Ehk jäi su jutust vale mulje, aga tundub, et oled rohkem selline tagantkiitja ja kaasanoogutaja, kes ei julge oma arvamust avaldada, sest ei taha konflikte. Üldiselt sellised inimesed ei olegi huvitavad, huvitavad on ikka need, kellel on igas asjas oma seisukoht, mille julgeb välja öelda ja seda ka vajadusel kaitsta. Selliseid “ma ei taha pahandusi” inimesi sõbraks vist eriti ei valita jah. Isegi siin Perekoolis on sellepärast huvitav, et on palju erinevate tõekspidamistega inimesi. Kui igas teemas kõik ainult noogutaks kaasa, et jaa-jaa, mina arvan samuti, siis ei viitsiks küll siit midagi lugeda.
Saan aru, mida silmas pead, aga kindlasti ma sellist tüüpi inimene pole. Mul on alati olnud oma vaated ja arusaamad asjadest ning ei puudu ka julgus neid väljendada. See, et ma konflikte vältida tahaks, kehtib töökeskkonna puhul just. Mulle meeldib mu töö ja tahan end seal hästi tunda ning töökaaslastega läbi saamine on oluline osa. Ei tahaks, et oleks kuidagi ebamugav õhkkond või peaks kedagi vältima, kuna olen raksu läinud. Töö on selline, kus on vaja ka koostööd teha omavahel, seega on oluline, et poleks selliseid pingeid.
Ma pole kindlasti selline kaasakiitja ja noogutaja kunagi olnud. Kui ongi suurem seltskond või dominantsemad inimesed ning ma millegagi ei nõustu, siis pigem lihtsalt olen vait, aga sellist asja pole, et ei omaks enda vaateid ja kiidaks takka asjadele, millega ei nõustu.
Mul on viimased 2a nüüd üks tuttav olnud, kellega vahel lihtsalt midagi koos teinud, aga mingit lähemat sidet selle ajaga tekkinud pole. Tema on just sellist tüüpi inimene nagu kirjeldasid ja olen ka ise tajunud, et seetõttu alati väga huvitav suhelda just pole ning lähemat sidet tekkida ei saa. Ma ise tõtt-öelda pole varem sellise asjaga kokku puutunud, aga tõesti pole olnud mitte ühtegi korda, kus ta poleks mingi mu mõttega nõustunud või oleks arvanud teisiti. Tihti kordabki lihtsalt mu enda väljendatud mõtteid teise sõnastusega ja noogutab kõigele kaasa. Oleme paar korda kunagi teinud midagi ka koos mõne teise inimesega ja siis ta pole kordagi julgenud öelda, et mingi asi ei sobi või ei saa teha. Kuigi kahekesi omavahel oleme sellest rääkinud. Siis kui vaja arvamust avaldada, vaadanud ka minu poole ja mina olen siis pidanud igakord ütlema meie eelistusi. Muidu tore inimene, aga endale tundunud selline asi harjumatu ja ebakindel. Ise ma kindlasti selline pole, aga kui tegemist võõramaga inimesega ja vaidlusse, konflikti laskuda ei taha, siis pigem olen lihtsalt vait. Kui kellegagi lähemalt suhelnud, siis ikka oma arvamust avaldanud, ka siis kui see teisega täiesti vastuolus.
Ma ise arvanud, et probleem on peamiselt selles, et olengi selline reserveeritud ja usaldusega probleeme. Ei taha oma isiklikke asju jagada, sest olen varasemalt kogenud, kuidas inimesed kipuvad olema hinnangulised. Jagama negatiivseid hinnanguid ja pigem nagu end paremaks pidama, õpetusi jagama jne, kui end haavatavaks teed ja oma ebakohtadest, probleemidest räägid. Sellist hukkamõistmist ja halvustamist kardan küll.
See vastab tõele jah, et olen püüdnud luua sõprussuhteid endasuguste vähesotsiaalsete üksikute inimestega ja siis kohati mõelnudki, et ehk neil lihtsalt pole motivatsiooni, soovi suhtlust hoida.
