Ma olen viidud viimase piirini. Ma ei suuda enam oma mehega koos elada. Aga mul pole mitte midagi hinge taga – ei elukohta, ei autot. Töö on olemas, kuid see ka selliste aegadega, et lapse lasteaeda viimine ja toomine oleks paras organiseerimine. Hetkel olen veel kodune, laps 1,7 aastane. Täiesti lootusetu tunne on, aga ma ei suuda enam seda elu elada nii edasi…. kahju.. aga nii on..
Hingelt üksik on ka üksik. Nii et samamoodi võiks küsida, et hingelt üksikemad, kuidas te hakkama saate ?
Olgu sul nüüd mõistus mõelda välja viis, kuidas oma elu joonde saada. ISE, ilma kellegi rahale toetudes. Ja olgu sul mõistust mitte järgmise mehe \”parema perioodi\” ajal mõelda, et üks laps võiks ju veel olla.
haridus-haridus-haridus.
see annab vabaduse otsustada ja kõik pikalt saata.
jah, ilutegijaga nõus . Marketi müüjana (ärge solvuge palun, kes te müüjana töötate) oma tulevikku üles ei ehita, kui mees ei aita. Lihtsalt palgad on nii närused teatud ametite peal.
Täiesti nõus eelpoolkirjutajatega. Loodan, et sul on selline haridus, mis võimaldab palga, millega saad nii enda kui ka lapse ära elatada. Ilma selleta on lootusetu. Kui palk niru, siis hakka omale kiiresti otsima tasuvamat tööd. Tutvu üürihindadega, hakka konkreetselt otsima, elatise hagi anna ka sisse. Tegutse!
Kui mina ei oleks omal ajal esimese lapse kõrvalt niipalju rabelenud, et ülikool läbi saaks, oleksin praegu tõenäoliselt päris nälgas..
Mul on kõrgharidus, palk 1200 net. Ei kujuta küll ette, kuidas kahe lapsega üksi hakkama saan. Praegu üürikorter, aga suhted mehega nii sassi, et hea meelega vajuks maa alla ja unustaks kogu elu. Lihtsalt ei kannata seda inimest enam välja. Kõige suurem mure on praegu, kuidas lapsi edasi kasvatada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]jah, ilutegijaga nõus . Marketi müüjana (ärge solvuge palun, kes te müüjana töötate) oma tulevikku üles ei ehita, kui mees ei aita. Lihtsalt palgad on nii närused teatud ametite peal.[/tsitaat]
Noh, ämmaemand õpib 4,5a ja saab ka ainult 640 e kätte, mis on ainult natuke rohkem, kui müüjatel…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on kõrgharidus, palk 1200 net. Ei kujuta küll ette, kuidas kahe lapsega üksi hakkama saan. Praegu üürikorter, aga suhted mehega nii sassi, et hea meelega vajuks maa alla ja unustaks kogu elu. Lihtsalt ei kannata seda inimest enam välja. Kõige suurem mure on praegu, kuidas lapsi edasi kasvatada. [/tsitaat]
1200 net palgaga ei tohiks küll probleemi olla äraelamisega. Meie elame neljakesi väiksema summaga ja ei nurise. Usu mind, sinu hingerahu ja stressivaba kodu lastele on seda väärt.
Olen riigiametnik, omandan kõrgharidust ja töötasu kätte 500 EUR, tere tulemast EV!Ära surra ei saa ja mehest lahku minna ammuilma, vastasel juhul oleksime kohe lastega näljas.
[small]ilutegija kirjutas:[/small]
[tsitaat]haridus-haridus-haridus.
see annab vabaduse otsustada ja kõik pikalt saata. [/tsitaat] mina oma kõrgema hariduse ja raamatukoguhoidja palgaga ei ole küll mingit vabadust leidnud. poleks meest, vireleksin üksigi, rääkimata kahe lapse kasvatamisest.
haridus peaks andma ka laiema maailmapildi. raamatukoguhoidja haridus võimaldab töötada ka muudel erialadel, kuhu pelgalt keskharidusega kandideerida ei saaks.
Mil viisil peaks teie diskusioon haridusest nüüd teemaalgatajat aitama? Läeheb praeguses situatsioonis ülikooli ja kannatab veel 4 aastat?
Pealegi ülikool ei garanteeri tööd ega palka. Sageli labidamees saab ka rohkem.
Ise kahjuks ei oska ka aidata. Olen sama olukorras .Ainult kõrgharituse dipolm taskus. Teemat hakkasingi vaatama lootusega häid nõuandeid saada, aga nagu ikka, on siin vaid meeletult mõtetuid targutajaid.
Kusjuures mind ajab ka see hariduseloba juba närvidele. Käisin ülikoolis ja hakkasin siis mingihetk uurima, et kas ma sel alal tööd ka leian ikka. Praktika kohta vähemaltki. Võtsin siis ühendust TAI-ga ja mitte midagi ei vastatud mulle. Mõtlesin nende asjade peale natuke ja otsustasin kooli pooleli jätta. Tegemist pole tasuta õppekohaga ja niisama tühja pole mõtet maksta. Olengi nüüd vaid keskharidusega, aga ma ei saa just kurta ka. Olen nüüd juba teises firmas vahetusevanem tänu enda olekule, taibule ja oskustele. Mul on ilma selle kõrghariduseta ka töö ja ma ei istu kuskil maxima kassas.
[small]ilutegija kirjutas:[/small]
[tsitaat]haridus peaks andma ka laiema maailmapildi. raamatukoguhoidja haridus võimaldab töötada ka muudel erialadel, kuhu pelgalt keskharidusega kandideerida ei saaks. [/tsitaat] nimeta need erialad, kus saaks väga head sissetulekut ja erialast haridust vaja ei ole?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]ilutegija kirjutas:[/small]
nimeta need erialad, kus saaks väga head sissetulekut ja erialast haridust vaja ei ole? [/tsitaat]
vaata ringi IT-alal. Ja ära üllatu, KUI paljud IT-alal väga edukad mehedki ei oma kõrgharidust. Kui nad jõudsid ülikooli, siis esimestel kursustel kukkusid koolist välja, aga oma alal võivad olla väga nõutud spetsid nii Eestis kui väljaspool.
ei mingit probleemi.. soovi korral jõuab kaugele ka ise õppides, vaeva nähes. ja juba esimese tööandja juures võib vabalt käia palju erialaseid koolitusi siis läbi, hulga sertifikaate teha. ainult tahtmist ja pealehakkamist peab olema.
ise olen naine, IT-kõrgharidusega, 3 lapsega üksinda, ja ütlen, et raha võiks alati rohkem olla, aga üksikemana kannatad nagunii alati palju muugi all – vastutus, kohustused, laste vajadused on kogu aeg esiplaanil. ja see on niii kohutavalt väsitav, kui pead toime tulema näiteks täiskohaga (hästitasustatud, seega ka väga vastutusrikka) töö, laste ja majapidamisega. Endale ei jõua mõelda üldse..
teemaalgataja peab otsima uue töö, kui kavatseb lastega üksi hakkama saada. aga samas- ega lahutus mehest ei lahuta meest lastest. mees võib ju ka lapsi lasteaeda hommikuti viia. korralduse küsimus.
kui mees on m, siis tuleb rääkida vanematega või kolida teise linna (kus on vanemad või sobilikum töö).
ega pole vaja õppida, kui ei taha ja tundub, et ilma saab ka. ega kõrgharidus ei annagi ametit, annab kutse.
raamatukoguhoidja haridusega inimesed saavad end rakendada ka erinevates kantseleides ja back officites.
aga kui ei taha, jumala eest, ei pea.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma olen viidud viimase piirini. Ma ei suuda enam oma mehega koos elada. Aga mul pole mitte midagi hinge taga – ei elukohta, ei autot. Töö on olemas, kuid see ka selliste aegadega, et lapse lasteaeda viimine ja toomine oleks paras organiseerimine. Hetkel olen veel kodune, laps 1,7 aastane. Täiesti lootusetu tunne on, aga ma ei suuda enam seda elu elada nii edasi…. kahju.. aga nii on.. [/tsitaat]
Miks sa ei suuda oma mehega enam koos elada? Kas mees on üksi süüdi, et sa pole õnnelik?
Mida sa oled teinud, et oma olukorda muuta?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks sa ei suuda oma mehega enam koos elada? Kas mees on üksi süüdi, et sa pole õnnelik?
Mida sa oled teinud, et oma olukorda muuta?
[/tsitaat]
Vot täpselt! Enesesüüdistamine ja ohvriks toomine \”aitavad\” ka hetkel lahendusele väga palju kaasa!
Kui ei sobi, TULEB lahku minna. Inimesed muutuvad, olukorrad muutuvad, keegi ei ole süüdi.
Minu vanemad elasid vägisi koos – lõputu õudus laste jaoks. Ei ole hingeliselt kohal ei ema ega isa ja ise vaata pidevalt, et nende tülide vahele ei jää.
Olen kahekordse kõrgharidusega õpetaja (väikelinnas. Palk on 560 eurot, millest lähevad maha maksud. Rahaliselt on väga raske. Tahaksin kangesti kolida suuremasse linna, kus on rohkem võimalusi, aga paraku on antud haridusega palk igal pool samasugune… Mujal aga pole mitte ühtegi sõpra-tuttavat-sugulast, kes enda või lapse haigestumise korral võiks appi tulla… Last ei saanud liiga noorelt, ega kogemata suvalise jorsiga. Haridus on täiesti olemas. Ametit omandama minnes lähtusin soovist, isikuomadustest ning huvist, mitte eesmärgist üksinda rahas supeldes 3 last üles kasvatada.
jah, see hariduse jutt mind ka pigem ärritab. elus hakkama saamiseks on tegelikult julgust ja ettevõtlikkust veel rohkem vaja kui haridust. mina olen alati selline tagasihoidlik hiireke olnud, no mida ma teha saan, et olen selliseks loodud? ei ole nii kerge julgeks hakata kui pole seda kunagi varem olnud. oma tagasihoidlikkuses leppisin ka mehega, kellega tegelikult hingelist klappi ei ole. olen kõrgharidusega ja töötan ka erialasel ametil, ometi saab mu sõbranna keevitajast eksmees minust rohkem palka. sest keevitajad olla nõutud inimesed!
sõbranna ise läks oma keevitajast lahku, aga vähemalt alimente maksab ta hästi. sõbrannal endal ei ole haridust ollagi, ta on justnimelt müüja. aga ta elab vanaemalt päranduseks saadud korteris ja eluasemelaenuta elab kenasti ära ja käib reisimaski, kuna keevitajast eksmees toetab lapsi nii hästi, et raha jääb ülegi.
elusid on erisuguseid.
Naistel ongi raskem üksinda hakkama saada. Meestele makstakse niikuinii naistest rohkem palka, isegi sarnase töö peal. Ja keskharidusega, kuid väga hea palgaga mehi on minu ringkonnas ikka palju, ühtki kõrgepalgalist keskharidusega naist aga mitte.
nii vötsin pudinad-padinad ja tegin Eestist vehkat. Töötan, öpin, lapsed on önnelikumad kui kunagi varem ja enda hea- ja rahulolust parem ei räägi. Eestis elamine ei ole elamist väärt, see on igatahes klaar. See köik ei tulnud yleöö ja alguses oli keeruline ja raske, aga Eesti naine pole miski kelgunöör ja hädavares, vöi on? Mis puutub haridusse ja töösse, siis tuleb ikka tegeleda pigem sellega mis meeldib, kui kutsumus on öpetaja siis pole vist möistlik punnitada äri¨- vöi IT-meheks hakkamist. Seega kui vähegi on pealehakkamist tuleb teha julgeid otsuseid mitte vinduda, ja oodata, Edu!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]nii vötsin pudinad-padinad ja tegin Eestist vehkat. Töötan, öpin, lapsed on önnelikumad kui kunagi varem ja enda hea- ja rahulolust parem ei räägi. Eestis elamine ei ole elamist väärt, see on igatahes klaar. See köik ei tulnud yleöö ja alguses oli keeruline ja raske, aga Eesti naine pole miski kelgunöör ja hädavares, vöi on? Mis puutub haridusse ja töösse, siis tuleb ikka tegeleda pigem sellega mis meeldib, kui kutsumus on öpetaja siis pole vist möistlik punnitada äri¨- vöi IT-meheks hakkamist. Seega kui vähegi on pealehakkamist tuleb teha julgeid otsuseid mitte vinduda, ja oodata, Edu![/tsitaat]
Kas lapsed võtsid kaasa? Eks ei hakanud selles plaanis segama? Ma ise olen mõelnud ka selle peale, et läheks Eestist koos lastega minema, aga eks ei oleks nõus laste minemakolimisega (mitte hoolimisest muidugi, lihtsalt minu kiusamiseks).
Mul on muide keskharidus. Enne masu teenisin brutos umbes 21000 krooni, nüüd, peale lapsi ja masu, nii 1000 euro ringis. Aga mul on lihtsalt pealehakkamist rohkem, kui keskmisel naisel. Ülikooli lõpetan ka muidugi ära – aga ülikooliharidus ei taga mingit suurt palka, Eesti on täis ülikooliharidusega naisi. Naised võiksid lihtsalt ise natuke laiemalt vaadata ja mitte trügida ainult ülinaiselikele aladele – naiskeevitajale makstakse ilmselt sama palju palka, kui meeskeevitajale. Naised peaksid lihtsalt tööturule sukeldudes seadma kõrgemaid eesmärke ja olema agressiivsemad, enesekindlamad ja kõrgemate sihtidega, juba töökohtaomades teadlikult karjääri looma, otsima pidevalt paremaid võimalusi – nii nagu mehed seda teevad. Valdav osa naisi saavad mingi töökese ja siis klammerduvad selle külge, ei julge enam vahetada – et järsku ei läbi katseaega vms. Ka siis, kui mees kõrval olemas – kui just võiks tuleviku nimel riskida.
Loomulikult ma vötsin oma silmaterad kaasa. Mis möttes Eks hakkab segama – kaks täiskasvanud inimest arutasid rahulikult vöimalused läbi ja ilmselgelt on neil täna siin kordades paremad vöimalused ja tingimused kui Eestis ja nii ongi. Laste isa on alati meile tere-tulnud ja vastupidi. Ja önneks on siin suhtumine tööse ja ametitesse ja naistesse väärikam 🙂 Jsksu!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
