Esileht Koolilaps Üksik laps

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: Üksik laps

Postitas:
Kägu

Tegu on 9-nda klassi tüdrukuga. Enne koroonat oli palju sõpru, käs tihti väljas. Juba esimese koroonalaine ajal hakkas eemalduma teistest. Talvel läks tülli ka parima sõbrannga (sõbranna otsustas, et ei taha enam sõbranna olla) ja nüüd blokib kõiki . Räägib, et keegi ei taha temaga suhelda ja ta ise ei taha suhelda . Istub ma toas ning keeldub suhtlemast. Kui vahepeal kooli sai, hakkas natuke murduma, nüüd totaalse lockdowniga jälle täiesti kapseldunud. Oleme kaasanud nii kooli kui tervishoiusüsteemi spetsialsitid, eesmärk on kool lõpetada. Last aidata pole võimalik hetkel kuidagi. Aitaks igapäevane suhtlus sõpradega, mis praegu välistatud.

Ma saan aru, et teismeline, raske iga jne. Kas kellegil on lapsel teismeliseeas sarnaseid probleeme olnud ja kas mingi hetk muutub asi paremuse poole? Tahaks mingit lootuskiirt, praegu olen  masenduses ning meeleheitel. Kõige hullem on , et ma ei saa üldse aru, mis ta sees toimub ja mis on päris ning mis on tema emotsioon.

Kas päriselt nüüd äkki keegi ei taha suhelda? Või on ta nii lukku keeranud, et keegi ei oska suhelda? Kuidas olla lapse kõrval?

 

+16
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Võib-olla aitaks lemmiklooma võtmine?

Mul on küll mitu last, aga teismeline tütar on sageli oma toas koos kassiga ja kassist on palju seltsi keerulisel ajal :).

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh, aga meil juba on lemmikloomad. Lisaks ödedele vendadele. Isegi need ei aita praegu

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Probleem on suur, aga lockdown selles küll süüdi pole. Keegi ei keela sõbranna külla kutsumist või koos õues jalutamist. Kas tütar on proovinud kedagi kutsuda? Kui ise mõne ta sõbranna ema tunned ja usaldad, siis räägi, kuidas su laps end tunneb ja palu, et ta oma lapsega räägiks ja ärgitaks sinu lapsega suhtlema. Tänapäeva noored on vaimse tervise probleemide osas üldjuhul väga toetavad ja ilmselt aitaksid, kui teaksid, et abi on vaja.

+6
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, las te lugesite mu postituse läbi? Ma ei süüdistanud kindlasti lockdowni, vaid see süvendas olukorda. Ja ma ei saa isegi aru, kas ja mis sünnib. Minu sekkumine teeks asjad hullemaks- sellest vanuse vanemate sekkumine on katastroof,, tegu on siiski 16 aastasega. Peale selle ma ei tunne ta viimasel aja sōprade vanemad.  Nagu ma kirjutasin- aidata suhteliselt keeruline, sest ta ei taha minu abi. Ja kindlasti ta ei taha, et ma räägiks tema probleemides. Kui arst tegi ettepaneku sōpradega koos rääkida murest, keeldus.

Ma saan ainult toestada, aga ma hästi ei oska.  Lihtsalt tahaks mònda positiivsed lugu, et see kōik möödub.. ja nippe, kuidas ennast stabiilne ja rahulik hoida sellest olukorras.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina arvan samuti, et koroona pole süüdi, vaid see tõi lihtsalt nähtavale tegelikud suhted.

Sama vana tütre emana ma näen, et ongi päevi kus ollakse vaiksemalt, siis jälle suheldakse, minnakse õue. Meie pere järgib piiranguid tõsiselt ja külla me kedagi ei luba. Samas lubame me olla koos õues ja palume hoida distantsi. Minu tütrel on üks kindel hea sõbranna, kellega nad käivad jalutamas, õpivad uusi asju ise omal algatusel internetist, suhtlevad ka palju internetis jne. Samas on tal ka muid sõpru, kuid selliste suurte seltskondadega me päriselt ei soovi teda ka kokku lasta. Ta pigem ise saab sellest ka hästi aru ning ei tahagi. Mingil moel muidugi ikka suheldakse netis omavahel. Võibolla ei teeks paha tõsi siis kedagi tal ise nt jalutama kutsuda ja see suhtluskond ei peagi ju suur olema.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei ole siin tihti ja mind hämmastab, et kui ma kirjutan, et mure, siis miinustatakse seda. Kuidas on vōimalik kellegi murele miinust panna? Vōi sellele, et lemmikloomad on olemas.

Lisaks funktsionaalse lugemise puudulikus- kirjutan, et LÄKS PARIMA  SŌBRANNAGA TÜLLI ja EI TAHA  KELLEGIGA  SUHELDA. Ja siis soovitatakse sôbrannaga jalutame minna.  Ning suhelda väikse ringkonnaga.

Probleem ongi selles, et ei suhtle üldse ja kellegiga. Sundolukord ehk kool suutis natuke olukorda murda, kodus kinni istudes keeldub suhtlemast ja väidab, et teised ei taha suhelda.

Vabandust kui nüüd kedagi riivasin

+18
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sellist probleemi mul pole olnud, proovin lihtsalt kaasa mõelda. Saan aru, et õdede vendadega suhtlemisest pole abi. Äkki on mõni sugulane, kes oleks tema vanune, kellega oleks võimalik kokku saada ja suhelda? Või teie tuttavate lapsed. Saan aru, et sõbrannade suhtes on juba trots tekkinud, et siis oleks keegi teine inimene, kes pole pundis nende sõbrannadega ja oleks nagu uus algus.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa said minust valesti aru. Esiteks ma ütlen, et siin laotakse iga asja peale miinuseid. See tuli ka mulle hiljuti suure üllatusena. Ja nt Sildarude peredraamas kirjutasin ma, et asjad pole alati must-valged, ja selle peale märgiti mu kommentaar ebasobivaks.

Olen nõus, et selle miinustamise ja märkimisega minnakse ikka tõega üle piiri.

Aga teiseks, mina soovitasin minna sõbrannaga jalutama. Sa kirjutasid, et ta läks parima sõbrannaga tülli, aga kunagi oli tal palju sõpru. Minu mõte oli, et ehk leiab kellegi sealt siiski üles. Piisab ju ühest toredamast sõbrast. Ja ehk ta kutsuks ise kellegi nt jalutama või a la loomaaeda, vabaõhumuuseumisse vms. Paljud igavlevad kodudes ja haaravad igast võimalusest. Siis kui ots lahti tehtud, oleks edaspidi juba lihtsam ehk et see esimene samm ongi kõige raskem.

 

 

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma saan aru, et teismeline, raske iga jne. Kas kellegil on lapsel teismeliseeas sarnaseid probleeme olnud ja kas mingi hetk muutub asi paremuse poole? Tahaks mingit lootuskiirt, praegu olen  masenduses ning meeleheitel. Kõige hullem on , et ma ei saa üldse aru, mis ta sees toimub ja mis on päris ning mis on tema emotsioon.

Kas päriselt nüüd äkki keegi ei taha suhelda? Või on ta nii lukku keeranud, et keegi ei oska suhelda? Kuidas ola lapse kõrval?

Mul endal on olnud selline oma pere väliste inimesega mittesuhtlemise periood. Ka vanus (põhikooli lõpp) klapib sinu lapsega.

Meie seltskond, kes me olime veel põhikooliealistena mõnusalt oma varateismeliste asju ajanud ja koos lõkerdanud… Äkki oli see muutunud, ma tundsin, et ma olen liiga erinev ja mul on raske leida teiste tüdrukutega ühisosa. Mulle meeldis riietuda endiselt lapselikult, teised aga hakkasid püüdma kes seksikust ja kes lihtsalt täiskasvanulikkust taotlema. See on lihtsalt üks näide. Neid asju, milles olen justkuil liiga erinev, leidsin aina rohkem. Aga teised tundusid mulle sellised, et nad sobivad omavahel rohkem kokku. Ja tõmbusin mingisse kõrvaltvaataja positsiooni – kuulasin , mis teised rääkisid, aga ise osa ei võtnud. No ja kes osa ei võta, see jäetaksegi suhtlusest ja omavahelistest asjadest kõrvale ja nii ta läheb.

Samal ajal ma olin murelik selle pärast, et täiskasvanuks saamiseni polegi enam palju aega ja mis eriala ma õppima hakkan ja kuidas ma tööd leian ja kuidas ma üldse ühiskonnas oma koha leian jne. Kellega mul sellest rääkida oleks olnud? Emaga? Ema puhul ma kartsin, et ema niigi muretseb, et miks ma ei suhtle ja kas mul üldse mingeid huvisid on ja kas maüldse tuleviskus hakkama saan – ja kui ma veel omalt poolt täpselt sama teemaderingi üles võtan, hakkab ema üldse nutma ja saab närvivapustuse. Ma ei uskunud, et sellest tuleks rahulik, analüüsiv vestlus. Nii et – seega vältisin.

Mis minusse puutub, siis gümnaasiumi ajal ei õnnestunud ikka veel kuidagi see seltskondlik olemine. Koolipäevade õhtud veetsin kodus üksi – kuulasin raadiot, vaatasin telekat, lugesin. Nädalavahetused perega või/ja vanaemaga – mitte kunagi sõbrannadega. Ma ei kutsunudki kedagi külla, ise ka ei käinud. Õppisin suht hästi. Aga kuidagi nagu energiapuudus oli, oma võimeid ma ilmselt täielikult ei kasutanud. Lõpetada pingutasin. Suure nuputamise peale leidsin eriala ülikooli astumiseks. Eriala polnud kõige popim, sain ilusti sisse. Ja ülikoolis meeldis mulle kõik. See keskkond sobis mulle. Hakkasin ennast paremini tundma ja teistega rääkima jne.

Sinu küsimusele vastan, et sisemiselt meeleheitel ja paanikas ema on teismelisele kõige hullem variant üldse.

Sellises olukorras tahaks just kedagi maru rahulikku, elunäinud ja konstruktiivse suhtumisega inimest kõrvale. Kelle puhul on veendumus, et teda nüüd küll mitte üski teema endast välja ei aja, vaid kes iga teema puhul on võimeline rahulikult analüüsima, pakkuma välja midagi, mis annab mõtteainet, julgustama: “Kindlasti tasub sul… Selle on jumet. No kasvõi proovi! Mis on kõige halvem asi, mis saab juhtuda? Ah et …? No aga kui see juhtubki – see ju ei tapa.” Vat sellise inimese puhul hakkad julgema ennast avada, kapslist välja tulla! Kui seda kindlat ja rahulikku inimest ei tundu olevat… no siis istudki parem kapslis.

Eks siin on vastuolu, muidugi  – ema muretseb, aga teismeline just ei taha, et ta muretseks. Siis ta suhtleb vähem, et ema vähem muretseks (tema arvates) – aga ema muretseb just rohkem 🙂  Surnud ring.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lase lapsel lihtsalt olla. Liiga vara kaasasid kooli jm instantsid.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Endal sarnane kogemus olemas. Enne seltsiv tüdruk kapseldus endasse, hakkas äkki sõpradega tülli minema jne. Hakkas tahtma tumedavärvilisi kapuutsiga pusasid ja kandis neid, kapuuts ka toas peas. Istus kogu võimaliku aja oma toas voodis nutikaga, uks kõvasti kinni, samuti kustutas ta ära lambi ja tõmbas akendele pimenduskardinad päise päeva ajal ette. Ja nii ta istus päevad läbi pimedas toas oma voodis, vahtides lõputult nutikat.

Kutsusin sööma – ei tahtnud. Tavatoidust ja perega koos söömast keeldus, ent mingi aja möödudes õngitses külmikust jäätise ja pistis liitrise paki korraga nahka. See oli sisuliselt tema päevatoit. Kutsusin teda randa (oli suvi) – keeldus. Kutsusin teda jalgrattaga sõitma – keeldus. Kui meelitasin ja rääkisin, et tule ometi, õues ilus suvepäike ja sõidame koos natuke jalgratastega – keeldus. Niisugust elu kestis umbes aasta aega.

Viisin lapse psühhiaatri juurde. Sai antidepressandid peale. Ise oleksin lootnud ka mingit teraapia moodi ravi, rääkimist vms… Aga midagi niisugust polnud. Arst algul proovis natuke rääkida, aga see oli selline tavaline jutt, et ära mõtle sellele, võta rahulikult jne. Ma ise ka oskan niisugust juttu lapsele rääkida ju. Viimast korda kohtusime psühhiaatriga möödunud suvel, rohkem pole teda näinud, arst lihtsalt pikendab AD-de retsepti ja laps võtab rohtu. Ostan rohud välja ning tuletan meelde, kui võtta unustab. See on kõik.

Põhjused? Tütrel oli keeruline eluperiood, oli paar negatiivset elusündmust. Suur põhjus oli ilmselt see, et ükskord koolist tulles jäi ta pedofiili küüsi: rääkis, kuidas mingi viinahaisune mees oli ta õhtul hämaras bussipeatuse juures enda vastu surunud, õnneks laps rabeles lahti ja pääses minema. Eks sealt see hirm sisse tuligi. Laps oli nii hirmunud, et ei julgenud pool aastat sellest mitte kellelegi rääkida – ehkki olen kogu aeg korrutanud, et sellistest asjadest peab kohe vanematele rääkima ja midagi karta pole vaja. Kui laps siis lõpuks mulle rääkis, vestlesime temaga sel teemal kaua, ja mitu korda – ning oli näha, et see endast väljarääkimine aitas teda tublisti. Aga kahjuks ta oli selle rääkimisega hiljaks jäänud, hirm oli juba teinud oma töö.

Abi? Nagu öeldud, psühhiaatrilt muud abi ei saanud peale antidepressantide. Samas ma ei ütle rohtude kohta halba – need tunduvad tõepoolest teda aitavat. Aitasid august üle. Kui meenutan aasta tagasi olnud aega, mil laps päevade kaupa ainult mustas pusas, kapuuts peas, oma voodis nutikas kössitas, siis tagantjärgi kahetsen, et teda sealt kas või jõuga lahti ei tirinud ja välja värske õhu kätte ei kandnud. Need netilehed, kus laps käis ja suhtles, toetasid ja süvendasid tema depressiooni – neil lehtedel jagati nt õpetussõnu musta maagia ja enesevigastamise teemadel. Neil netilehtedel õpetati, kuidas ennast paremini lõikuda jne. Tõtt öelda – kui ikka inimene, eriti segaduses varateismeline, päevade ja nädalate ja kuude kaupa sihukese sisuga lehtedel passib, siis on see temale paras ajupesu ja hakkab viimaks tunduma tõelisusena. Ehk siis, tal ei ole enam välismaailmast mingeid muid ärritusi peale satanismiriituste ja eneselõikumise, ta ei käigi mujal ja nii hakkabki see tunduma temale ainukese tõelise maailmana.

Viisime sisse korra, et igal õhtul lähevad nutiseadmed elutoa riiulile ja enne hommikut neid keegi ei puutu (ka vanemad mitte). Lootsin, et siis saaks laps vähemalt ööselgi magada ilma, et istuks eneselõikumise lehtedel võõraste inimeste haavu laikimas. Ent laps võttis öösel ikkagi nutika või sülearvuti ja oli hommikul magamata. Ei jäänud üle muud kui osta seif ning panna nutikad ja sülearvutid ööseks luku taha.

Alles viimane meetod tõi kaasa lapse vaimse tervise paranemise. Nüüd on ta jälle sotsiaalne, suhtleb ja tal on taas sõbrad, liigub ringi kogu majas, viskab nalja, aitab koduses majapidamises, tunneb huvi õppimise vastu. Temaga saab rääkida ja ta nõustub osalema pere ühistes ajaveetmistes. Ehk siis – meil aitas eeskätt 2 asja: antidepressandid ja ekraanikasutuse piiramine (ööseks ekraanid luku taha, päeval ei luba 12 tundi nutikas istuda).

+16
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sellises olukorras tahaks just kedagi maru rahulikku, elunäinud ja konstruktiivse suhtumisega inimest kõrvale. Kelle puhul on veendumus, et teda nüüd küll mitte üski teema endast välja ei aja, vaid kes iga teema puhul on võimeline rahulikult analüüsima, pakkuma välja midagi, mis annab mõtteainet, julgustama: “Kindlasti tasub sul… Selle on jumet. No kasvõi proovi! Mis on kõige halvem asi, mis saab juhtuda? Ah et …? No aga kui see juhtubki – see ju ei tapa.” Vat sellise inimese puhul hakkad julgema ennast avada, kapslist välja tulla! Kui seda kindlat ja rahulikku inimest ei tundu olevat… no siis istudki parem kapslis.

Lapse isa? Või ta ei ole piisavalt rahulik, elunäinud või konstruktiivne?

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jätame praegu isateema välja.

Küsimus oli kuidas mina emana saan last aidata?

Ja soovitus olla rahulik ning kontstruktiivne kõlab väga elutervelt. Vahepeale lihtsalt unustan täiskasvanu rolli ja vajun hädaorgu

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Viisin lapse psühhiaatri juurde. Sai antidepressandid peale. Ise oleksin lootnud ka mingit teraapia moodi ravi, rääkimist vms… Aga midagi niisugust polnud. Arst algul proovis natuke rääkida, aga see oli selline tavaline jutt, et ära mõtle sellele, võta rahulikult jne. Ma ise ka oskan niisugust juttu lapsele rääkida ju. Viimast korda kohtusime psühhiaatriga möödunud suvel, rohkem pole teda näinud, arst lihtsalt pikendab AD-de retsepti ja laps võtab rohtu. Ostan rohud välja ning tuletan meelde, kui võtta unustab. See on kõik.

Tegelikult peakski medikamentoosne ravi koos psühhoteraapiaga käima. Psühhoterapeut on see, kes “räägib”, psühhiaater ongi ju arst, mitte terapeut. Nii et kui tundub vajalik, siis peaks ikka mingi toetava teraapia selle ravi kõrvale leidma. Igavesti ei taha ju neid ravimeid ka tarbima jääda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa ei või küsida oma tütre parimalt sõbrannalt või teistelt sõpradelt, miks nad sinu lapsega enam üldse suhelda ei taha? Mis see loeb, et 16 on, oma lapse käekäigu vastu võib huvi tunda igas vanuses.

Minule tundub see kuidagi imelik, et oli terve hulk sõpru ja järsku keegi enam ei taha suhelda. Peab ju põhjus olema ja seda tahaks ikka teada.

Tõrjumine ja ignoreerimine on ju kiusamine.

0
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viisin lapse psühhiaatri juurde. Sai antidepressandid peale. Ise oleksin lootnud ka mingit teraapia moodi ravi, rääkimist vms… Aga midagi niisugust polnud. Arst algul proovis natuke rääkida, aga see oli selline tavaline jutt, et ära mõtle sellele, võta rahulikult jne. Ma ise ka oskan niisugust juttu lapsele rääkida ju. Viimast korda kohtusime psühhiaatriga möödunud suvel, rohkem pole teda näinud, arst lihtsalt pikendab AD-de retsepti ja laps võtab rohtu. Ostan rohud välja ning tuletan meelde, kui võtta unustab. See on kõik.

Tegelikult peakski medikamentoosne ravi koos psühhoteraapiaga käima. Psühhoterapeut on see, kes “räägib”, psühhiaater ongi ju arst, mitte terapeut. Nii et kui tundub vajalik, siis peaks ikka mingi toetava teraapia selle ravi kõrvale leidma. Igavesti ei taha ju neid ravimeid ka tarbima jääda.

Ma ei hakanud oma kokkuvõtlikus kirjutises mainima, et olime psühholooge (koguni mitut) juba proovinud. Ükski psühholoog ei saanud asjale üldsegi pihta, ei saanud arugi et mingi probleem on. Laps läbis teraapia küll, ent talle selline lapsik mängimine stiilis “kujuta nüüd ette, et sul on kõik jube hästi ja sa oled printsess!” mingit mõju ei avaldanud ja oma hirmudest rääkima ka ei pannud. Ikkagi lapsevanem oli see, kes elas selle lapsega koos ja sai aru, millal on asjad valesti, ning püüdis last aidata.

Ning nagu ütlesin, meie puhul oli selleks tabletikõrvaseks teraapiaks just kodune nutikasutuse piiramine. Kui laps saab öösel oma une täis magada ilma pidevalt vilkuvale nutikale reageerimata, siis on see parim teraapia.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapse sōbrad on erinevates gruppides ja laps ise ei taha/ ei suuda kellegiga suhelda ning läbi selle tekitab olukorras, kus teised ei oska.  Ning kui ma sekkuks, kaotaks usalduse igaveseks ajaks.   Sekkumine viib veel suurema isoleerumise juurde. Nii psühholoog kui kooli tugisüsteem on sekkumist pakkunud. Ta ei taha, et keegi ta probleemides teaks.  Sekkumine viiks kooliga koostôö lōppemiseni.

Ei ole tegu kiusamise, vaid segaduses teismelisega

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina usun, et kui asi veel väga hull pole, siis aitab uus suhtlusringkond. Nii mul endal kui ka mu kahel tütrel on teismeeas selline periood olnud.
Ma ise ei läinud küll kellegagi otseselt tülli, aga võõrdusin parimast sõbrannast (kellel tekkis intensiivne poisssõbraga suhtlemise periood ja vaba aega enam polnud) ja klassikaaslastega polnud mul kunagi eriti head klappi olnud. Aitas see, kui läksin gümnaasiumi teise kooli, kuhu tulid õpilased kokku üle kogu Eesti – kõigi jaoks oli kõik uus, kõik suhtlesid omavahel ja algusest peale oli kõik tore ja hästi.
Ühel tütrel tekkis koolis mingi lahkheli selle grupiga, kuhu ta nö. kuulus. Tema leidis uued sõbrad uuest huviringist. Teine tütar oli mingi aja kuidagi üksi ja omaette koolis, aga läks suvel malevasse ja sai sealt uued sõbrad. Tegelikult on mõlemad pärast uute sõprade leidmist ka klassikaaslastega uuesti hästi läbi saama hakanud.
Enda kogemusest mäletan, et vanematega rääkimine küll midagi aidanud ei oleks. Aga kui on võimalik last suunata mingitesse uutesse seltskondadesse, mis on seotud hobiga, tööga vms konkreetse asjaga, siis sealt võib midagi hargnema hakata (praeguses situatsioonis on see muidugi keeruline, aga suveks ehk olud muutuvad). Ja 9. klassi lapse puhul on järgmisel aastal uus kool muidugi alati uus võimalus, kui ta suudab sellest “keegi ei taha suhelda ja ise ei taha suhelda” august välja ronida.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas seda varianti ei ole, et nad ära lepivad?

Mu laps suhtleb oma sõbrannadega Skype kaudu. Panevad Skype käima ja siis mõnikord isegi vaatavad kahekesi filmi ja kommenteerivad. Teevad matemaatikaülesandeid üle Skype jne.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei ole siin tihti ja mind hämmastab, et kui ma kirjutan, et mure, siis miinustatakse seda. Kuidas on vōimalik kellegi murele miinust panna? Vōi sellele, et lemmikloomad on olemas.

Lisaks funktsionaalse lugemise puudulikus- kirjutan, et LÄKS PARIMA SŌBRANNAGA TÜLLI ja EI TAHA KELLEGIGA SUHELDA. Ja siis soovitatakse sôbrannaga jalutame minna. Ning suhelda väikse ringkonnaga.

Probleem ongi selles, et ei suhtle üldse ja kellegiga. Sundolukord ehk kool suutis natuke olukorda murda, kodus kinni istudes keeldub suhtlemast ja väidab, et teised ei taha suhelda.

Vabandust kui nüüd kedagi riivasin

Ära võta isiklikult seda miinustamist. Osadele nii meeldib sinna vajutada. Ma ei saa üldse aru miks on nii võimalik siin teha. Kelle idee see küll in olnud.

Aga asjast.  Minul on ka selline laps kodus. Tema oli eelmisel aastal sama vana ja minul sama mure. Süda murdus, kuidas ininene ei suhelnud koolikaaslastega minu teada üldse. Varem koolis justkui oli mõni parem sõber ja trennis käis ka. Tegelikult hakkas juba nii 8.klass kurtma, et ei taha trenni jne. Ei taha nendega väljasõitudele. Et pole seal kellegagi koos olla jne. Kooliga sama lugu.  Tihti oli näha, et tuju on sealt tulles kehv ja jutt sama, et sõpru pole ja keegi ei taha teda jne. Olin murest murtud ja arvasin et noore inimese elu ei peaks selline olema. Vahepeal mõtlesin, et ju on nii kinnine ja küll läheb üle jne.  Ise ka olin pigem ettevaatlik sõbruneja ja halb kohaneja. Sarnaselt talle olin löödud kui mõni sõber “vahetas” mu kellegi teise vastu. Ma ei osanud ise ennast pressida ega sulanduda.

Siis tuli veel see, et vist ei toimu aktused jne. Nägin lapse silmis kurbust, kuidas maailm on pekkis. No tunnustus, pidulikkus..

Sama aja tegi sadat 10.klassi katset, sest oli kindla peale plaan kooli vahetada seoses kolimisega.  See oli nii keeruline ja segadust tekitav ja pabistasin kas see õnnestub. Samal ajal nägin tütre silmis lootusetuse tunnet, sest testid ei tulnud nii head. Ebameeldiv aeg oli ja ma  sisimas karjusin endale, et miks ma oma hea ja targa lapse nii saamatuks olen kasvatanud.

Jutt sai segane, ma kiiruga trükin, et asi oli kurb aga lihtne. Mu laps ei olnud leidnud nn enda inimesi. Jah, koolis kohal ta kuidagi paari inimesega suhtles, aga nii suureks sõbraks nad polnud saanud, et väljaspool kooli suhelda. Ta ei otsinud ise nendega kontakti. Kohapeal olles oli talle suhtlus lihtsam.

Pärast tuli välja, et talle ei istunud nn ussitamine. Oli üks või paar intrigandist tüdrukut ja see ajas klassis suhted ärevaks. Tean omast käest, et ussitamine on täielik out. Ta siis samasugune. Oma trenni, kus ta oli andekas ja kus teda tunnustati, jättis ka. 10 aastat käis ja kui jõuti neiuikka, sii hakkas tulema naiste õelust ning sellest piisas.

Mida ma tahan lõpetuseks öelda, et see muutus meil koolivahetusega. Inimene on hoopis teine. Leidis kohe sõbrad. Ometi pole kontaktõpet õieti olnudki, ikka suhtlevad. Külas käinud ja kohvikutes ja itsitavad zoomi teel jne.  Ta leidis oma inimesed. Vana kooli kohta ütkes, et seal wi toimunud midagi, inimeses tegelesid ainult tagarääkimisega ja küll neil võib seal igav elu olla. Hea sõnaga meenutab paari õpetajat ja mõnda tüdrukut-poissi .

Gümnaasiumis seltskond vahetub. Isegi kui ei vaheta kooli. Usu, see asi paraneb. Seni ole ise tema sõber.

+5
0
Please wait...

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Koolilaps Üksik laps