Ei igatse üldse. Elu pole kahjuks kokku viinud mehega, kes võtaks majapidamisest ja muust sellisest igavast eluolust naisega võrdselt osa, seega ei oska puudust tunda.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.02 05:15; 27.02 10:57;
Teema: Üksikud üksikemad, kui väga igatsete elukaaslase järele?
24.02.2019 05:15
To report this post you need to login first.
24.02.2019 18:25
Siinsetest kommentaaridest võib välja lugeda, et tegelikult tahavad kõik enda kõrvale kedagi. Ka need, kes ütlevad, et ei taha üldse meest, sest mehega koos olla oleks tülikas. Probleem on lihtsalt selles, et elu ei ole sobivaga kokku viinud. Ja vabu häid ja toredaid mehi ilmselt tõesti napib.
Ma ise ilmselt eelistaksin ka pigem üksi olla, kui olla koos mingi “käib-kah-variandiga”. Peaasi, et mees oleks majas.
To report this post you need to login first.
24.02.2019 18:44
tegelikult tahavad kõik enda kõrvale kedagi.
Jah, kindlasti, aga see ei pruugi üldse olla mees või elukaaslane.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.02 18:44; 25.02 15:11;
To report this post you need to login first.
25.02.2019 06:49
tegelikult tahavad kõik enda kõrvale kedagi.
Jah, kindlasti, aga see ei pruugi üldse olla mees või elukaaslane.
Jep, kass sobib ka suurepäraselt.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 23.02 06:51; 25.02 06:49;
To report this post you need to login first.
25.02.2019 07:14
Saan lapsega üksi suurepäraselt hakkama aga jah, muidugi tahan kellekagi oma elu jagada. Eriti tunnen puudust kui tahaks mõnd erilist hetke või emotsiooni jagada. Loomulikult oleks mehekätt vaja koduses majapidamises ka igapäevaselt, nendel hetkedel, kui midagi suurt või rasket on vaja tõsta, tuua, viia, panna kuhugi kõrgele tuleb nutt lausa peale, sest lihtsalt ei jäksa ja naabrimeest ei saa ka kogu aeg paluda ning mõnikord tahaks koju tulles lihtsalt kaissu pugeda.
To report this post you need to login first.
25.02.2019 15:11
Loomulikult oleks mehekätt vaja koduses majapidamises ka igapäevaselt, nendel hetkedel, kui midagi suurt või rasket on vaja tõsta, tuua, viia, panna kuhugi kõrgele tuleb nutt lausa peale, sest lihtsalt ei jäksa ja naabrimeest ei saa ka kogu aeg paluda ning mõnikord tahaks koju tulles lihtsalt kaissu pugeda.
Kui lugeda PK teemasid, siis neist kõigist jääb puudu ka neil üksikemadel, kel meeshing kodus olemas. Nende puudumise tõttu ju lahutataksegi.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.02 18:44; 25.02 15:11;
To report this post you need to login first.
26.02.2019 15:35
Kui abikaasaga lahutasime, siis üks suurimaid hirme oli see, et kuidas ma nüüd üksi hakkama saan. Pean tunnistama, et esialgu oligi üksi kõigi kohustustega tegelemine keeruline, polnud kellelegi ülesandeid delegeerida. Püüdsin kõigega üksi hakkama saada. Ühel hetkel sain aru, et osa lastega seonduvast võiks ju ka eksmees enda kanda võtta, et ta ei pea ju ainult pühapäevaisa olema. Sellest hetkest läks elu ikka palju kergemaks, tekkis aega iseendale. Tekkisid hobid ja huvid, aeg tegutseda ka väljaspool tööd ja kodu. Nüüd on lahutusest 7 aastat möödas ja enam ei kujutaks elu mõne mehega ettegi. Mul on kaaslane, kellega kohtume peaaegu 5 aastat. On mõnus olla tema kaisus, arutada maailmaasju, käia üritustel, seksida, aga mõnus on ka ta musidega ära saata, panna kodu uks kinni ja olla iseenda (ja laste) peremees. On mõnus tunda igatsust tema järele ja jälle kokku saada.
To report this post you need to login first.
27.02.2019 00:14
ehkki teema oli emadele, siis ühe lahutatud ja uut kaaslast otsiva üksikisa arvamus ka siia.
Inimeste vajadused on muidugi erinevad, nii abielus kui peale seda. Mõnele sobib visiidikas, mõni tahaks just igapäevaelu jagada.
Aga, mul oleks neile iseolijatele see küsimus, et kuidas oma lastele kooselamise ja -toimetamise eeskuju annate? Kas selle, mõnevõrra egoistliku, valikuga ei anna te ka oma lastele sõnumit – üksi on nagunii parem olla, paarisuhe on kurnav?
Eeskuju saab ju anda ikka vaid igapäevase elu pealt, mitte pelgalt reisidel või pühapäevasel lõunasöögil vm?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 27.02 00:14; 27.02 16:51; 02.03 00:22;
To report this post you need to login first.
27.02.2019 10:18
ehkki teema oli emadele, siis ühe lahutatud ja uut kaaslast otsiva üksikisa arvamus ka siia.
Inimeste vajadused on muidugi erinevad, nii abielus kui peale seda. Mõnele sobib visiidikas, mõni tahaks just igapäevaelu jagada.
Aga, mul oleks neile iseolijatele see küsimus, et kuidas oma lastele kooselamise ja -toimetamise eeskuju annate? Kas selle, mõnevõrra egoistliku, valikuga ei anna te ka oma lastele sõnumit – üksi on nagunii parem olla, paarisuhe on kurnav?
Eeskuju saab ju anda ikka vaid igapäevase elu pealt, mitte pelgalt reisidel või pühapäevasel lõunasöögil vm?
Ebatervet mustrit murda on tunduvalt raskem, kui nö puhtalt lehelt oma mustreid luua.
Mõnikord paremaid valikuid ei olegi.
To report this post you need to login first.
27.02.2019 10:57
Aga, mul oleks neile iseolijatele see küsimus, et kuidas oma lastele kooselamise ja -toimetamise eeskuju annate? Kas selle, mõnevõrra egoistliku, valikuga ei anna te ka oma lastele sõnumit – üksi on nagunii parem olla, paarisuhe on kurnav?
Eeskuju saab ju anda ikka vaid igapäevase elu pealt, mitte pelgalt reisidel või pühapäevasel lõunasöögil vm?
See on tegelikult väga õige tähelepanek ja ma olen ise vahel mõelnud selle peale.
Minul on hetkel see hea asi, et mu vanemad on veel elus ja aitavad palju, ja nendega oleme koos peaaegu igapäevaselt, seega laps peaks suutma õppida natuke ka tõelist pereelu elada (noh, et mitte tema pole maailmanaba, vaid ka teistega tuleb arvestada).
Samuti peab muidugi lapsele pidevat “ajupesu” tegema, seletama, kuidas teistega koos toime tulla ja kuidas üksteist aidata ja kuidas teha nii, et ka teistel oleks hea jne jne. Selline teoreetiline taust anda. Mida siis praktikas võib ka sõpradega suheldes proovida. No näiteks kasvõi selline lihtlabane asi nagu ühe mänguasja jagamine sõbraga, et algul mängib üks natuke ja siis teine – sedasi tehakse ka vendade-õdede vahel ja see kandub üle ju ka muudesse suhetesse. Et iga osapool tunneks ennast hästi ja saaks “oma osa” – see on ju ka paarisuhte alus.
Samas on õigus ka eelmisel vastajal, et kui suhe ikka ei toimi, pidevalt on tülid (või midagi hullemat), siis ega laps sellest mingeid häid emotsioone või käitumismudeleid ka ei saa. Ja ehkki nt joodikust isa võib olla pojale eeskujuks, milline üks isa EI TOHI olla, oleks positiivne eeskuju siiski eelistatavam.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.02 05:15; 27.02 10:57;
To report this post you need to login first.
27.02.2019 12:38
27.02.2019 16:51
no ma ei mõelnudki ju, et oma isaga (või ka emaga), kui kooselu mõttes halva näitega, peab hambad ristis koos elama.
Pigem seda, et kui teisest soost täiskasvanut-vanemat kõrval pole, kuidas siis pereelus neid häid mustreid edasi anda? Jah, on hea kui on krapsakas vanavanem või lähedane tädi-onu võtta.
Mees ei saa siiski asendada naist ja vastupidi. Samamoodi ei saa vanim laps üleöö täiskasvanu rolli võtta.
See, et meie eludes on seda kõike juhtunud ja juhtub ilmselt ka edaspidi, on paratamatu tõsiasi. Paraku oma tagajärgedega.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 27.02 00:14; 27.02 16:51; 02.03 00:22;
To report this post you need to login first.
28.02.2019 07:05
no ma ei mõelnudki ju, et oma isaga (või ka emaga), kui kooselu mõttes halva näitega, peab hambad ristis koos elama.
Pigem seda, et kui teisest soost täiskasvanut-vanemat kõrval pole, kuidas siis pereelus neid häid mustreid edasi anda? Jah, on hea kui on krapsakas vanavanem või lähedane tädi-onu võtta.
Mees ei saa siiski asendada naist ja vastupidi. Samamoodi ei saa vanim laps üleöö täiskasvanu rolli võtta.
See, et meie eludes on seda kõike juhtunud ja juhtub ilmselt ka edaspidi, on paratamatu tõsiasi. Paraku oma tagajärgedega.
Mida sa ikkagi täpsemalt mõtled? Siin juba öeldi, et teistega arvestamist, hoolimist, armastust, austust saab õpetada/näidata ka siis, kui teist vanemat kõrval pole, sest need on universaalsed heade inimsuhete osad, mitte spetsiifiliselt mehe-naise suhte osad.
Mis see spetsiifiline mehe-naise suhte osa on, mida võiks lastele õpetada/näidata?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 23.02 12:41; 28.02 07:05;
To report this post you need to login first.
02.03.2019 00:22
no ma ei mõelnudki ju, et oma isaga (või ka emaga), kui kooselu mõttes halva näitega, peab hambad ristis koos elama.
Pigem seda, et kui teisest soost täiskasvanut-vanemat kõrval pole, kuidas siis pereelus neid häid mustreid edasi anda? Jah, on hea kui on krapsakas vanavanem või lähedane tädi-onu võtta.
Mees ei saa siiski asendada naist ja vastupidi. Samamoodi ei saa vanim laps üleöö täiskasvanu rolli võtta.
See, et meie eludes on seda kõike juhtunud ja juhtub ilmselt ka edaspidi, on paratamatu tõsiasi. Paraku oma tagajärgedega.
Mida sa ikkagi täpsemalt mõtled? Siin juba öeldi, et teistega arvestamist, hoolimist, armastust, austust saab õpetada/näidata ka siis, kui teist vanemat kõrval pole, sest need on universaalsed heade inimsuhete osad, mitte spetsiifiliselt mehe-naise suhte osad.
Mis see spetsiifiline mehe-naise suhte osa on, mida võiks lastele õpetada/näidata?
Proovin seletada. Täisväärtuslikku mehe-naise suhet saavat esitleda ikka heas kooselus mees ja naine ja nö 24h. Igapäevaelu juhtumitele reageerivad paraku isa ja ema natukegi erinevalt ning lapsed võtavad neid mustreid ju üle, eriti alla 10a vanustena, väljakujunemisfaasis. Midaiganes, hommikusest hambapesust ja pudrust alates, kuni õhtuse magamamineku või nt reisiks asjadepakkimise jmt välja. Onud ja vanaisad ju ei osale selliselt argipäevas. Paarisuhtes püsimist-olemist-hoidmist saab ju näidata ikka vaid paarisuhte enda pealt, mitte vaid teoorias.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 27.02 00:14; 27.02 16:51; 02.03 00:22;
To report this post you need to login first.
02.03.2019 10:46
Aga mida siis teha, kui seda ideaalset eeskuju ei ole kuskilt võtta? Olen üksi oma lastega ja meie kodus ei ole ühtegi täiskasvanut peale minu. Loomulikult oleks lastele parem kui neil oleks kodus kaks armastavat vanemat, aga kui seda ei ole?? Iga normaalne ema püüab anda oma lastele parimat võimalikust. Kahjuks ei saa teist täiskasvanut kamandada ja ei saa öelda teisele inimesele, et sa pead mind ja lapsi armastama ja meiega koos elama. Võibolla saab laps vähemalt kogemuse, kuidas ta oma peresse suhtuda ei tohiks, kui ta ise mäletab, kuidas ta end tundis, kui isa temast enam ei hoolinud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 22.02 09:28; 22.02 09:45; 22.02 15:29; 02.03 10:46;
To report this post you need to login first.
02.03.2019 12:45
ehkki teema oli emadele, siis ühe lahutatud ja uut kaaslast otsiva üksikisa arvamus ka siia.
Inimeste vajadused on muidugi erinevad, nii abielus kui peale seda. Mõnele sobib visiidikas, mõni tahaks just igapäevaelu jagada.
Aga, mul oleks neile iseolijatele see küsimus, et kuidas oma lastele kooselamise ja -toimetamise eeskuju annate? Kas selle, mõnevõrra egoistliku, valikuga ei anna te ka oma lastele sõnumit – üksi on nagunii parem olla, paarisuhe on kurnav?
Eeskuju saab ju anda ikka vaid igapäevase elu pealt, mitte pelgalt reisidel või pühapäevasel lõunasöögil vm?
Mina olen mõelnud, mis eeskuju tulevaseks eluks on lastele see, kui nad, seljakotike seljas, kahe vanema vahet seiklema peavad? Mis muster see siis on? Hull on ka see, kui laps näeb kodus kahte teineteise peale karjuvat vanemat, ka see on ju muster. Algul karjutakse, siis üks vanem lahkub, siis saab lapsest rändur. Väga halb eeskuju tulevasele elu alustavale inimesele. Uus normaalsus?
Üksikisale aga soovin edu. Saan aru, et laps elab sinu juures, sina kasvatad teda? Tõesti edu. Mehed võtavad võõrad lapsed lihtsamini omaks, naised teise naise last pigem mitte nii väga. Parem ole uhkelt ilma kui s*talt saanud, seega kaalu hoolikalt.
To report this post you need to login first.
03.03.2019 09:22
Mina sellepärast olengi üksikvanem, et ma ei ole kohanud ühtki meest, kellega oskaks kujutleda end koos elavat. Ei maksa valesti aru saada, enamik mehi, keda ma tunnen,on igati toredad inimesed. Lihtsalt mina vajan oma igapäevaelus üsna palju privaatsust ja puhkehetki teistest inimestest. Tööl tuleb palju suhelda, sõbrad on mul ka, aga kodus tahaks tõesti omaette olla. Isegi ülikooliaegseid korterikaaslasi talusin ma suurte raskustega, kuigi nad olid väga toredad ja normaalsete igapäevaharjumustega eakaaslased ning meil olid eraldi toad. Pärast ülikooli lõppu üksi elama kolimine oli suur vabanemine. Oma lastega on muidugi asi teisiti, nendest ma ühegi hinna eest ei loobuks (kuigi privaatsetest hetkedest tunnen vahel väikelaste kõrvalt puudust ikka, see on ju normaalne) — samas ma ei saa kuidagi öelda, et perspektiiv vanaduspõlve põhiosas üksi veeta mulle hirmutav tunduks. Vastupidi, kui tervis vähegi üksi toime tulla kannatab, siis ülimalt vahva perspektiiv elada jälle üksi ja ainult periooditi lapsi-lapselapsi võõrustada. 🙂 Kui tervis enam üldse ei kannata üksi toime tulla, tahaksin mingit hooldekoduvarianti. Iseasi, kuidas õnnestuks see kindlustada endale nii, et lapsed end minu pärast ogaraks maksma ei peaks. Aga eks need tervise- ja vananemismured ole kõigil. Vähesed, kes täiesti iseseisvalt toimetulevate inimestena jala pealt manalasse varisevad.
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
