Teema: Üksindus

Kus kandis teised üksikud naised elavad? Ma olen Lääne-Virumaal. Ses suhtes on eelkõnelejal küll õigus, et sageli pärast mehe leidmist jätavad naised oma sõbrannad unarusse. Ses suhtes kardan minagi, et okei, hakkan mõne teise üksiku naisterahvaga sõbrannatama, aga kui ta leiab omale peika, siis varsti on mulle adjöö. Kuna mina olen seal kõrval ju nagu üksik konkurent (s.h. vallaline naisterahvas), mitte keegi, kellega koos paaridena (s.h. mul on mees ja sõbrannal ka mees) aega veeta.

Minul tegelikult aga läbi elu olnud üks sõbranna. Lapsepõlves oli sõpru rohkem, aga nendest on elu lahku viinud. Mulle teadmata põhjusel on nimetatud sõbranna viimastel aastatel minust eemale hoidnud. Mul on veel mõned tuttavad, kellega  aeg-ajalt suhtlen ja vahest harva külas käin. Nemad on aga kõik pereinimesed ja toimetavad koos oma meeste-lastega. Mina oleks seal kõrval nagu mingi võõrkeha.

Olen ka kahe meesterahvaga suhelnud, kellega asjast miskit välja ei tulnud. Üldiselt tundub, et see kärgperenduse teema pole mulle (toob pigem kurbust ja segadust kui rõõmu) ja mõtlen, kas enne lapse suureks saamist üldse kellegagi rohkem romantilises plaanis suhelda soovin.

Ses suhtes ongi keeruline n-ö tõelisi sõpru leida. Ma pole enda kodukandis teisi vallalisi endasarnaseid (või sarnases olukorras olevaid) vallalisi naisi leidnud. Väga selliseid ka ei taha, kellel nt viis last viie erineva mehega või tohutud probleemid kaelas seoses pere lagunemisega. Viimase variandi puhul kardan, et äkki mind tahetakse pigem ära kasutada psühhoterapeudi aseainena (saab kellelegi oma nõmedast eksmehest kiruda), rahaliste murede leevendajana (vähemalt praegu on mul endal hea sissetulek) või tasuta lapsehoidjana (mul endal seda teenust tõenäoliselt vaja pole).

#4020228:

Ma pisut pelgan seda varianti, äkki hakkavad kohutavad joobarid külje alla ujuma.

Kui inimene hakkab üksindust kartma (paanika hakkab tekkima), siis hakkab ta selleks samme võtma, et midagi ette võtta. Lihtsalt ei lähe välipeole, kui kogemus on kehv nende joobaritega. Lähed sinna, kus ei ole joobareid. Muudad trajektoori, nagu eelpool välja toodi. Kui ei julge deitima minna, istub sõbranna kohviku teises otsas, kui lähed kusagile, ütled lähedastele, üksinda ei liigu kahtlastes seltskondades jne.

#4020518:

On üks selline imeline koht nagu Tinder. Saad suhelda, kui on nõme mees, siis ei suhtle, kui hakkab meeldima, siis vaatad edasi. Natuke aega saab ikka uusi elamusi. Mina tean küll ja veel lugusid, kus Tinderist on leitud just see, mida ikkagi lõppkokkuvõttes otsiti. 🙂 Ja kui nüüd keegi ütleb, et Tinder nõme, siis võib see nii olla, kuid kui üksinuds suur, siis miks mitte ka sinna kiigata. 🙂

Mina olen see, kes 16:41 vastas. Olen paar aastat tagasi ka tinderdanud. Ühe mehe puhul selgus, et tegemist oli BDSMi n-ö domineerijaga ja küsis, et kas tahan tema alluvaks hakata (kokku oleks siis pidanud saama tema kodus — iseenesest juba kahtlane). Ühe puhul selgus vestluse käigus, et ma pole tema maitse järgi naine, siis muutus sõna otseses mõttes vaenulikuks (oma eksnaise kohta nt rääkis, et riietas ja pesi teda ning ämm oli väga rahul – järelikult on hea mees). Järgmine rääkis, kuidas ta on nudist ja veedab paljalt aega ühe kohaliku järve ääres. Omakorda järgmisel oli üks “kink” teatud riideeseme suhtes ning eelistas, kui naised seda kannavad. Tundus, et veebikohtingu puhul võib omale hoopis mõne hullu kaela saada 🙂

#4020497:

Mina näiteks ei tea, mida tähendab lühend BSH. Miks peaks siis mehi kaikaga eemale ajama? Mis värk on? Palun selgitust.

BSH on Brigitte Susanne Hunt. Ära nüüd palun küsi, kes ta on, vaid kui ei tea, siis googelda:))

#4021153:

#4020429:

Kus kandis teised üksikud naised elavad? Ma olen Lääne-Virumaal. Ses suhtes on eelkõnelejal küll õigus, et sageli pärast mehe leidmist jätavad naised oma sõbrannad unarusse. Ses suhtes kardan minagi, et okei, hakkan mõne teise üksiku naisterahvaga sõbrannatama, aga kui ta leiab omale peika, siis varsti on mulle adjöö. Kuna mina olen seal kõrval ju nagu üksik konkurent (s.h. vallaline naisterahvas), mitte keegi, kellega koos paaridena (s.h. mul on mees ja sõbrannal ka mees) aega veeta.

Minul tegelikult aga läbi elu olnud üks sõbranna. Lapsepõlves oli sõpru rohkem, aga nendest on elu lahku viinud. Mulle teadmata põhjusel on nimetatud sõbranna viimastel aastatel minust eemale hoidnud. Mul on veel mõned tuttavad, kellega aeg-ajalt suhtlen ja vahest harva külas käin. Nemad on aga kõik pereinimesed ja toimetavad koos oma meeste-lastega. Mina oleks seal kõrval nagu mingi võõrkeha.

Olen ka kahe meesterahvaga suhelnud, kellega asjast miskit välja ei tulnud. Üldiselt tundub, et see kärgperenduse teema pole mulle (toob pigem kurbust ja segadust kui rõõmu) ja mõtlen, kas enne lapse suureks saamist üldse kellegagi rohkem romantilises plaanis suhelda soovin.

Ses suhtes ongi keeruline n-ö tõelisi sõpru leida. Ma pole enda kodukandis teisi vallalisi endasarnaseid (või sarnases olukorras olevaid) vallalisi naisi leidnud. Väga selliseid ka ei taha, kellel nt viis last viie erineva mehega või tohutud probleemid kaelas seoses pere lagunemisega. Viimase variandi puhul kardan, et äkki mind tahetakse pigem ära kasutada psühhoterapeudi aseainena (saab kellelegi oma nõmedast eksmehest kiruda), rahaliste murede leevendajana (vähemalt praegu on mul endal hea sissetulek) või tasuta lapsehoidjana (mul endal seda teenust tõenäoliselt vaja pole).

No karukannis perifeerias elades ongi ilmvoimatu mingit uut elu yles ehitada, pole ju vooraid inimesigi, kellega tutvuda.

Ma oma elukohta karukanniks küll ei nimetaks. Siin on inimesi küllaga, kuid endale sobivaid on raske leida (nt leida üksik naisterahvas, kellega tekib klapp ja kes pole nii januselt mehe otsingul, et tolle leidmisel mulle ust näitaks — tean omast kogemusest, et lapse(laste) kõrvalt on keerukas leida aega mehega kohtingutel ja mujal käimiseks, üksinduse leevendamiseks hangitud sõbranna jääb seal kõrval ilmselt väga tahaplaanile).

Mina, teemaalgataja, elangi põhimõtteliselt karukannis. Elasin varem normaalses linnas. Kolisin mehega siia kolkasse ja nüüd istungi siin. Eks see on ka suur üksinduse põhjus. Kaalun ka siit ära kolimist aga hetkel on laste pärast parem veel siin olla.

Rakvere?? Kust see nüüd tuli?

Mulle meeldib just üksinda olla ja käia. Ei vaja mingeid sõbrannasid. Mingi igal pool käia sooviv sõbranna oleks tõsiselt tüütu. Messengeris ei viitsi absoluutselt jahuda. Igal pool saab käia üksi, ei tule mulle keegi jorss ligi.

#4021667:

See polnud mina ehk teemaalgataja kes Lääne-Virust rääkis. Keegi vastab siin jah nagu oleks teemaalgataja aga pole siiski.

Öeldi ka, et Lääne-Viru on karupee, aga Lääne-Viru linnad on Rakverele lähedal ja Rakvere pole sugugi karupee.

“Ma tegelikult ei soovigi nii väga meest leida. Pettumust on piisavalt olnud. Sooviks oma ellu kasvõi ühte inimest kes minuga koos tahaks käia kusagil.”

Kui vana oled ja kus elad? Minu jaoks vägagi mõistetav olukord.

#4021334:

#4021153:

#4020429:

Kus kandis teised üksikud naised elavad? Ma olen Lääne-Virumaal. Ses suhtes on eelkõnelejal küll õigus, et sageli pärast mehe leidmist jätavad naised oma sõbrannad unarusse. Ses suhtes kardan minagi, et okei, hakkan mõne teise üksiku naisterahvaga sõbrannatama, aga kui ta leiab omale peika, siis varsti on mulle adjöö. Kuna mina olen seal kõrval ju nagu üksik konkurent (s.h. vallaline naisterahvas), mitte keegi, kellega koos paaridena (s.h. mul on mees ja sõbrannal ka mees) aega veeta.

Minul tegelikult aga läbi elu olnud üks sõbranna. Lapsepõlves oli sõpru rohkem, aga nendest on elu lahku viinud. Mulle teadmata põhjusel on nimetatud sõbranna viimastel aastatel minust eemale hoidnud. Mul on veel mõned tuttavad, kellega aeg-ajalt suhtlen ja vahest harva külas käin. Nemad on aga kõik pereinimesed ja toimetavad koos oma meeste-lastega. Mina oleks seal kõrval nagu mingi võõrkeha.

Olen ka kahe meesterahvaga suhelnud, kellega asjast miskit välja ei tulnud. Üldiselt tundub, et see kärgperenduse teema pole mulle (toob pigem kurbust ja segadust kui rõõmu) ja mõtlen, kas enne lapse suureks saamist üldse kellegagi rohkem romantilises plaanis suhelda soovin.

Ses suhtes ongi keeruline n-ö tõelisi sõpru leida. Ma pole enda kodukandis teisi vallalisi endasarnaseid (või sarnases olukorras olevaid) vallalisi naisi leidnud. Väga selliseid ka ei taha, kellel nt viis last viie erineva mehega või tohutud probleemid kaelas seoses pere lagunemisega. Viimase variandi puhul kardan, et äkki mind tahetakse pigem ära kasutada psühhoterapeudi aseainena (saab kellelegi oma nõmedast eksmehest kiruda), rahaliste murede leevendajana (vähemalt praegu on mul endal hea sissetulek) või tasuta lapsehoidjana (mul endal seda teenust tõenäoliselt vaja pole).

No karukannis perifeerias elades ongi ilmvoimatu mingit uut elu yles ehitada, pole ju vooraid inimesigi, kellega tutvuda.

Ma oma elukohta karukanniks küll ei nimetaks. Siin on inimesi küllaga, kuid endale sobivaid on raske leida (nt leida üksik naisterahvas, kellega tekib klapp ja kes pole nii januselt mehe otsingul, et tolle leidmisel mulle ust näitaks — tean omast kogemusest, et lapse(laste) kõrvalt on keerukas leida aega mehega kohtingutel ja mujal käimiseks, üksinduse leevendamiseks hangitud sõbranna jääb seal kõrval ilmselt väga tahaplaanile).

Hei
Sellises maakohas võib sarnaste väärtustega ja huvidega sõbrannasid leida nt laulukoorist, tantsurühmast või naiskodukaitsest. Meie kandis on isegi väike pilliansambel, kus ainult naised koos. Kui teie alevikus miskit eriti pole, siis äkki naabritel on. Edu!

#4021592:

Mina, teemaalgataja, elangi põhimõtteliselt karukannis. Elasin varem normaalses linnas. Kolisin mehega siia kolkasse ja nüüd istungi siin. Eks see on ka suur üksinduse põhjus. Kaalun ka siit ära kolimist aga hetkel on laste pärast parem veel siin olla.

Ma päris karukanni enne laste  sündi ei kolinud aga mul ei ole siin linnas 18 aastaga tekkinud selliseid sõbrannasid,  kelle õla najal nutta või  pidudele iga nädal minna.

On mõned endised töökaaslased, kellega kuus korra kokku  saame. On mõned üle Eestilised  foorumi kaaslased, kellega ehk kord poole aasta jooksul kohtume ja siis pidutseme.

Tinderit olen kasutanud ja selle kaudu ka elu põletanud. Aga see oli ka pigem hingehaavade raviks.

Mitte elades ei saa ma aru inimestest, kes üksinda ei oska olla. Mina lähen üksinda kinno, teatrisse, reisile, Ennu Rattale. Sõidan Pärnusse, ööbin SPA-s, jalutan õhtul rannarajoonis, istun lihtsalt liival, vahin merd ja inimesi.

Neid inimesi, kes seda kõike üksinda teevad, on VÄGA palju.

Reisile minna saab üksinda ka nii, et liitud mingi reisigrupiga näiteks.

Ma millegipärast arvan, et kui see üksinda minemise barjäär üks kord ületada, siis ei tundugi elu enam nii üksildane.

Näiteks Ennu Rattal – lähed tantsid selles summas seal – keegi kurat ei saa aru, kas sa oled üks või kaksi või kolmekesi. Viskab üle – tellid takso ja kaod öhe.

Lihtsalt hakka pihta. Tee proovi. Mis juhtuda saab? 🙂