abortidest rääkides tundubki tobe, et seda nii suurel määral toetatakse, aga kunstlik vijastamine maksab tohutult. Saaks ühelt võtta ja teisele panna…
Loomulikult saab alati uuesti rasestuda, aga iga kaotusvalu on kaotusvalu mis tuleb läbi töödelda. Kui inumene tunneb, et siia teema tegemine teda edasi minna aitab, siis on see ju tore.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )


Esileht Pereelu ja suhted Üks päev naise elus. Eile olin rase :(