Mul on kohutavalt hirm, kui neid sõnu siia ritta panen, sest ma ei suuda leida peas seoseid, miks see on meie tütrega juhtumas. Eelmine kevad kaalus ta umbes 35 kg ja pikkus 145 cm (vanus siis 11). Sügisel märkasime, et ta on juurde võtnud ja kaal näitas 44 kg. Samas tal hakkas siis puberteet koos päevadega. Pikkust ka juures, aga mitte nii märgatavalt. Sügisel läks ta ka trenni ja võin lisamärkusena öelda, et käib igapäevaselt umbes tunni koeraga jalutamas. Nüüd märkasin, et ta on kuidagi veel ümaram ja olin tõepoolest hämmingus, sest kuigi isu on tal hea, siis ta söögiisu pole selline, et teeks külmkapi tühjaks või sööks õhtuti palju. Igatahes kaalu on tulnud veel 7 kg juurde ja hetkel ta on 52 kg ja 154 cm pikk. Aitasin tal teha nädalase söögi ja trenni vihiku, kuhu ta paneb kõik kirja ja peale seda läheme arstile. Mõistan, et keha on muutumas ja kaalutõus võib olla normaalne, aga ma ei näe, et selline tõus oleks okei tema söömise ja aktiivse eluviisi juures.
Kui teil on rääkida enda kogemusi või anda mulle nõu, siis olen väga tänulik. Hetkel planeerin korrigeerida tema ja ka ülejäänud pere toidulauda ja üritada hoida meelt positiivsena, sest ma näen, et ta mõistab, et midagi on korrast ära (kuigi me kunagi pole tekitanud temas kaaluteemaga paanikat vms).
Teema: Ülekaaluline tütarlaps
Kui lapsevanem peab 154 cm pikk tüdrukut, kes 52 kg kaalub ülekaaluliseks, siis peaks ta ise arstile minema.
See on puberteet. See möödub.
Paraku on sinu suhtumine psühhiaatrit väärt.
154 cm ja 52 kilo on ju normaalkaal. Ise olen 163 cm ja 60 kilo ja ei arva, et ma ülekaalus olen. Meie ju ei näe, milline su laps on ja kus talle rasvake kogunenud on. “Kohutav hirm” on küll väljend, mida kasutama ei peaks, laps ju kasvab, puberteediaeg.
Kui tal on nö pehmed kohakesed, siis las teeb mingit trenni, mis toonust tõstab, niisama tund koeraga jalutamist selle vastu ei aita.
Kaalu järgi ei ole tüdruk ülekaalus. Puberteedieas neiud võtavadki hüppeliselt juurde. Pikkust ju ka aastaga pea 10 cm lisandunud. Lähima paari aastaga tuleb ilmselt veel topelt samapalju juurde.
Ma soovitan teil lugeda puberteedi kohta. Ka seda, et sellise suhtumisega trenn/toitumispäevikud/arstid- saate endale üpris tõenäoliselt toitumishäirega lapse. Seda enam, et ta ise juba kaalu pärast muretseb. Just selles vanuses on nad sellel teemal kõige tundlikumad.
Kui tundub, et võiks natuke toitumist piirata, siis teha seda kavalalt. Nii, et laps sellest aru ei saa.
Täiesti arusaadav, et emal on mure, kas muutus on ajutine või püsiv ja progresseeruv. Põhjust ilmselt hormoonidest kaugemalt ei pea otsima, aga arstiga konsulteerida ikka võib – et veenduda, et tasakaal kuskil ebanormaalsel määral paigast ära ei ole. Ortoreksia vms kindlasti lahendus ei ole.
Ma südamest loodan,et sul tütar anoreksikuks ei hakka.
Mäletan ise olin ka u. 12-13 aastane kui ema mulle saunas tegi märkuse tselluliidist ja nö. Lodevast nahast.
See tegi ikka paraja põntsu.
Keskkooli lõpetamisel olin täiesti kõrend – 175cm juures 50kg.
Õieti teed, et menüü üle vaatad ja tervislikku toitu lauale paned. Kuid mitte mingil juhul ära tee märkust oma lapsele ( oled paks,ülekaalus,pekki palju konte näha pole).
Minu laps on sama suur, aga minul küll ei ole mingit kohutavat hirmu ega ei tee draamat. Juurde hakkas võtme peale seda, kui tuli muusikakoolist ära ning nüüd liigub selle võrra vähem. tegelen selle probleemi ilma last traumeerimata – suurendab köögivilja osalust, ärgitan endaga jalutamas käima, piiran magusa ostmist, samas poes olles ei keela ega käest ei rebi.
Ta kaalub küll 50 kg, kõhuke on ka ees, aga vaikselt tegelen sellega, oluline on see, et kaal jääks püsima.
Ja mina kasvasin ühe aastaga 15 cm. Ühelt poolt ebanormaslne ja teisalt jumala normaalne.
Last toidupäevukut sundida pidama…ehk las tal siiski laps olla?
Ma südamest loodan,et sul tütar anoreksikuks ei hakka.
Mäletan ise olin ka u. 12-13 aastane kui ema mulle saunas tegi märkuse tselluliidist ja nö. Lodevast nahast.
See tegi ikka paraja põntsu.
Keskkooli lõpetamisel olin täiesti kõrend – 175cm juures 50kg.
Õieti teed, et menüü üle vaatad ja tervislikku toitu lauale paned. Kuid mitte mingil juhul ära tee märkust oma lapsele ( oled paks,ülekaalus,pekki palju konte näha pole).
Ausõna mul on tiba raskusi mõista negatiivseid kommentaare just sel põhjusel, et tänapäeval on ülekaalulisus teemaks, mida tuleks tõsisemalt võtta. Võib-olla ma olen siin liialt erutatud, aga kas 18 kg vähem kui aastaga on suva? Kas ma siis tohib muretseda kui see on +25?
Aitäh siiski kommentaari eest ja mõistan, et ma ei kirjeldanud jutus kõiki aspekte. Ei, me ei näpi ta volte või kutsu teda paksuks. Toidupäevikut peab ta, et meil oleks arstile näidata ülevaadet ja kindlasti on ka endal hea vaadata, vajadusel korrigeerida. Lapsele seletasime, et taoline kaalutõus on ootamatu.
Vastupidi- alakaalulisus on teemaks olnud. Moelavad,reklaamid kõikjal soositi 0 suurust.
Kui varasemalt naisteajakirjades figureerisid alakaalulised ja piitspeenikesed siis nüüd on asjaolud muutunud.
On normaalne,et luudel ka lihas- ja rasvamassi.
Mind väga huvitab mida arst või toitumisdpetsialist kostab Teie olukorra peale.
Aga millised on teie pere neised teismelistena olnud ja hiljem täiskasvanutena? Nii sinu pere kui ka lapse isa pere? Sealt saad umbes snitti võtta, milline kehakuju lapsel on ja saab olema.
Ma tean väga paljusid tüdrukuid, kes puberteedieas on pontsakad, aga kasvavad sellest rahulikult välja. Kui lapsega on muidu kõik hästi – talle meeldib trennis käia ja ennast liigutada, ta ei pugi salaja sisse suuri koguseid magusat mingi koolistressi või muu stressi pärast, ta ei pirtsuta toiduga ega söö ainult kiritoite vaid laud on mitmekesine ja värviline, ta on rõõmsameelne ja eluga rahulolev noor inimene… siis ei ole vaja küll midagi paanitseda ega hirmu tunda.
Selle graafiku järgi
https://kidshealth.org/en/parents/bmi-charts.html
on ta kuskil tervisliku kaalu ja ülekaalu piiril (olenevalt täpsest vanusest).
Üldiselt olen samuti oma laste klassikaaslaste puhul märganud, et selles vanuses võtavadki paljud tüdrukud kaalus juurde ning hiljem pikkuse lisandudes muutuvad uuesti saledaks.
Mina, mitu sõbrannat, hiljem noorem õde ja tema sõbrannad – kõik me võtsime teismeeas juurde. Kusagil 13-14-aastaselt see kaalutõus algas. Keskkoolis olin paras tünn. Lõpuaktuse kleit on mulle praegu suur! Kaalusin siis 67 kg. Kaks aastat hiljem 20-aastasena kaalusin 54 kg. Siis võtsin paar kilo juurde, enamuse oma elust olen kaalunud 58 kg (olen 170 pikk). Nüüd olen 48-aastane ja viimase paari aastaga olen jälle veidi juurde võtnud, kaaludes hetkel 62 kg. Aga oma keskkooliaegse tippkaaluni 67 kg annab veel minna 😀
Aga millised on teie pere neised teismelistena olnud ja hiljem täiskasvanutena? Nii sinu pere kui ka lapse isa pere? Sealt saad umbes snitti võtta, milline kehakuju lapsel on ja saab olema.
Ma tean väga paljusid tüdrukuid, kes puberteedieas on pontsakad, aga kasvavad sellest rahulikult välja. Kui lapsega on muidu kõik hästi – talle meeldib trennis käia ja ennast liigutada, ta ei pugi salaja sisse suuri koguseid magusat mingi koolistressi või muu stressi pärast, ta ei pirtsuta toiduga ega söö ainult kiritoite vaid laud on mitmekesine ja värviline, ta on rõõmsameelne ja eluga rahulolev noor inimene… siis ei ole vaja küll midagi paanitseda ega hirmu tunda.
Ma olen tõeliselt tänulik teile, kes te leiate aega kirjutada mulle mõttega kommentaar! Meie pere naised on pubekaeaga kasvanud kiiresti pikaks. Need, kes rohkelt mugisid läksid ka laiusesse. Mina olin ise pigem laisk ja hea isuga, trennis ei käinud ja kodus vedelesin teleka ees ning isegi mina ei võtnud ühegi aastaga nii palju juurde (mäletan kõige rohkem 7-8 kg). Võrreldes mu tütrega, kes elab tunduvalt tervislikumalt ja sportlikult, olin ikka paras laiskloom ja samas kõhnem.
Kuidas on võimalik, et üks täiskasvanud inimene mäletab, kui palju ta teismelise eas aastaga kaalu juurde võttis? See oli ju vähemalt miinimum 20 aastat tagasi…Siis polnud kodus tavaliselt inimestel kaalegi… Ehk siin ongi see psühholoogiline probleem maetud, et kaal on ema kinnisidee…? Lase lahti, hea naine ja ema!
Las olla kasvõi see lõualott! Las olla see number misiganes milline! Oluline on ikka, et inimene ennast hästi tunneks oma elus ja oma kehas!
Ja jutus ju vastuolu, kes rohkelt mugisid, need läksid laiaks, aga te ise olite ju ka see “mugija”, aga laiaks ei läinud… ? Kuidas siis nii?
Mina ja minu kaks õde läksime ka kõik teismeeas (umbes 14-aastaselt ehk?) ümarapoolseks. Ütleme, et sinna üle- ja normkaalu piiri peale, mitte päris ülekaaluliseks (160cm ja 56kg oli vast lagi, lihast oli mul kindlasti üsna napilt). Keskkooli lõpuks olime kõik pigem norm- ja alakaalu piiri peal (47-48kg). Selles ajavahemikus me keegi pikkuses juurde ei kasvanud.
Õdede kohta ma ei oska öelda, aga minu kiirele kaalutõusule aitas kindlasti kaasa see, et ma sõin tohutult saiakesi tol ajal. Ja ka muud magusat. Varem polnud see mingit mõju avaldanud, aga puberteedieas ei saanud seda endale enam lubada. Hiljem ma üritasin dieeti pidada, trenni rohkem teha – ma võisin lausa nälgida, aga kaalu see ei mõjutanud. Ning siis, kui teismeea torm läbi hakkas saama, kadus liigne kaal iseenesest – jällegi ei pidanud ma ise selle jaoks tegema mitte midagi.
Teemaalgatajale nõu anda eriti ei oska. Ise olen samamoodi hädas ülekaalulisele kalduva koolieelikuga. Ühest küljest ei taha last mingi paksu-hirmujutuga traumeerida, teisest küljest on selge, et tema toitumist tuleb piirata, et asjad käest ei läheks. Oluline on lapsele ja ka ülejäänud perele ja suguseltsile selgitada, et muudatused toitumises ei ole mitte niivõrd dieet, vaid täiesti tavaline soovituslik toitumine, mida järgivad paraku väga vähesed.
Meie 10a tütar on umbes samade mõõtudega ja on natuke paksuke küll. Voldikesed seljal ja kõht ees, lott ka olemas. Selles mõttes, et sellises kaalus pikkuses täiskasvanud vbl ei ole ülekaaluline, aga laspe jaoks on natuke palju küll.
Nõu anda ei oska, endalgi mure. Oma kaalu oskan hoida, teen trenni, söön tervislikult. Lapsele on raske selgeks teha miks ei või kommi, magusat jogurtit, jäätist ja küpsist süüa niipalju kui isu on.
See oli ju vähemalt miinimum 20 aastat tagasi…Siis polnud kodus tavaliselt inimestel kaalegi…
täitsa teemast välja, aga see nüüd küll tõele ei vasta. ega kodune kaal mingi tänapäevane leiutis pole.
Teemaalgataja, ma mõistan su muret, aga sa lähened asjale täiesti valest otsast. Kui te siiani ei ole üliebatervislikult toitunud, siis ei ole su lapse probleem mitte toit vaid vähene füüsiline aktiivsus. Puberteediga kaasnevad hormonaalsed muutused kehas, ainevahetuse aeglustumine ja ka rasvapolstri kogunemine (keha hakkab koguma tagavarasid lapse ootuseks). Selleks, et olukorda parandada, oleks vaja lapsel rohkem kardiotrenni teha. Lihastrenn on tore, aga see kehakaalu kogunemise vastu ei aita. Selleasemel, et lapsele sisendada, et toit on tema vaenlane, õpeta, et trenn on tema sõber. Osta talle aktiivsusmonitor ja jälgi, et iga päev 10000 ha peale sammu ja 2 korda nädalas 45-60 min aktiivset kardiotrenni kokku tuleks. Ütelda varateismelisele, et dieet on esimene lahendus ülekaalu vastu, on kiireim tee söömishäireteni.
Kindlasti pean ka ennast kontrollima, sest viimane mida soovin on see, et tal söömishäired tekiksid
Jah, palun tee seda.
Ülekaalulisus on suur probleem noorte seas ja vähene liikumine. Teemaalgataja lapsel küll vähese liikumise probleemi pole. TAI kehamassiindeksi järgi on ülekaalulisus vanust, kaalu ja pikkust arvestades: http://tap.nutridata.ee/25.
Kui laps alles 12 aastane umbes, siis tundub kaal kõrge olevat tõesti.
Ujulas käies näeb ikka palju lapsi kes on nii sõna otsese mõttes pekised, et tahaks küsida vanematelt, miks te enda lapsele nii teete, s.t. ei hooli.
Endokrinoloogi juures saab teha analüüsid kas mõnd hormooni keha üle ei tooda, mis võib olla ka põhjuseks kiiresti tõusvale kehakaalule.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
