Kas kellelgil on reaalseid kogemusi, ülalpidamise andmine raseda suhtes. Seaduses on kirjas et lapse isal lasub kohustus kaheksa nädalat enne lapse sündi ja kaksteist nädalat peale lapse sündi, aga kuidas see reaalselt välja näeb.
Plaanilise keisri tähtaeg on kahe nädala pärast ja viimased kuud kuuleb üsna sageli kuidas me ei sobi ja oleme nii erinevad ja pakkigu mina oma kola kokku ja hakaku minema.
Oleme abielus olnud üle kümne aasta, üks ühine koolilaps ja sündimas teine. Eile tekkis jällegi sõnelus mis lõppes sellega et kästi asjad kokku panna ja astuma hakata. Me pidavat olema nii erinevad inimesed et minuga rääkida polevat millestki ja üldsegi, tema närv puhkab kui mind ei ole silmapiiril. Ei tüüta ma teda oma rasedajuttudega, ei olmeprobleemidega, üritan omas tempos igapäevaasjadega ise hakkama saada ja sellised sõnavõtud teevad mind üsnagi nõutuks. Samuti pidavat mul enamus ajast olema selline nägu ees kellega ei tahagi suhelda. Jah, tõesti, olles lõpurase on olemine suht vaevaline, halb olla, füüsiliselt raske, õhupuudus, vaevatud ja väsinud. Samas elurütm on meil täpselt samasugune nagu enne rasedust, ei ole pidanud abikaasa selle võrra võtma rohkem kohustusi või koduseid tegemisi enda kanda. Ka majanduslikult ei ole midagi muutunud, ei paremakss, ei halvemaks, stabiilselt hea meie mõlema suhtes.
Stress on kohutav, nii vaimselt kui füüsiliselt. Raske on kuulata kuidas üle päeva välja visatakse, tõmba nahhui koos oma kolaga on ta lemmik fraas. Tunnen et mu rasedus on tervenisti rikutud pikemat aega.Hingevalu ja stressi on olnud nii palju, ilmselt lähevad teravad sõnad praegu ka rohkem hinge kui tavaliselt. Mis teeb asja minu jaoks eriti keeruliseks on see, et vanema lapse tahab ta hoida ainult endale ja teda mulle kaasa ei anna. Eks sellepärast ma polegi ära läinud, lapse pärast. Minema peaksin ma üürikorterisse, olen jah rumal et aastaid mehe elamisse panustasin aga see on tagantjärele tarkus. Õnneks on olemas säästud ja kuuse alal ei jää.
Kuidas käib ülalpidamise andmine raseda naise/äsja lapse saanud naise suhtes? Kas naise säästud võetakse arvesse ja elagu ta nendest? Mees näeb asju nii et üks laps temaga ja teine minuga, siis ei pea keegi kellelegi elatist maksma, eks see ole ka üks põhjustest miks suuremat last nii väga endale hoida üritab. Isana, ma ütleks et pigem kehvapoolne, aga eks kooliealine on ka palju iseseisvam ja väga palju nagu tegema ei peagi.
Mure ja stress on kohutavad, magada täna öösel ei saanud. Jah, paljutki oleks võinud teisiti teha, aga tagantjärele tarkused ei aita. Hing on valus, kuidas saab välja visata rasedat ja teda sõimata. Ma tunnen et ma ei ole seda ära teeninud. Võib-olla tal on teine, keskeakriis…või lihtsalt empaatiavõimetu.