Esileht Pereelu ja suhted Üksildane vanainimene

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Üksildane vanainimene

Postitas:
Kägu

Vanaema 78a ja vanaisa 80. Elavad koos ja hea tervisega, omavahel väga läbi ei saa ja hoiavad kodus distantsi. Sünnipäevadel ja korra nädalas käivad ikka koos. Neil 2 last, 4 lapselast ja 6 lapselapselast vanuses 13-1a.
Vanaisa on ok, aga kurdab, et vanaema ei lase tal üldse olla, käib sabas ja tänitab ja vingub. Samuti vanaema pidevalt räägib, et tal igav ja pole kellegagi suhelda. Käib pasr korda nädalas naabrinaisega jalutamas + kõned sõbrannadega. Minu 13a lapsele helistab iga päev, mulle 2-3x nädalas. Nädalas korra käivad nende oma lapsed külas. Lapselapsed on teises linnas oma peredega, aga 1-2x kuus käivad ikka külas. Nüüd suvel isegi sagedamini. Korra kuus kõivad nad minul külas. See kuu olen nendega kohtunud 7 päeva ja ikka kuulen, et keegi ei suhtle. Hirm on nshavshel, sest vanaema lasi majja mingid müügimehed ja siis jehoovatunnistajad ja no räägib nendega kõike, ka rahast ja säästmisest ning lisaks, et keegi ei aita jne. Vanaisa ka paanikas, et võõrad on majas käinud kui tema suvilas oli. Mulle tundub, et suhtleme tihedalt, sga vanaema üksindus e tunne paneb nad juba ohtu ja mul raske linnapealt kuulda nagu keegi nendega ei suhtleks.
Milles asi või mida saaks teisiti teha?

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tüüpiline vanainimene. Ma ei tea, mis sa saad teha, kokku kolida. Kas teil seal mingit pensionäride lapitekiringi vms ei tegutse vallas, see oleks kasulik. Aga muidu, see on tüüpiline, et nad niimoodi ohivad ja ega nad selle peale ka ei tule, et see ohkimine vähendab tegelikult soovi nendega suhelda. Võib ka olla, et see üksinduse tunne on nii piinav, et nad ei suuda end kontrollida ja ilmselt selleks ajaks enam oma noorusajast ei mäleta, et ise mõne oma vanema sugulase suhtes samuti tundsid, et nood on oma enesehaletsusega veidi või väga tüütuks muutunud. Ma veel soovitan lihtsalt teemat vahetada seepeale või siis lasta tal halada mõnda aega, ega sinna parata ei ole suurt midagi, karta on, et ise oleme mingis vanuses samasugused. Vähemalt mina olen seda palju kõrvalt näinud, just seda, et halama hakkavad ka need, kes varem teiste vanurite samalaadse käitumise suhtes nina kirtsutasid.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palka seltsidaam (keegi, kes nt esialgu iga päev saab leida tunnikese, et jutustamas käia). Või leia mingi tädike, kes tahab ka laterdada ja vii nad kokku, ehk hakkavad klappima 🙂

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

No mutt pole ju üksildane, vaid ei oska üksi olla.

+15
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ealised muutused on selle nimi.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanainimesele arvuti ja sinna farmville ja ongi korras 🙂 Või sudokud, kui arvuti ei sobi ja puzzled. See on karm kui inimesel pole muid hobisid kui lobisemine.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanaisa on ok, aga kurdab, et vanaema ei lase tal üldse olla, käib sabas ja tänitab ja vingub.

Tuleks sellest tüütust vanaeidest vabaneda, see mutt on hakanud asju liiga enesestmõistetavaks pidama.

80 on veel selline iga, kus vabalt võiks uue kaaslase leida. Eriti, kui mees on toonuses ja hea tervisega.
Aga see kodus vinguja pidamine viiks igaühe enneaegselt hauda.

+2
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

pealkiri on täiesti vale – vananimene pole mitte üksildane, vaid väga suure suhtlemisvajadusega.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt pole asi ka mitte ainult suhtlemisvajaduses, vaid üleüldisemas kellelegi vajalik olemise tundes. Ju vanaema leiab, et tema tervis/iseloom võimaldaksid maailmale pakkuda rohkemat, kui ta praegu pakub, ta ei näe võimalusi selle olukorra muutmiseks ja see tekitab temas frustratsiooni. Lastelastega/sõbrannadega/seltsidaamidega lobiseda on muidugi tore ja eks see vanaisa kallal tänitaminegi pakub omamoodi ajaviidet, aga kokkuvõttes võib vanaema tunda, et see on kõik üks ajaraisk ja kasutu tiksumine surma poole ja et tema elul pole enam mõtestatud sihti ja eesmärki.

Mina suunasin ühe vanema sugulase kunagi kohalikku kodutute loomade varjupaika, aga usutavasti mõjuks ka iga teine vabatahtlik töö enesehinnangule hästi. Veensin sugulast, et isegi kui ta seal varjupaigas põrandaid pesta või raskeid toidukotte tõsta vms ei jaksa, võib ta tegeleda näiteks kasside sotsialiseerimisega – et see ei ole mingi niisama nunnutamine, vaid kasside koduleidmise võimalusi silmas pidades päriselt väga vajalik ja oluline töö. Ja tegelikult ongi ju nii. Ta alguses ei uskunud, et see võiks talle hästi mõjuda ja tuli kohe ka miljon vastuväidet, aga kui oli seal mõned korrad ära käinud ja ise kah hakkas endas muutusi nägema, ütles küll, et oleks teadnud, oleks juba ammu läinud. Päriselt ka – inimene tundus kohe nagu kümme aastat noorem, meel oli rõõmsam, kibestumist oli palju vähem jne.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt pole asi ka mitte ainult suhtlemisvajaduses, vaid üleüldisemas kellelegi vajalik olemise tundes. Ju vanaema leiab, et tema tervis/iseloom võimaldaksid maailmale pakkuda rohkemat, kui ta praegu pakub, ta ei näe võimalusi selle olukorra muutmiseks ja see tekitab temas frustratsiooni. Lastelastega/sõbrannadega/seltsidaamidega lobiseda on muidugi tore ja eks see vanaisa kallal tänitaminegi pakub omamoodi ajaviidet, aga kokkuvõttes võib vanaema tunda, et see on kõik üks ajaraisk ja kasutu tiksumine surma poole ja et tema elul pole enam mõtestatud sihti ja eesmärki.

Mina suunasin ühe vanema sugulase kunagi kohalikku kodutute loomade varjupaika, aga usutavasti mõjuks ka iga teine vabatahtlik töö enesehinnangule hästi. Veensin sugulast, et isegi kui ta seal varjupaigas põrandaid pesta või raskeid toidukotte tõsta vms ei jaksa, võib ta tegeleda näiteks kasside sotsialiseerimisega – et see ei ole mingi niisama nunnutamine, vaid kasside koduleidmise võimalusi silmas pidades päriselt väga vajalik ja oluline töö. Ja tegelikult ongi ju nii. Ta alguses ei uskunud, et see võiks talle hästi mõjuda ja tuli kohe ka miljon vastuväidet, aga kui oli seal mõned korrad ära käinud ja ise kah hakkas endas muutusi nägema, ütles küll, et oleks teadnud, oleks juba ammu läinud. Päriselt ka – inimene tundus kohe nagu kümme aastat noorem, meel oli rõõmsam, kibestumist oli palju vähem jne.

See on sellepärast nii, et muidu surmale lähenev vanainimene tunneb ennast taaskord kasulikuna.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on sellepärast nii, et muidu surmale lähenev vanainimene tunneb ennast taaskord kasulikuna.

Ja mõtlemisvõime läheneb nullile?
Siis polegi ju muud varianti, kui hooldekodu. Seal on kõik samasugused koos.

0
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Pereelu ja suhted Üksildane vanainimene