Autol ja veetorudel ei ole näiteks hormoone, mis tsükliliselt keeravad enesetunde kreeni (mind näiteks mõjutab väga tugevalt PMS, mille vastu ei ole mingeid ravimeid ega imerohte mis kõiki ühtmoodi aitaksid), neil ei ole tundeid ja emotsioone, mille kõikumine võib ühel hetkel viia enesetunde kõrgustesse ja teisel madalamale kui muru. Kui ei ole stabiilselt head enesetunnet, siis ei toimi ka stabiilne kaalulangetus, sest kui aastakümnetega on sisse harjutatud harjumus kehva enesetunnet toiduga leevendada, siis minu kogemusel nii on ja jääb ning sellega tuleb lihtsalt pidevalt tegeleda, et see sind väga alla ei neelaks. Ei aita asendustegevuste leidmine, trenniga asendamine, aitab ainult pidev teadlik pingutamine ja see on kohutavalt väsitav ning ei toimi ka 100%. Ainuüksi käesoleva aasta 6 kuu jooksul olen alla võtnud 10 kilo, juurde võtnud 10 kilo, uuesti alla võtnud 10 ja uuesti juurde võtnud 10 kilo sest meeleolu ongi pidevalt kõikunud ja kahjuks mõjutavad minu meeleolu nii isiklik elu kui ka kõik ümbritsev. Ei ole mul mingeid psühhiaatri pandud diagnoose ja ei tarvita ma ka ravimeid, vaid see lihtsalt ongi minu kui paksu inimese argielu ja võitlus üleliigse kehakaaluga.
Sinu jaoks on need muidugi õigustused, kuid minu jaoks reaalsus, millega pean silmitsi seisma.
Jaa, muidugi, nendel inimestel, kes oma kaalu suudavad kontrolli all hoida ei ole hormoone ja emotsioone, nende elus ei juhtu kunagi midagi, mis tuju nulli viib või nutma ajab, nende meeleolu ei mõjuta ei ümbritsev ega isiklik elu. Nii lihtne ja hea on olla sale ja stabiilselt heas tujus. Mida möla!?
Neil inimestel ei ole tõenäoliselt tekkinud ebatervet suhet toiduga ja nad oskavad end muul moel rahustada ja maandada.
Kahjuks paljudel inimestel on toit lohutuseks, enamasti on see lapsepõlvest kaasa saadud. Pisteti õnnetule lapsele lohutuseks komm pihku ja nii ta läheb. Ja kui ajus on juba see seos sisse juurdunud, et raskel hetkel toit rahustab, siis sellest on väga raske vabaneda. See on sõltuvus nagu kõik teised sõltuvused, aga kui narkomaanidel ja suitsetajatel on võimalik enda jaoks probleemset ainet 100% vältida, siis söömist vältida ei saa, mis teeb sellega võitlemise eriti keeruliseks.
Ja teiseks muidugi see, et mõnel inimesel ongi tohutult lihtne normaalkaalus püsida, sest tema ainevahetus on teistsugune. Siinsamas foorumiski on selle kohta teema.
Kui sina ei ole seda võitlust pidanud, siis ära ülbitse.
Ja kui oled, siis võiks sul just rohkem empaatiat olla.
Mina nö. endise paksuna (võtsin 20 kg alla ja olen nüüd napilt normaalkaalus) ei ütle küll ühelegi paksule halvasti, sest ma tean, et piisab tõenäoliselt mõnest suuremast katsumusest elus ja mul hakkavad ka jälle kilod kogunema, sest seda on juba 2 korda juhtunud, et tuleb kaal tagasi ja siis tuleb jälle langetada.