Olen muidu “tugev iseseisev naine” aga Venemaa rünnak Ukrainle ja kõik need raskused, mis selle tõttu maailma ees ootamas, tekitavad minus viimasel ajal täiesti meeletut hirmu ja igatsust eksabikaasa järele. Üritan küll võimalikult igapäevarutiini hoida ja võimaluste piires Ukraina heaks panustada ning nii mõtteid tegevuses hoida aga õhtul olen ikka oma hirmuga üksi ja nii hale on endast, mõtlen ainult eksist ja sellest kui väga tahaks ta juures olla, et ma ei peaks kõige sellega üksi toime tulema. Aga pean, kuuldavasti läheb tal hästi, mis teeb rõõmu ja vana suppi sonkima minema ainult selle pärast muidugi ei hakka, et mul hirm ja enesehaletsus on. Aga äkki siin on kaasamõtlejaid, kes sama tunnevad ja oskaksid nippe jagada, kuidas endaga toime tulla, või lihtsalt kedagi, kes sellest lollist mõttest välja raputaks.
Esileht › Pereelu ja suhted › Üksindus ja hirm
Teema: Üksindus ja hirm
Mina ostsin täna endale lilli ja kompvekke, vaatan the Gilded Age ja elu lill.
Igatsus on igati loomulik ja normaalne tunne. Tuleb lihtsalt leppida sellega, et aeg on möödunud ja olukord on teine. Ma mõtleksin, mis on need üksiolemise plussid (neid ju kindlasti on!) ja tunneksin nendest rõõmu. Praegune olukord on jah kurb aga vähemalt on Eestis turvaline olla. Mul tekitab rahu see, kui ma mõtlen sellele, et kuidas mul tegelikult vedanud on, et ma Eestisse sündisin ja et mul on elu nautimiseks kõik olemas.
Igatsus on igati loomulik ja normaalne tunne. Tuleb lihtsalt leppida sellega, et aeg on möödunud ja olukord on teine. Ma mõtleksin, mis on need üksiolemise plussid (neid ju kindlasti on!) ja tunneksin nendest rõõmu. Praegune olukord on jah kurb aga vähemalt on Eestis turvaline olla. Mul tekitab rahu see, kui ma mõtlen sellele, et kuidas mul tegelikult vedanud on, et ma Eestisse sündisin ja et mul on elu nautimiseks kõik olemas.
Eestis on praegu turvaline olla? Tõesti?
Eestis on praegu turvaline olla? Tõesti?
Loomulikult! Väidad vastupidist? Ära tekita paanikat.
vana suppi sonkima minema ainult selle pärast muidugi ei hakka,
Mis see tähendab: “vana suppi sonkima minema”?? Esimest korda kuulen.
Kas lahkuminek oli mehe soovil, et sa teda nii igatsed ikka veel? Toimus see ammu? Ei oska nippe jagada, kui tausta ei tea.
vana suppi sonkima minema ainult selle pärast muidugi ei hakka,
Mis see tähendab: “vana suppi sonkima minema”?? Esimest korda kuulen.
tähendab täpselt sama, mis: vana suppi soojendama minema. seda vast oled ikka kuulnud.
vana suppi sonkima minema ainult selle pärast muidugi ei hakka,
Mis see tähendab: “vana suppi sonkima minema”?? Esimest korda kuulen.
tähendab täpselt sama, mis: vana suppi soojendama minema. seda vast oled ikka kuulnud.
No “soojendama” ja “sonkima” on kaks absoluutselt erineva tähendusega sõna!
tähendab täpselt sama, mis: vana suppi soojendama minema. seda vast oled ikka kuulnud.
Sitta sonkima, mitte suppi. Erinevad väljendid.
tähendab täpselt sama, mis: vana suppi soojendama minema. seda vast oled ikka kuulnud.
On olemas ütlused: “Vana suppi üles ei soojenda” – see tähendab seda, et vanu armusuhteid ei ole mõtet uuesti alustada, Teine ütlus on: “Ära mine sitta sonkima, sitt läheb haisema” – see tähendab seda, et tuleb asi rahule jätta, muidu võib tulla mõttetut pahandust. Sina ajad siin midagi segamini.
vana suppi sonkima minema ainult selle pärast muidugi ei hakka,
Mis see tähendab: “vana suppi sonkima minema”?? Esimest korda kuulen.
tähendab täpselt sama, mis: vana suppi soojendama minema. seda vast oled ikka kuulnud.
Sain aru, mida mõeldi. Mis vahet seal on, kuidas midagi öelda, kui mõte on tabatav.
Sain aru, mida mõeldi. Mis vahet seal on, kuidas midagi öelda, kui mõte on tabatav.
Väga suur vahe on.
Sain aru, mida mõeldi. Mis vahet seal on, kuidas midagi öelda, kui mõte on tabatav.
Väga suur vahe on.
Maailma muutev? Ei ole. Pealegi, kui üks juba ütles, kas siis teised ei loe ja kirjutavad täpselt sama? Reaalsus on see, et pole mõtdt vigiseda. Minu kommentaar on ainus positiivne siin teemas, teised vinguvad.
TA olen.
Suppi sonkima oli taotluslikult kirjutatud aga ei arvanud, et see nii hambusse jääb. No umbes midagi sellist, et soojendad küll supi aga tegelikult ei taha seda aga samas tahaks ja siis solberdad lusikaga seal sees. Suppi sonkima.
Lahkuminekust mõne kuu pärast aasta, lahutus jõustus sügisel. Peamiselt minu algatusel aga talle sobis see variant ka.
Ma tunnen lihtsalt turvatundest puudust ja sellest, et keegi lohutaks ja võimalusel veidi toetaks. Alles hakkasin lahkumineku ja kõige sellega kaasnenu traumast taastuma, tundus nagu et hakkan elu joonele saama, leidsin uue töö ja elukoha. Ja nüüd hetkega on täielik lootusetus, miks ma üldse üritan või tõmblen, mingisuguseks heaks eluks ei näi enam võimalustki. Eks ütleks mulle, et pole midagi, kuidagi saame ikka hakkama ja saimegi, kuni enam ei saanud. Nii hale on endast ja samas nii vihane enda peale, et kuidas ma praegu siin päikesepaistelisel päeval halan, kui inimesi reaalselt puruks pommitatakse samal ajal.
mingisuguseks heaks eluks ei näi enam võimalustki.
Oleneb vanusest ja ajaloost. Mingist vanusest alates hakkab mehi vähem olema kui naisi ja ei aita ka see, et viimasedki mehed on võetud. On inimesi, kes leiavad kohe varsti mehe, ja neid, kes ei saagi uut meest enam. Ja turvatundes ja turvatundes on ka sisuline vahe. Emotsionaalne ja füüsiline turvatunne võivad üldse mitte koos olla. Sellest, mida otsid, oleneb ka mehe leidmine.
Zelensky ütles eile intervjuus väga ilusti, et maailm vaatab pealt ja kelle jaoks suured tagajärjed, sest neil sõda käib, nii ongi. Õhuruumi ei saa kinni panna, hävitajaid ei saa anda. Seega ära tunne ebd süüdi, kui asjapulgadki ei saa aidata. Kes oleks osanud arvata, et pandeemiast jõuame sõjani. Elu on ettearvamatu seega.
Astu Kaitseliitu. Päriselt. Saad päriselt midagi ära teha, et oma sõjahirmu vähendada. Praegu käib igal pool aktiivne kampaania uute liikmete värbamiseks.
TA olen.
Ma tunnen lihtsalt turvatundest puudust ja sellest, et keegi lohutaks ja võimalusel veidi toetaks. Alles hakkasin lahkumineku ja kõige sellega kaasnenu traumast taastuma, tundus nagu et hakkan elu joonele saama, leidsin uue töö ja elukoha. Ja nüüd hetkega on täielik lootusetus, miks ma üldse üritan või tõmblen, mingisuguseks heaks eluks ei näi enam võimalustki. Eks ütleks mulle, et pole midagi, kuidagi saame ikka hakkama ja saimegi, kuni enam ei saanud. Nii hale on endast ja samas nii vihane enda peale, et kuidas ma praegu siin päikesepaistelisel päeval halan, kui inimesi reaalselt puruks pommitatakse samal ajal.
Kui sul need asjad suhtes olemas olid, siis äkki poleks pidanud ikka lahku minema?
Muidu saan sust aru. Ise tunnen samu tundeid. Üksindus ja turvatunde puudus, vajadus, et keegi vahel lohutaks, toetaks ja hoiaks. Täiesti üksildane ja õnnetu tunne on. Tunnen end ebaturvaliselt ja mitte armastatuna. Keegi nagu tegelikult ei hooli ega hoia. Aga eksi ei igatse, kuna temaga tundsin sama tugevat puudust turvatundest, lohutamisest ja toetamisest. Suhe oli ebastabiilne ja turvatundest oli väga suur puudus. Samuti ei osanud ta üldse kohe toeks olla ega ammugi lohutada. Selline mees, kes pigem hakkas kohe eemale hoidma, kui nägi, et ma kuidagi tujust ära. Mis omakorda tekitas veel õnnetuma ja eemalejäetud tunde. Kahjuks pole mitme aasta vältel õnnestunud ühtki uut kaaslast leida. Kes päriselt hoiaks ja toetaks, oskaks vajadusel lohutada ning kellega saaks end turvaliselt tunda. Ju siis ongi kõik head ja hoolivad mehed võetud.
Lahkuminekust mõne kuu pärast aasta, lahutus jõustus sügisel. Peamiselt minu algatusel aga talle sobis see variant ka.
Sõbrad olete ju ikka edasi. Suhelge, käige koos ringi. Helista sõpradele, kui raske, lobise nendega. Kutsu keegi külla, tehke veiniõhtu hea toiduga ning rääkige südamed puhtaks ning mured välja.
Sõbrad olete ju ikka edasi.
Küsige uuelt naiselt, kas talle sobib sõprus eksiga.
Küsige uuelt naiselt, kas talle sobib sõprus eksiga.
See nüüd uue naise öelda küll ei ole, kellega sõbrustada tohib. Te küsite kodus luba, kellega tohib sõbrustada? Mehed on vägivaldsed, et nii teete?
See nüüd uue naise öelda küll ei ole, kellega sõbrustada tohib. Te küsite kodus luba, kellega tohib sõbrustada? Mehed on vägivaldsed, et nii teete?
Tegelikult mehed ise otsustavad nii. Mehed on sõbrad seni, kuni uut pole või uus maha jätab.
Mida tähendab üldse sõprus kahe elu ja intiimsust jaganud inimese puhul? Kuhu siis uus naine mahub ja millal kaob eest iseloomustav sõna uus.
Kui mees käib tööl, suhtleb sõprade ja sugulastega, on uues suhtes, siis milleks on vaja endise abikaasaga suhelda? Suhelnud siis nii, et elanud koos, seksinud vahetevahel ja olnud avatud suhtes. Kui on lahutus, siis on lahutus. Pealegi selline eksmehega suhtlemine nullib ära uued tutvused.
Reaalsus on see, et selline sõbrasuhe ei toimi aja puudumisel ja kui pole kummalgi uut, siis pole tavaliselt põhjust ka lahutada.
Tegelikult mehed ise otsustavad nii. Mehed on sõbrad seni, kuni uut pole või uus maha jätab. Mida tähendab üldse sõprus kahe elu ja intiimsust jaganud inimese puhul? Kuhu siis uus naine mahub ja millal kaob eest iseloomustav sõna uus. Kui mees käib tööl, suhtleb sõprade ja sugulastega, on uues suhtes, siis milleks on vaja endise abikaasaga suhelda? Suhelnud siis nii, et elanud koos, seksinud vahetevahel ja olnud avatud suhtes. Kui on lahutus, siis on lahutus. Pealegi selline eksmehega suhtlemine nullib ära uued tutvused.
Mina saan oma eksidega suurepäraselt läbi ning kui tahaksin vestelda, tunneks ennast halvasti, oleks need inimesed minu jaoks olemas. Jõulud võin vabalt veeta oma eluarmastuse ning tema uue naisega. Ma olen peast terve inimene, mitte mingi kibestunud naine.
Tegelikult mehed ise otsustavad nii. Mehed on sõbrad seni, kuni uut pole või uus maha jätab. Mida tähendab üldse sõprus kahe elu ja intiimsust jaganud inimese puhul? Kuhu siis uus naine mahub ja millal kaob eest iseloomustav sõna uus. Kui mees käib tööl, suhtleb sõprade ja sugulastega, on uues suhtes, siis milleks on vaja endise abikaasaga suhelda? Suhelnud siis nii, et elanud koos, seksinud vahetevahel ja olnud avatud suhtes. Kui on lahutus, siis on lahutus. Pealegi selline eksmehega suhtlemine nullib ära uued tutvused.
Mina saan oma eksidega suurepäraselt läbi ning kui tahaksin vestelda, tunneks ennast halvasti, oleks need inimesed minu jaoks olemas. Jõulud võin vabalt veeta oma eluarmastuse ning tema uue naisega. Ma olen peast terve inimene, mitte mingi kibestunud naine.
Mina saan oma eksidega suurepäraselt läbi ning kui tahaksin vestelda, tunneks ennast halvasti, oleks need inimesed minu jaoks olemas. Jõulud võin vabalt veeta oma eluarmastuse ning tema uue naisega. Ma olen peast terve inimene, mitte mingi kibestunud naine.
See on väga tore, sest ilma erinevate inimesteta oleks maailm igav. Nagu arugi saad, siis minu arvamus, ja ka sinu, on kivisse raiutud. Olen samuti terve inimene.
Oleme küll tõesti sõbrad näiliselt aga samas tundub vale talle oma südant puistama ja hirme jagama hakata, sest temagi ju peaks saama keskenduda eluga edasi liikumisele. Aga kui kogu aeg mu probleemidega tegelema peab, siis see ei oleks kuidagi võimalik ta jaoks ju. Pean ise hakkama saama, lihtsalt hirmus ja kurb on.
Kaitseliidu peale olen isegi mõelnud aga kuna teen lisaks täiskohaga tööle veel tööampse, et rahaliselt hakkama saada ja laveerin niigi närvivapustuse/läbipõlemise piiril, siis lihtsalt ei leia endas ressurssi selleks. Püssi lasta oskan ja surma ei karda, hirmutab teadmatus ja ebakindlus ja suur must lootusetuse auk hinges.
Kaitseliidu peale olen isegi mõelnud aga kuna teen lisaks täiskohaga tööle veel tööampse, et rahaliselt hakkama saada ja laveerin niigi närvivapustuse/läbipõlemise piiril, siis lihtsalt ei leia endas ressurssi selleks. Püssi lasta oskan ja surma ei karda, hirmutab teadmatus ja ebakindlus ja suur must lootusetuse auk hinges.
Närvivapustuse ja läbipõdemise piiril olevale inimesele ei tohi üldse relva kätte anda!
Kaitseliidu peale olen isegi mõelnud aga kuna teen lisaks täiskohaga tööle veel tööampse, et rahaliselt hakkama saada ja laveerin niigi närvivapustuse/läbipõlemise piiril, siis lihtsalt ei leia endas ressurssi selleks. Püssi lasta oskan ja surma ei karda, hirmutab teadmatus ja ebakindlus ja suur must lootusetuse auk hinges.
Närvivapustuse ja läbipõdemise piiril olevale inimesele ei tohi üldse relva kätte anda!
Mis sa arvad, et kui sõda siia jõuab, siis hakkab keegi psühhoanalüüsi enne tsiviilidele relvade jagamist läbi viima?
Kaitseliidu peale olen isegi mõelnud aga kuna teen lisaks täiskohaga tööle veel tööampse, et rahaliselt hakkama saada ja laveerin niigi närvivapustuse/läbipõlemise piiril, siis lihtsalt ei leia endas ressurssi selleks. Püssi lasta oskan ja surma ei karda, hirmutab teadmatus ja ebakindlus ja suur must lootusetuse auk hinges.
Närvivapustuse ja läbipõdemise piiril olevale inimesele ei tohi üldse relva kätte anda!
Mis sa arvad, et kui sõda siia jõuab, siis hakkab keegi psühhoanalüüsi enne tsiviilidele relvade jagamist läbi viima?
Naised, vanurid ja lapsed saadetakse ehk minema siiski?
Esileht › Pereelu ja suhted › Üksindus ja hirm
