Olen 2 lapsega üksikema. Jah, olen ise süüdi. Kuid peale teise lapse sündi kui mind 25 aastat vanema mudeli vastu välja vahetati ja laps konkreetselt \”pikalt\” saadeti sõna otseses mõttes, otsustasin ise üksi edasi liikuda. 3 aastat ei ole suhteid tahtnud ega tekitanud, haridus on piisav ja saan väikese sissetulekuga ideaalselt kõik makstud ja lapsed toidetud ilma, et peaks kelleltki raha laenama-kerjama. Lastega oma vanemaid ei koorma, nad ise vahel paluvad, et tahavad neid hoida. Ka siis teen selleks ajaks söögid valmis ja annan tagavara riided kaasa, et neil võimalikult väike koormus oleks. Depressiooni ei ole jalaste üle olen õnnelik. Suurem juba koolilaps ja õpib ainult viitele, eks näis mis puberteedieas saab.
Mul tekkis aga imestus kui lugesin erinevaid artikleid ja teemasid, et üksikemad ajavad abielumehi taga? Miks peaks üksikema abielumehi üldse tahtma? Pigem siis juba vaba meest keda oma lastele isaks saada. Pealegi need üksikemad keda tunnen, on meestes nii pettunud, et ei taha üldse mingit suhet enam. Ka mina olen selline. Seks ei huvita, teen trenni ja panustan kõik energia laste kasvatamisse ning seda rõõmuga. Ei arva, et neil tulevikus raskusi tekiks, et isata kasvasid kuna ma olen suuremale (väiksem liiga pisike alles) seletanud, et õige mees tegeleb lastega ja aitab oma peret ja naist, samas seletanud kuidas käituda, et mittetublid naised neid ära ei kasutaks.
Mõlemad lapsed sündisid pikematest suhetest ja plaanitud, peale mida mõlemad mehed leidsid, et neile isaks olemine ei sobi. Jah tõesti, abielus me ei olnud ja ma ei õigustagi end selles osas, aga peale teise lapse sündi ei tekita miski enam, soovi endale uut suhet soetada. Ennast tundes ei teki ka enam uut. Küll aga on nilbeid abielumehi, kes tõesti püüavad ligi ajada. Siiani olen nad täielikult oma tutvusringkonnast välja visanud esimese katse järgi. Ja miks tihti arvatakse, et üksikemad on tingimata mehe hoidmiseks lapse saanud? Minu lapsed tulid just mõlema mehe endi soovil, ausalt mina lapsi isegi ei tahtnud eriti tol hetkel. Ja arvata, et need lapsed kasvavad pätiks? (olen vanematelt inimestelt taolist suhtumist kuulnud) Pigem sõltub asi kasvatusest ja süüdistada tuleks meest, kes ei anna üldse panust. Miks olen täiskohaga üksikema? Kuna isiklikult lihtsalt oleks mulle alandav miinimumalimente välja kerjata ja pärast mehelt luba küsida kui lapsega tahaksin välismaale elama minna. Alimente maksev mees saab seda keelata seadusega. Isaks olemine ei ole nii, et täna sobib, homme ei sobi ja ülehomme võiks jälle natuke katsetada kuni mugav on. Kui ikka raseduse ajal ainult vägivallatseti ja üksi jäeti, peale sündi öeldi, et laps üldse ei huvita ja et ta vihkab väikeseid poisse aga väikeseid tüdrukuid jumaldab, siis mina pole see ema, kes laps kaenlas ohvrimeelselt eksil järgi jookseb.
Pikk jutt, aga mõtle on selles, et valdavalt on üksikemad siiski meestes pettunud ja ei taha uutest suhetest kuuldagi, kui tõesti pole litsidega tegu kellel joomise tagajärjel apsakas juhtus. kas tõesti elame veel keskajas kus üksikemadesse suhtutakse kui litsidesse kes tuleks avalikkuse eest ära peita? Ja ometi virisevad eluraskuste üle rohkem just need, kellel mees toeks on. Kummaline.