See ongi nende äri, seega nad ei löö külge, aga tahavad sinuga koos näiteks pilti teha, et oleks järgmistele valgetele klientidele näidata. Maksavad….ma arvan, et see läks 3 dollarit päeb pluss tegime õhtusöökide ajal, kui koos käisime, ka tema söögid välja. Ja ostudelt tagasi saadava peenraha (no eurosente) jätsime ka alati talle. Meie olime sõbrannaga kahekesi ja meie saatja pidi surnult maha kukkuma, kui ütlesime, et läheme õhtul ööklubisse ja ta ei pea tulema. Ei, tema au ei luba meid lasta. Kõik õhtused käigud käib ta kaasas.
see kõlab nagu õudusunenägu – lähed kuuks ajaks mõnusale keskkonnavahetusele ja siis on sul keegi kolmedollarine küljes nagu kleebitud. Mul oleks äärmiselt piinlik inimesele mingit peenraha jagada. Ja kohutavalt tüütu kui keegi su õhtusöökidel istub.
Õhtusöökidel osales giid muidugi ainult siis, kui ta meie palvel viis meid mõnda teise linna restorani. Külge kleebitud ei olnud ta kuidagi ega tüütu (võrreldes Indoneesia, India vms riikidega). Helistasime, tuli. Kui päev otsa polnud helistanud, helistas ise. Me ei näinud teda päevade kaupa ja nende päevade eest ka muidugi ei maksnud. Ega ta siis meiega rannas kaasas ei käinud või asula peal jalutamas. Ega lähedastes restoranides õhtusöökidel. Ööklubi, kuhu tuli minna kilomeeter kella 00.00ks, oli teine asi.
Aga poodlemas oli temast küll suur abi. Mingit peenraha ei pidanud me loomulikult ise kuidagi pihust pihku suruma. Seda peenraha andis talle pärast läbirääkimisi müüja. Ja inimesele, kelle silma paneb särama uus T-särk ja tütrele kõrvarõngaste eest lausa tantsib rõõmust, ei ole mul küll häbi ega piinlik öelda “See kaupmees tahab selle koti eest 25 dollarit. Sa ütled, et mõistlik hind on 15. Palun, siin sulle 15 dollarit, kui saad veel soodsamalt, jäta palun vahe raha endale”. Sa lihtsalt ei saa aru, kui hästi me siin elame. Meie saatja viis meid ükspäev vaatama, kuidas tema naine ja kaks last kord nädalas vee autot ootavad. Vesi tuleb kord nädalas neile külasse. Ja siis 5-6 aastased lapsed veavad 10-liitiseid kanistreid. Hotellides muidugi on kõik tip-top ja asulavahel ka – kui kitsed välja arvata. Säravpuhas rand, ookean, vägev toit. Jah, ja tõesti siis need abilised, kes tulevad turismihooajaks rannikule, et midagigigigi teenida. Ning nad on briljantselt täpsed ja delikaatsed, sest nende portfoiost sõltub nende järgmise hooaja sissetulek.
PS esimest korda käies tundus ka mulle imelik anda abilisele laste jaoks värvilisi kriite või pinal. Siis meenus, kuidas meie olime õnnelikud 80tel, kui mõni soome tuttav andis vildika. Meil oli, millega kirjutada, aga õnnest lakke hüppasime siiski. Neil lihtsalt POLE, millega koolis kirjutadagi, sageli. Kui sulle käib giidi võtmine au pihta, siis muidugi. Me võtame neid nii Prantsusmaal kui Itaalia veinimõistae külastamiseks kui ka Keenias kui on mõttekas.