Olles nõus, et on muudes ainetes erinevused, aga norm intellektiga laps peaks suutma omandada ainekava positiivsetele hinnetele. Minul olid kõik n.ö. jutustavad ained viied, reaalained olid nõrgemad, 11 klassis otsustasin võtta ennast kätte ja hakkasin süvenenult õppima ning tulemused tulid kiiresti.
Kehalises kasvatuses ei ole aga võimalik, et kõik lapsed suudavad hüpata võrdselt kaugust, kõrgust, joosta ühe kiirusega, olla osavad akrobaatikas, pallimängudes jne.
Täpselt samuti nagu reaalaineid on ka kehalist, muusikat, kunsti võimalik õppida. See ei tähenda, et tulemuseks peaksid olema sportlased ja muusikud või matemaatikud. Aga millegipärast tihtipeale ei õpetata kehalise tunnis midagi. Antakse pall kätte ja kästakse mängida või pannakse ringe jooksma. Nagu matemaatikas on valemid nii on ka kehalises oma tehnika kuidas õigesti joosta ja hüpata ja täpselt samamoodi nagu mõni haarab matemaatikat lennult, oskab teine loomulikust intelligentsist kaugust hüpata. Teised peavad rohkem pingutama ja õppima, aga see ei tähenda, et nad poleks võimelised mingi tasemeni asja selgeks saama. Ainult millegipärast kehalise õpetajad enamasti ei näe selle õpetamisega vaeva. Võtame näiteks suusatamise. Sel aastal pole lund küll olnud, aga varasematel aastatel olen ma näinud neid suusarajal omaenese tarkusest kakerdavaid lapsi küllaga. Ja läheduses mitte ühtegi õpetajat, kes õpetaks neile veidigi tehnikat.
Ülekaalulisele lapsele kahtede ladumine on mõttetu tegevus. Kahed ei pane teda kiiremini jooksma ega sporti armastama. Ja polegi oluline, kas ülekaal on tervisest tingituna või mitte. Kehalise eesmärk ei ole lapse tervist veel rohkem rikkuda, vaid tutvustada teda erinevate spordialadega ning panna laps liikumist armastama.